Teist aastat FC Flora peatreenerina tegutsenud Jürgen Henn (32) võis sel hooajal rõõmustada nii Euroopa liigas teise ringi jõudmise kui Eesti meistritiitli üle. Küsisime Jürgenilt, milline on olnud tema teekond jalgpallis ning mida ta võtab kaasa lõppenud hooajast.
Millal sai alguse sinu armastus jalgpalli vastu?
Minu esimesed kokkupuuted jalgpalliga toimusid juba päris noorelt kodu lähedal Viljandis. Pisut vanemad sõbrad mängisid ühel muruplatsil päris tihti ja lõpuks võeti mind ka mängu. Samuti elas minuga samas majas jalgpallitreener Leo Ira, kes kutsus mind ühel päeval trenni. Sealt see tee vaikselt alguse sai.
Kus on kulgenud Sinu karjäär jalgpallis nii mängija kui treenerina?
Alustasin jalgpalliga Viljandi Tulevikus ja mängisin seal kuni 2008. aastani. Seejärel liitusin FC Floraga, kus ma lõpetasin mängijakarjääri ja alustasin 2013. aastal abitreenerina. Kaks viimast aastat olen olnud Flora peatreener.
Kui oluline muudatus Sinu karjääris oli peatreeneriks saamine?
Kindlasti on peatreeneriks saamine suur muutus. Eriti Flora suguses klubis, kus ootused ja eesmärgid on kõrged ning alati mängitakse võidu peale.
Kui võrdled oma esimest ja teist hooaega peatreenerina, siis mis on lisaks tulemusele nende peamine vahe?
Peamine vahe ongi ilmselt selles, et tänavu usaldasin ennast rohkem ja olin oma otsustes julgem, sest mõningad olukorrad sai eelmisel aastal läbi elatud. Selle tõttu oli nüüd n-ö katsetamist vähem, eelmise aasta vigadest sai õppida.
Milline on olnud kõige suurem väljakutse, mille peatreeneritöö on esitanud?
Minu jaoks on võib-olla olnud suurim väljakutse töö- ja puhkeaja reguleerimine, kuidas mitte võtta tööd koju kaasa ja oskus lasta minna asjadel, mida ma ise kontrollida ei saa.
Millega meeskond Sind sel hooajal kõige rohkem üllatas?
Olime läbi hooaja üllatavalt stabiilsed. Tegime tõesti ainult üks-kaks ebaõnnestunud mängu, lisaks suutsime nendele halbadele hetkedele väga hästi reageerida.
Milline hetk kogu möödunud hooaja vältel oli kõige pingelisem ja kulutas kõige rohkem närvirakke?
Eks neid mänge oli ikka omajagu. Loomulikult on kõik Premium liiga esikolmiku vahelised mängud alati pingelised, aga sellel aastal oli väga pinevaid mänge ka Narva, Tartu ja Paidega.
Euroopa liiga mängudest oli kindlasti pingelisem mäng serblastega (FK Radnicki Niš, toim), eriti teine kohtumine võõrsil, sest olime edasipääsule lähedal, aga lõpp oli siiski närvesööv. Mäng Frankfurti Eintrachtiga oli selles mõttes rahulikum, et meie olime selged autsaiderid ja meil selle mänguga seoses otseselt pingeid peal ei olnud.
Mis Sinu arvates on peamised tegurid, mis FC Florale tänavu Eesti meistritiitli tõid?
Ma usun, et meil oli parim meeskond. Siinkohal ma mõtlengi parim meeskond, mitte võistkond. See tähendab, et kontor, treenerid ja kogu abipersonal koos mängijatega moodustasid parima koosluse sellel aastal.
Kas jätkad peatreenerina järgmisel hooajal ning kas sel juhul on plaanis suuremaid muudatusi läbi viia?
Hetkeseisuga olen jätkamas. Muutuseid on kindlasti vaja teha, et olla ka järgmisel aastal konkurentsis, aga praegusel momendil pole ühtegi kindlat plaani veel paigas.
Kas peale hooaja lõppu saabub aeg väikeseks puhkuseks ning kuidas eelistad oma puhkust veeta?
Jah, õnneks saab nüüd natukene auru välja lasta. Rannapuhkuse inimene ma eriti ei ole, pigem eelistan käia huvitavates kohtades, mille peale alati võib-olla esimese hooga ei tule. Kindlasti käin ära Viljandis ja proovin sõpradega aega veeta, sest hooaja jooksul tuleb päris palju oma aega jalgpallile ohverdada.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Janek Eslon
Korvpallitreener Martin Toomas: korvpall jääb minuga viimase hingetõmbeni