Tänavatantsu treener Alisa Tsitseronova avas hiljuti koos oma kreeklasest abikaasa ja tantsupartneri Joseph Tsoshiga Tallinnas tantsustuudio Ripple Dance Studio. Ta räägib lähemalt, mis rolli mängib tants nende elus ning mis uues stuudios toimuma hakkab.
Kuidas tänavune suvi on möödunud?
Suvi on minu jaoks töö mõttes alati kõige tihedam periood. Suvel toimuvad tantsulaagrid üle maailma ning ma reisin palju ja annan trenne. Tänavu oli veel tihedam, kuna mai lõpus vabanesid ruumid, mida olime ammu tahtnud rentida ning kogu suve oleme tegelenud uute ruumide renoveerimise ja ettevalmistamisega.
Kui uue stuudioga seotud töö kõrvale jätta, siis tantsimine laiemas mõttes ei ole minu ja abikaasa jaoks töö. See on tegelemine teatud liiki kunstiga, millest saab vaid positiivseid emotsioone.
Pikki suvepuhkusi meil tavaliselt ei ole, aga oskame lõõgastuda isegi siis, kui on vaid üks vaba päev. Kevadel tõesti puhkasime ka klassikalises mõttes, kui sõitsime Balile mesinädalatele. Pärast seda olid akud täis laetud ning olime valmis stuudios käed külge lööma. Aga enamasti piisab ühest-kahest päevast kodus, et jälle uue hooga alustada.
Räägi palun lähemalt augustis avatud Ripple Dance Studiost.
Stuudio on päris suur – 740. ruutmeetril ja kahel korrusel on kokku kolm saali. Stuudios on väga suur lougne-ala nii õpilastele kui ka õpetajatele. Avamine toimus 14. augustil ning 15. augustil alustasime juba casting´utega, et leida oma kolme gruppi osatäitjaid, kes hakkavad läbi hooaja esinema ja võistlema. 19. augustil alustasime tantsulaagritega, kus on kohal õpetajaid üle terve maailma.
Meie ise oleme kogu stuudio osas väga põnevil. 1. septembril alustavad kõik grupid oma tavapärase tööga. Abikaasaga anname nädalas kokku umbes üheksa treeningut, aga lisaks rendivad paljud teised õpetajad stuudio ruume enda treeninguteks. Lähitulevikus saab seal tantsida mitmeid erinevaid tänavatantsu stiile. Hip-hopi kõrval on valikus ka contemporary, jazz, bachata. Kes soovib liituda, siis hetkel on gruppides veel natukene ruumi.
Kuidas tänavatantsu kogukond Eestis organiseeritud on ning kas teie alal on ka katusorganisatsioon?
Ühendavat organisatsiooni ei ole. Info ja suhtlemine toimub n-ö suust suhu, inimeselt inimesele. Tänavatantsu kogukond ei ole praegu väga suur ning kõik tunnevad kõiki. Meie postitame oma kanalites tihedalt informatsiooni ning seegi info liigub lihtsalt tuttavatelt tuttavatele.
Küll aga on tänavatantsu populaarsus Eestis tõusuteel. Erinevates laagrites käivad kohal õpetajad välismaalt, et saaksime ennast uute trendidega kurssi viia. Võistlustantsu tase samuti tõuseb, aga kõik võtab aega, sest Eesti on väike ja tantsijatel on vähem võimalusi näiteks reklaamides esineda, muusikutega koostööd teha jne. Londonis või Los Angeleses on tänavatantsijatel väga suured võimalused erinevateks esinemisteks. Mina olen sellel alal tegutsenud juba kakskümmend aastat, aga uutel tulijatel võtab turule sisenemine aega, et sellega raha teenida.
Kirjelda lähemalt, mida tänavatantsu trennis tehakse.
Meie tegeleme oma trennides väga palju koreograafiaga, mis tuleb muusikasse sättida. Tänavatantsu muusika on viimasel ajal üsna laiali valgunud ja tantsitakse mis iganes muusika järgi, kuid peamisteks muusikastiilideks on r&b ning hip-hop. Meie treeningutes on koreograafia A ja O, improvisatsiooni on vähem.
Casting´utele ootame tantsima huvilisi alates 16.-17. eluaastast kuni 35. eluaastani, see on ka läbilõige inimeste vanusest, kes on meil seni tantsinud. Gruppidega osaleme ka kohalikel võistlustel, mis toimuvad valdavalt Tallinnas ja Tartus. Plaan on minna Euroopasse võistlema, aga vaatame kuidas kujuneb.
Milliste oskuste või eeldustega peab inimene olema, et teie trenni tulla?
Casting´ule ootame minimaalse tantsukogemusega inimesi, kes tunnetavad oma keha ja oskavad seda valitseda. Kindlasti peab olema hea tasakaalutunnetus. Väga oluline on vastupidavus, sest tantsimine on tõeline kardiotrenn, kus vahel tuleb kolm minutit järjest intensiivselt tantsida. Tantsumaailmas loeb kogemus palju. Vahel jaksavad vanemad ja kogenumad märgatavalt rohkem kui nooremad. Ise olen hetkel 37 ja tunnen, et jaksu on rohkem kui 15-aastaselt, kuigi siis oli keha noorem. Mul on lihtsalt nii suur kogemuste pagas, mis aitab toime tulla. Väga olulisel kohal on ka töötahe – alla ei saa anda.
Millist tagasisidet oled saanud, miks tänavatants inimestele meeldib?
See sõltub. Paljud on öelnud, et neile imponeerib, kuidas mõni treener treeninguid läbi viib ja neid tantsides tundma paneb. Tants on suhtlemine ja emotsioonid ning seda harrastades tunnevad inimesed end hästi. Eestis on muidugi nii, et poisse tantsib väga vähe, kuigi stiililt võiks tänavatants neile hästi sobida.
Hiljuti nägime Pariisi olümpiamängudel võistlusalana breiktantsu. Kas seda ala saab kuidagi hip-hop tantsuga võrrelda?
Breiktants on nii palju füüsilisem, et seda võib tõesti spordiks nimetada. Breikarid on nagu atleedid. Meil on abikaasaga üle maailma nende hulgas palju sõpru ja jälgime tihedalt selle ala arengut. Üks sõber Kreekast jäi napilt Pariisist eemale. Ta elab iga päev selles maailmas ning treenib kodus, õues, igal pool, teeb tihti ka jõutrenni. See on rutiin, see ei ole lihtsalt: olgu, tantsime. See on sport.
Kui tänavatantsu süda on Londonis ja üle lombi, LA-s, siis teie tegite oma stuudio Tallinnasse ja sinu kreeklasest abikaasa vahetas pea 365 päikeselist päeva aastas meie kliima vastu. Miks?
Mul oli varasemalt Eestis kaheksa aastat oma stuudio, aga soovisin maailmas ringi vaadata. Minu abikaasale meeldib siin elada ning igal hommikul ärgates on ta väga õnnelik. Ta naudib rahu ja organiseeritust, talle meeldib isegi pime aeg.
Kui tants ja tantsuga seotud reisimine kõrvale jätta, siis mille jaoks teil veel aega jääb?
Mulle meeldib väga kokata. Oleme mõlemad mehega veganid ja olen ise jõudnud juba tasemele, kus suudan ka Kreeka vegan toite valmistada. Mehele meeldib vabal ajal sportlikku ronimist harrastada ja klaverit mängida.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Keir Rämson
Aasta kõige lahedam noortejooks We Run TLN toimub 7. septembril