Võhandu maratoni korraldajad lubavad, et 100 km aerutamismaraton on garanteeritud võimalus ennast ületada. Samuti seda, et sa suudad rohkem kui arvata oskad. Tänavu said seda omal nahal tunda ka Sportland Team’i liikmed ning nüüd jagavad nad oma kogemusi, kuidas kõik tegelikult oli.
Sportlandist osales Võhandu maratonil 9 kaheliikmelist paatkonda. Sportland Team’i käsutuses olid suurepärased World of Kayaks poolt tehtud Sportlandi värvides süstad ning raja kõrval innustas võistlejaid väga tugev toetustiim.
Stardis kogu turundustiim
Sportland Eesti turundusjuht Liis Reismann jagas Võhandu maratonil süsta Sportland International Groupi turundusdirektor Henri Kruuseliga. „Meie sõit kulges üldiselt mõnusas tempos, aga teel juhtus nii mõndagi, mis ilmselt teebki antud maratoni põnevaks katsumuseks. Näiteks sõideti 40 km punktis katki meie tüür, nii et edaspidi pidime käänulisel jõel õige suuna hoidmiseks maksimaalselt käte rammu kasutama. Sel hetkel tundus olukord veidi lootusetu, kuid õnneks saime järgmises punktis uue tüüri,“ räägib Liis. „Jäime ka kärestikulisel jõelõigul täielikult kividesse kinni ja kuulsime, kuidas süst all aina ragises. Lõpuks astus Henri vette ja tõstis meid kividest välja, et saaksime edasi sõita. Viimasel 9 kilomeetril, leidsime endas aga veel power’it ning tegime hämarduval jõel korraliku lõpuspurdi möödudes suurest hulgast võistlejatest,“ võtab Liis sõidu kokku.
Ta usub, et maraton oli väärt kogemus nii isiklikus kui kollektiivses plaanis. „Öeldakse, et teise inimese tundma õppimiseks või suhte proovile panemiseks tuleks ette võtta mõni seiklus või reis. Kuna Võhandul oli võistlustules kogu meie turundustiim, siis usun, et ühine pingutus tegi meid lähedasemaks ja andis väärtusliku kogemuse. Kogemused ja katsumused liidavad!“ on Liis veendunud.
Kirjeldamatu kogemus
Sportland Eesti digiturunduse juht Karel Kaljuste läbis maratoni koos siseturundusjuhi ja väljapanekute koordinaatori Kristel Neiga. „Teadsin, et ees ootab pikk ja kurnav sõit – ikkagi 100 km kondimootoriga. Meie ainus eesmärk oli elusalt ja tervelt finišisse jõuda ning teha seda positiivse emotsiooni ja tujuga. Minu kõige suurem hirm oli see, et mis saab siis, kui poolel distantsil on peopesad aerudest villis ja katki? Kuidas siis sõitu jätkata? Aga õnneks teibitud käed aitasid seda vältida,“ räägib Karel. Enne starti tekitas talle pisut närvikõdi ka see, kui suur mass korraga liikvele läks ja kõik üksteisest ette saada üritasid. „Nägin mitmeid paadiga kummuli käimisi. Õnneks kohanesin olukorraga kiiresti ning peale seda viis juba enesekindlus sihile.“
Karel meenutab, et sõidu alguses ei tundunud kilomeetrid siiski sugugi vähenevat. „Kui aga saime info, et peaaegu pool distantsi on läbitud, tuli hea tunne sisse,“ lausub ta ning ütleb, et kokkuvõttes pakkus kogu üritus väga häid emotsioone. „Võhandu maraton on kirjeldamatu kogemus. Sportlandil oli super tugitiim, vee peal kulgesid sõbralikud kaasvõistlejad, kellega sai lobisetud ning jõudu andsid kaasaelajad raja äärtes,“ sõnab ta.
Soovid lähevad täide
Sportland International Groupi retail operations manager Nelli Nilson jagas maratonil sõiduvahendit ostujuht Dmitry Smirnoviga. Nelli tunnistab, et vaadates möödunud aastal sotsiaalmeedias tuttavate ja sõprade pilte Võhandu maratonil osalemisest, hakkas ta unistama sellest, et ühel päeval on ka tema stardis. „Soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need kipuvad ju täituma. Kui kuulsin, et Sportland Team osaleb sel aastal maratonil ja saan soovi korral rajale minna, ei kahelnud ma enam sekunditki,“ lausub ta ja meenutab stardieelseid mõtteid: „Kõige rohkem kartsin, et mõnes kärestikulisemas kohas on võimalik kajak liiga kergelt ümber keerata ning lõpetada pea alaspidi külmas vees. Õnneks käisime enne maratoni Keila jõel parima treeneri Haiko Kääriku juhtimisel treenimas ning sealt sain julguse, et tugeva kapteniga ühes paadis olles on võimalik maraton ka ilma vette kukkumata läbida.“
Uhke ja tänulik
Nelli sõnul kulges nende sõit mitmekülgselt. „Tamula järvel ja Võhandu esimesel kolmandikul sai eelkõige tähelepanu pööratud ümbritsevatele paatidele, mida oli alguses rajal väga tihedalt. See andis kindlasti hea omavahelise koostöö järgnevaks kolmandikuks, mis oli madala veetaseme tõttu suhteliselt kivine, samas kiirema vooluga. Viimane kolmandik oli kõige raskem, kuna jõgi läks laiemaks, vool nõrgemaks ning esines palju avatud kohti, kus sai tunda kõva vastutuult. Kõige üllatuslikumaks loen aga seda, et kui alguses kartsin kärestikulisemat osa, siis hiljem vastutuulega võideldes igatsesin kiiret voolu ja kivide vahel kruiisimist isegi tagasi,“ kirjeldab Nelli.
Finišijoont ületades olid tema emotsioonid aga kirjeldamatud.„Uhkus enda üle, et ma vastu pidasin ja julgesin, suur tänutunne Dimale, ilma kelleta ei oleks unistus kindlasti nii mõnusalt täitunud ja uskumatu tunnustus tugitiimi, meedia meeskonna ja ergutajate suunas – tõelised kangelased pole mitte distantsi läbijad, vaid need, kes pika päeva sportlasi toetavad!“ kiidab Nelli.
Ta soovitab kindlasti teistelgi Võhandu maratonist osa võtta, sest eneseületuse tunne peale finišit on kirjeldamatult hea. „Maraton on jõukohane kõigile, kes seda läbida soovivad. Soovitan seda kindlasti, sest tegemist on maailma kõige suurima aerutamismaratoniga, kus atmosfäär on lihtsalt võrratu!“
20 tundi aerutades
Lisaks Eesti tiimile panid end maratonil proovile ka Sportland Leedu esindajad. Edita Čivilytė-Ragaišienė ütleb, et sellisele pakkumisele oli võimatu ära öelda, sest uued väljakutsed on tema jaoks alati põnevad. „Olen elu jooksul teinud mitu trippi kajakkidega, seega alguses ma väga ei kartnudki. Olime paarilise Monikaga enne starti koguni nii rahulikud, et tagantjärele lausa imestan, miks me üldse närvi ei läinud,“ muigab ta.
Edita sõnul oli sõit väga-väga pikk. „Jõudsime finišisse veidi vähem kui 20 tunniga. Enne sõitu olime valmis ekstreemseteks vette kukkumisteks, kiirevooluliseks jõeks, aga me ei arvanud, et see võtab niivõrd palju füüsilist ja emotsionaalset energiat. Pea 20 tundi me lihtsalt aerutasime, aerutasime ja aerutasime. Kui pimedaks läks, siis oli juba väga raske edasi sõita. Oli väga pime, asusime justkui keset „pärapõrgut“, oli väga külm ja meie kehad valutasid. Oli meeletult raske leida jõudu, et edasi aerutada,“ kirjeldab ta.
Võimalus katsetada piire
Edita partner Monika Plūkaitė lisab, et kuna eesmärgiks oli igal juhul finišisse jõuda, siis ei olnud võimalik sõitu pooleli jätta. „Ma teadsin, et see saab olema raske, aga püüdsin end veenda, et meie tiim on tugev ja me saame hakkama,“ räägib ta. Ka Monika jaoks olid kõige keerulisemad 9 viimast kilomeetrit. „Meie kahekesi Editaga keset tundmatut pimedat jõge…kõlab veidi nagu mõne õudusfilmi stsenaarium,“ muigab ta.
Mõlemad naised on väga õnnelikud, et suutsid lõpuni pingutada. „Peale finišit valdas miljon emotsiooni. Sel hetkel sa ei tunne enam valu, olime lihtsalt õnnelikud, et see läbi sai. See oli tõepoolest väga eriline kogemus ja kõige olulisem on see, et me tegime selle ära! Meie tiimil oli eesmärk ja me saavutasime selle,“ lausub Edita. Monika tunnistab samuti, et tegu oli täiesti erilise kogemusega. „Koos Editaga oleme väga tänulikud kõikidele Sportlandi tiimi liikmetele, kes andsid meile võimaluse katsetada oma piire,“ ütleb ta.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Vytautas Dranginis
Suur galerii: Sportland Kõrvemaa Kevadjooks 2019