Sergei Vertepov: parkuur sobib minu iseloomuga

Mitmekülgne sportlane Sergei Vertepov on pärit Värskast, kus elab praegugi. Sageli viivad tegemised noormehe aga kodukandist kaugemale, sest ta tegeleb mitme eri spordialaga, osaleb erinevatel võistlustel ja juhendab noorte trenne.

Sergei sportlikud hobid on pigem ekstreemsed kui tavalised. Juba kooliajal ei käinud ta n-ö traditsioonilises trennis. „Olin täpselt selline tüüp, kellel pastakas kukkus kohe, kui koolikell käis. Viskasin seljakoti selga ja kimasin rattaga koju. Keka tunnis võisin korvpalli mängida või kergejõustikku teha, aga see ei meeldinud mulle nii palju, et oleksin trenni läinud. Samas, muid treeninguid, peale klassikaliste spordialade kusagil väga polnudki,“ meenutab ta.

Nii otsiski aktiivne ja rahutu hing endale meeldivat tegevust. „Umbes 10-12 aastaselt proovisin rula ja tõukeratast, kuid need läksid tavaliselt ühe hooajaga katki ning ega huvi ei jätkunud ka kauemaks. Samas mulle meeldis igasugune ronimine ja turnimine. 12-aastaselt avastasin YouTube’ist, et turnimisel on tegelikult ka nimi – parkour,“ räägib Sergei, kuidas ta oma kire leidis. „Sellest hetkest hakkasin internetis kõiki parkuuri videosid vaatama ning ise asju järele tegema. Jah, tõepoolest, KÕIKI parkuuri videosid, sest tol ajal oli neid veel üsna vähe ning ainult YouTube’iga ei saanud piirduda. Isegi Google Videos said mul kõik parkuuri videod vaadatud,“ muigab ta.

Loov liikumiskunst

Ainult videote vaatamisega Sergei mõistagi ei piirdunud, vaid hakkas kohe kõike ise järele proovima ning on nüüdseks parkuuriga tegelenud üle poole oma elust. „Lühidalt öeldes on parkuur liikumiskunst, mille eesmärgiks on takistuste võimalikult kiire ja efektiivne ületamine, aga ma ei tea kedagi, kes just selle eesmärgiga parkuuri teeb,“ ütleb Sergei spordiala kohta.

„Mulle meeldib öelda, et parkuur on erinevate takistuste/objektidega mängimine. Parkuur arendab muuhulgas väga palju ka loovust. Me võtame näiteks ühe puusakõrguse müüri ning mõtleme sada erinevat viisi välja, mida sellega teha saab. Hüppame sellest üle, hüppame peale, teeme müüri peal saltot, hüppame teistmoodi üle jne,“ kirjeldab Sergei.

Tema sõnul on parkuuriga tegelemine maru lihtne sellepärast, et praktiseerimiseks piisabki eelpool mainitud müürijupist. „Jah, paljud võivad öelda, et elavad maal ja seal pole ühtegi müüri, aga ma elan ka maal – loovust peab olema. Kasutagem vanemate autosid,“ naerab ta.

Võistlused on pigem lõbutsemiseks

Need, kes tahavad ennast parkuuris tõsisemalt proovile panna ja teistega kogemusi jagada, saavad osa võtta võistlustest. Tänaseks on parkuuris välja arenenud kolm erinevat võistluse vormi: speed, style and skill. „Speed on etteantud raja võimalikult kiire läbimine. Style on etteantud alal takistuste vabas vormis kasutamine, kus liigutakse kaootiliselt mööda takistusi ja visatakse saltosid, seal hinnatakse loovust, sujuvust, trikkide raskust jne. Skill on etteantud challenge’ite järele tegemine. Sulle näidatakse trikk ette ja sa pead selle järele tegema. Tavaliselt on sellel ajalimiit ja katsete arv,“ selgitab Sergei.

Ta ise on tõenäoliselt ainus eestlane, kes parkuuris välismaal võistlemas on käinud. Ühtlasi on ta seal ka edu saavutanud. Nimelt osales ta Norras toimunud rahvusvahelisel parkuuri kogunemisel (Oslo Movement Gathering), kus võistlus käis oskuste peale ehk tegu oli skill competition’iga. „Võistlus algas 14 erineva väljakutsega, milleks anti aega umbes 15 minutit. Kes sooritas rohkem väljakutseid edukalt, sai edasi. Tegin kõik esimese korraga ära ning olin sellest isegi üllatunud,“ meenutab parkuurija. Ta lausub, et ülesanded läksid järjest keerukamaks, aga temal õnnestus pidevalt edasi saada ning lõpuks jäi ta ühe soomlasega esimest kohta jagama. „Kiirelt mõeldi välja uus väljakutse, kus ma ebaõnnestusin ning jäin teiseks,“ lausub Sergei.

Ta lisab, et võistlused on küll huvitavad, aga üldiselt parkuurija jaoks pole tähtis võita, vaid lõbutseda. Parkuuri võistlused ongi pigem selleks, et spordiala arendada ja koos trenni teha.

Võimalus piire kompida

Parkuuri juures meeldib Sergeile kõige rohkem võimalus piire kompida ning proovida oma tulemusi ületada. Samuti see, et selles pole reegleid ega piiranguid. „Parkuur sobib minu iseloomuga ning sellepärast ma sellega tegelengi. Minu eesmärk on, et suudaksin sellega võimalikult kaua tegeleda, sest ma ausalt ei tea, mida ma tegema hakkaks, kui sportida ei saaks,“ tunnistab ta siiralt.

Annab kogemusi edasi

Kui inimene midagi pühendunult teeb, siis enamasti märkavad seda ka teised. Nii juhtus ka Sergeiga, kes õpetab parkuuri nüüdseks teistelegi noortele.

„Kohalik kool, kus ma õppisin, soovis parkuuri trenni. Sealt levis info muudkui edasi ning aina rohkemad koolid soovisid omale parkuuri huviringi. Nüüdseks tegelebki MTÜ Vabadussport talvel põhiliselt parkuuri õpetamisega erinevates Lõuna-Eesti koolides,“ räägib ta.

Nendel, kel on huvi oma naha peal parkuuri järele proovida, soovitab Sergei alustada täpselt nii nagu ta ise tegi. „Soovitan võtta YouTube’ist parkuuri vault’ide õpetused ning minna neid katsetama ehk siis õppida ületama puusakõrgust müüri erinevate tehnikatega. Parkuur sobib igas vanuses inimesele. Parkuuriga alustada võib ju täitsa nullist, aga nagu igal pool mujal, tuleb ka seal kasuks üldfüüsiline taust ja optimistlik meel,“ lausub ta.

Parkuur arendab äärmiselt mitmekülgselt

Sergei usub, et parkuuriga tegelemine arendab nii füüsilist kui vaimset tugevust. „Isegi Ido Portal on öelnud, et parkuurijad on ühed kõige mitmekülgsemad atleedid. Me mängime linnapildis takistustega kasutades kogu keha. Harjutada täpsushüpet äärekivilt äärekivile on kerge, aga kui äärekivid muuta näiteks puusakõrgusteks torudeks, on lugu kohe teine. Või kas on? Hüpe jääb samaks, aga vaimselt on palju hirmsam,“ arutleb Sergei.

Väga ohtlikuks alaks Sergei parkuuri siiski ei pea. „Ma olen alati öelnud, et pallimängud on ohtlikumad kui parkuur, sest pallimängudes vigastavad tihtipeale sind teised. Samuti on parkuur ohutum kui igasugused teised ekstreemspordialad, kuna parkuuris ei lähe kiirus nii suureks nagu näiteks rattaga downhill’i sõites. Parkuuris pead kontrollima ainult oma keha. Teisi segavaid faktoreid väga polegi,“ lausub ta lisades, et keerukamaid trikke õpib ta ikka mattidega siseruumides. „Riski peale väga välja ei lähe, enne pean olema veendunud, et olen suuteline triki sooritamiseks.“

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Ksenia Gureeva / Rivo Veber