Viimased viis aastat on discgolfar Silver Lätt tegutsenud professionaalse sportlasena, kes hooajavälisel ajal treenib Eestis ka harrastajaid. Kuidas ja kus talvel treenida, sellest räägibki Silver intervjuus lähemalt.
Discgolfi harrastajate arv kasvab Eestis jätkuvalt suure hooga. Kus saaks iga huviline talvel treenida?
Variante on tegelikult mitmeid. Talvel saab nii rühma- kui ka individuaaltrenne läbi viia sisehallis, ei pea tingimata lumehanges sumpama. Lumes treenimine ei annagi tegelikult tehniliste oskuste omandamisel märgatavat kasu. Eestis ei ole veel spetsiaalseid discgolfi halle, küll aga leidub sisehalle, mis sobivad talvel meie ala harrastajate treeninguks. Mitmes kohas viivad treeninguid läbi oma ala asjatundjad, kes aitavad seeläbi harrastajate taset tõsta.
Kas mingis mõttes võib discgolfi võrrelda golfiga, kus talvel samuti sisetingimustes treenitakse?
Golfis on juba pikki aastaid sisetingimustes treenitud ning discgolf liigub samuti selles suunas. Meie alal kasutatakse juba ka mitmesuguseid simulatsioone, mõõdetakse viskekiirust, liikumisnurki ning ka seda, kui palju pöördeid on viskes sekundis/minutis jne.
Millistele tingimustele ja mõõtmetele peab vastama sisehall, kus on võimalik discgolfi treenida?
See sõltub paljuski sellest, millist tehnilist elementi soovitakse parasjagu harjutada. Lähimänguks ehk puttimiseks piisab kümnest meetrist. Viskamiseks ehk draivimiseks piisab sama pikast rajast, sest kettaid saab loopida võrku, mis need ilusti kinni püüab. Selle tegevuse jaoks oleks lisaks vaja veel natuke vaba pinda selja taha, et saada visked videosse tähtsamate tehniliste elementide analüüsimiseks. Põhimõtteliselt sobivad talvel discgolfiks nii kergejõustiku- kui ka jalgpallihallid, kui haldajaga kokkuleppele saadakse.
Tallinnas on hetkel kõige populaarsem Mustamäel asuv discgolf.ee discgolfikeskus. See ei ole ülemäära suur, aga terve esimese korruse saal täidab ala harrastajate vajadusi.
Kokkuvõtlikult – suurt ruumi ei ole harjutamiseks vaja, ketta lend ei ole oluline, aga tähtis on juhendaja info selles osas, mis toimus hetkel, kui ketas läks käest lahti.
Millised näevad välja harrastajate treeningud? Kui sageli peaks trennis käima ja mida see harrastajale annab?
Iga spordiala juures on kõige olulisem inimese enda töötahe. Palju ta tahab ja jaksab treenida ning kuhu tahab jõuda. Mina viin hetkel treeninguid läbi kord nädalas, mis on piisav, et huvilised saaksid iseseisvalt edasi harjutada. Ainult üks kord nädalas treeneri pilgu all pole vilumuse parandamiseks muidugi piisav. Kaks korda tuleks ikkagi iseseisvalt lisaks harjutada, et trennis õpitut kinnistada. Enda kogemuste põhjal julgen kinnitada, et sportliku taustaga inimesest on lühikese ajaga võimalik vormida heal tasemel harrastaja.
Milliseid kehalisi omadusi discgolf eeldab?
Meie alal on väga oluline plahvatuslik pool. Kes on näiteks tennist või käsipalli mänginud või tegelenud mõne viskealaga, siis sellel võiks olla head eeldused, sest käekiiruse treenimine võtab aega. Üldine hea koordinatsioon aitab samuti kaasa, sest pidevalt on vaja võtta erinevaid kehaasendeid ja teha muid vigureid, puusast tuleb end kallutada, muuta randmete ja küünarnukkide asendeid. Heas mõttes tulevad kasuks igasugused sportlikud eeldused.
Kui talvel väljas trenni teha ei saa, millega discgolfar siis ennast vormis hoiab?
Hooajaväline treenimine ongi suures pildis enda vormis hoidmine. Mina käin jõusaalis, ujulas, suusatan palju.
Jõusaalis on discgolfimängijatele spetsiaalsed harjutused, mis aitavad keha suurtel kiirustel paremini toimima panna, me ei kasvata seal lihtsalt muskleid. Samuti mängime palju tennist ja rannatennist. Sellest talvest on meil Pärnu jalgpallihallis võimalik sisetingimustes ilma talveriieteta ka ketast loopida. Paks riietus takistab tegelikult tehnilist sooritust märkimisväärselt ja muudab keha kohmakamaks.
Õues me tõesti talvel otseselt trenni ei tee, aga kord nädalas käime sõpradega lihtsalt lõbusat võistlust tegemas. Tõsised võistlused ja treeningud toimuvad õues kevadest sügiseni.
Talvel saab seega väga hästi end discgolfi jaoks vormis hoida, kuid suvi on ikkagi kuldaeg. Kui tihti sel perioodil harrastaja peaks juhendajaga treenima?
Mina ise suvel treenerina ei tööta, sest alates kevadest olen juba rahvusvahelises võistluskarussellis. Harrastajatel soovitan tihedalt viskamas käia. Treenimiseks sobib põhimõtteliselt iga metsatukk või metsarada, kus näeb kettalendu. Siiski, talvel soovitan käia võrku viskamas, lendu küll ei näe, aga rohkemate korduste arv kümnelt meetrilt, parandab kindlasti oskusi.
Miks discgolf ikkagi nii paljudele inimestele meeldib?
Discgolf on väga põnev ja kaasahaarav sportlik ajaviide, mida saab mängida igas vanuses sõprade ja pereliikmetega koos. Eestis on igas linnas ja külas juba oma rajad, kus ennast proovile panna. Rajad on erineva pikkuse ja disainiga. Tippsport ei ole enamiku eesmärk, aga korra mänginuna tahavad kõik järgmisel korral oma tulemust parandada, tekivad lemmikrajad, kuhu tahetakse jälle tagasi minna. Sõprade õhutusel hakatakse ka väiksematest ja suurematest võistlustest osa võtma. Põhjuseid on kümneid.
Millised rajad sulle Eestis meeldivad ja kas sinu kui asjatundja nõu on nende disainimisel samuti küsitud?
Tavapraktika on Eestis selline, et kuna rajad tahetakse kiirelt püsti panna, siis esimeses etapis kaasatakse kohalikud spetsialistid. Hiljem mängides ja võisteldes saab muidugi profiili mudida, teha huvitavamaks ning siis on küll meie poole pöördutud. Fookus peaks olema harrastajal, et meelitada rohkem ja rohkem inimesi discgolfiga tegelema. Pikk ja raske rada võib päris algajad ära hirmutada.
Eestis on minu lemmikrajaks kindlasti kodune Jõulumäe, mida sain ise ka disainida. Seal ei ole ebaloogilisi liine, õnnefaktor ei mängi rolli jms. Mulle meeldivad pigem tehniliselt väljakutsuvad rajad, mis on ka silmale ilusad, mulle ei meeldi tühermaal mängida. Väga head on Kuutsemäe, Elva ja Kõrvemaa rada. Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuses on kogu kompleksiga viimastel aastatel palju vaeva nähtud ning muu hulgas on ka discgolfi radadega sihipäraselt tegeletud. Seal on mitu erineva tasemega rada, mille hulgast saab vastavalt oma oskustele sobiva valida. Kõik rajad on alati hooldatud ehk see park näeb välja täpselt selline nagu võiks igal pool olla.
Suvel toimus Tallinnas discgolfi EM. Kas lauluväljakul ei olnud raja mõttes igav liiv ja tühi väli?
Selle raja kasuks rääkis fakt, et sinna oli mugav kohale tulla. Korraldajad tegid suurepärast tööd, et said raja sinna püsti pandud. Kuna korraldus oli maailmatasemel, siis juba järgmisel aastal toimub Tallinnas Disc Golf Pro Tour etapp, mis imporditakse USA-st.
Kas sul on erinevatelt radadelt ka midagi lõbusat meenutada?
Hiljuti võttis üks rebane Jõulumäel soojendusel kettaid hambusse, aga need saime tagasi – mõnikord on need ka päriselt rebaste kätte jäänud.
USA-s võisteldes on rajal tihtilugu nii luikesid, parte kui hanesid ja siis tuleb mängus paus teha, sest kui neid palju on, siis on suur oht, et mõni saab pihta ja see ei lõppeks hästi. Suurim väljakutse USA-s mängides on muidugi kuum ilm. Kolm ja pool tundi rajal, vahel +40 kraadiga, on korralik katsumus.
Millistest elementaarsetest ohutus- või käitumisreeglitest peaks discgolfi rajal kinni pidama?
Ohutus ennekõike! Viskamist ei tohiks alustada enne, kui sinu ees olev grupp on raja läbinud ja jõudnud järgmise korvini. Mängides näiteks neljakesi, on viisakas selja taga olev kahene grupp mööda lasta. Karjuda ja röökida ei ole ka hea toon, kui mängus midagi nii ei õnnestu nagu sa sooviksid. Lisaks tuleb meeles pidada, et kogu prügi, mis tuleb rajale, peaks sinuga koos sealt ka lahkuma.
Räägime riietest ja varustusest ka – mis on miinimumpakett, ilma milleta harrastaja discgolfis hakkama ei saa?
Alustuseks võiks soetada endale mõned kettad. Neid ei pea palju olema. Alustaval mängijal piisab kahest-kolmest kettast, maksimaalselt viis on juba võib-olla harrastaja rida, kes mängu tunneb. Kindlasti ei peaks valima neid mudeleid, millega profid viskavad, sest need nõuavad head tehnikat ja korralikku viskekiirust. Teisisõnu peaks valima kettad, millest jõud üle käib. Hiljem saab juurde osta. Kettaid või esialgu ka laenutada, aga kui juba käia korduvalt sõpradega mängimas on mõistlikum oma varustus osta. Hinda ei pea kartma, kettad on soodsad. Koos sõbraga võib aga ka osta erinevaid, et kogemuse saamiseks neid omavahel vahetada.
Ketaste jaoks on spetsiaalsed kotid, aga tegelikult saab kettad panna ka igasse sportlikusse seljakotti. Mängimiseks sobivad lihtsad sportlikud riided ja jalatsid.
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Marika Salmi
Kätlin Tuherm: mu süda on alati kuulunud Kõrvemaale