Martin Reim kuulus mängijana koondisse aastatel 1992-2009, esindades Eestit rekordilised 157 korda ja lüües 14 väravat. Aastatel 1995, 1997 ja 1999 teenis ta koondise ilusaima tabamuse auhinna ehk Hõbepalli, korra on ta valitud ka aasta parimaks jalgpalluriks. Nüüd tegutseb mees Eesti koondise peatreenerina.
1. Milline on tagasi vaadates sinu eredaim mälestus enda pallurikarjäärist?
Väga keeruline on ühte välja tuua, aga meenuvad 1990. aastad, kui mängisime suurtel väljakutel. Portugalis (1993) oli staadionil üle 100 000 inimese. Need on kogemused, kus tead, et sellist asja enam ei juhtu. Tuleb ka meelde võõrsilmäng Itaaliaga. Kodumängud on alati emotsionaalsed, aga siin on staadion lihtsalt väiksem.
2. Kas lihtsam on olla profijalgpallur või tipptasemel jalgpallitreener?
Profijalgpallur. Ühel juhul pead arvestama iseendaga, et olla ise võimalikult heal tasemel. Treeneri ülesanded on palju laiemad, need ei piirdu ainult meeste valimisega ja nende väljakul positsioonidele panemisega.
3. Kuidas iseloomustaksid Eesti jalgpalli seisu 2018. aasta alguses?
Kõik oleneb sellest, kuhu me lati asetame. Kui kõrgelt unistada, siis kindlasti sooviksin, et mängijaid oleks rohkem, et liiga oleks tugevam ja et tippnoored püsiksid jalgpalli juures kauem. Puudujääke on ning juurde on võimalik panna küll. Kui asetada latt keskmisele kõrgusele, siis pole väga hullu midagi. Kõik on palju parem kui 20 aastat tagasi.
4. Mis on Eesti koondise suurimad eesmärgid alanud aastal?
Esimesel poolaastal on üks mäng olnud ja neli mängu tuleb kindlasti veel, võib-olla viis-kuus. Ülesanne on valmistuda võimalikult hästi teiseks poolaastaks, kui hakkavad Rahvuste Liiga mängud. Peame koos hoidma mängijaid, kes sügisel hakkavad põhiraskust kandma, ja leidma juurde pallureid, kes pakuksid koondises konkurentsi.
5. Keda pead praegu maailma parimaks jalgpalluriks ja treeneriks?
Mul pole ei mängijate ega treenerite puhul üht kindlat soosikut. Treeneritega on eriti keeruline, sest nende ümber on palju väliseid tegureid. Kas on lihtsam treenida klubi või koondist? Mulle pigem ei sümpatiseeri kindlad mängijad ja treenerid, vaid teatud omadused meeldivad ühelt ja teatud omadused teiselt.
6. Mis tuleb sulle esimesena meelde, kui kuuled sõnapaari jalgpalli MM?
Tippsündmus. Kui mõelda praeguse MM-i peale, siis tänu lähedasele asukohale avaneb ehk võimalus ka oma silmaga kaeda atmosfääri, mis suurturniiril valitseb. Saab veel isu juurde tekitada, et ise sinna pääseda.
7. Kellele hoiad sel suvel toimuval MM-il kõige rohkem pöialt?
Viimastel aegadel olen veidi rohkem hoidnud väiksemate koondiste poole. Soovin, et kulda ei võidaks alati samad meeskonnad. Näiteks Belgia on pisem koondis, kel on väga hea tase, aga suurturniiridel pole nad tippu veel saavutanud.
8. Kes on sinu silmis maailmameistritiitli suurim favoriit?
Kui vaadata viimastel aastatel toimunut, siis Saksamaa. Neil on meeletu potentsiaal ja tagala, sest n-ö B-koondisega saavutati edu konföderatsioonide karikavõistlustel ja U21-koondis on samuti edukas olnud. Kui nad masinavärgi käima saavad, siis võivad nad sellelt turniirilt läbi marssida.
9. Milline koondis võiks kerkida MM-i suurimaks üllatajaks?
Oleks see üllatav, kui Island esineks hästi? Kui nad alagrupist edasi saaksid, oleks see turniiri alguses päris tugev pauk. See annaks värvi ja näitaks, et kõik on võimalik.
10. Millisel mängijal on eeldusi tõusta MM-i kõige suuremaks staariks?
Kõige lihtsam oleks öelda Lionel Messi või Cristiano Ronaldo, aga ehk särab hoopis Kylian Mbappé? Tõstaksin esile mängijaid, kellel eestlased rohkem silma peal hoiavad, näiteks Sadio Mané või Mohamed Salah. Aga äkki mängivad nad ainult kolm alagrupimängu ja kas nii saab staariks kerkida?
Tekst: Siim Semiskar
Fotod: Jana Pipar / EJL ja Oliver Pütsep/EJL
Sportland Cupi võitsid Kusti Nõlvak ja Mart Tiisaar