Milline on lapsevanema roll lastespordis?

Pole oluline, kas tegemist on individuaal- või meeskonna alaga – koduste toetus on igal juhul hädavajalik ning lapsevanema osa noore inimese hoiakute kujundamisel on väga suur.

Näiteks laste-ja noortegolfi puhul sümpatiseerib mulle lähenemine: iga golfitund on õppetund eluks.
Isegi kui ühel hetkel enam võistlusspordiga ei tegeleta, siis mitte midagi pole läinud kaotsi, kui sporditegemise kasvatuslikku poolt on oskuslikult juhendatud. Seda just nimelt noorte puhul, mistõttu treeneri ja lapsevanema ootused peaksid olema sellised, mis väärtustavad tervet ja positiivset suhtumist, protsessi nautimist, tubli tööd ja töötahet, vastutust, järjepidevust, koostööd ning kannatlikkust. Mitte numbreid, võite, kaotusi jms lõpptulemusi, mis ei ole otseselt mängija kontrolli all.

1. Käitumine on eeskujuks
Imetlen lastevanemaid, kes saavad aru, et nende teod ja käitumine räägivad palju kõvemini kui sõnad. Väga lihtne on ju valjuhäälselt midagi nõuda, kuid ennekõike tuleks peeglisse vaadata ja võib-olla algatuseks hoopis oma käitumist korrigeerida. Lapsed on väga head matkijad ja positiivsed harjumused kleepuvad kui takjad, mitte niivõrd tänu rääkimisele, vaid just tänu tegudele.

2. Lapsevanema soovid vs. lapse soovid
Tuleb vahet teha, millised on lapsevanema ambitsioonid ja millised lapse enda omad. Sageli kipuvad need sassi minema ning kuigi iga lapsevanem tahab parimat, siis liigne survestamine ja liiga varakult spordi “tööks” muutmine võtab tegevusest tegemise rõõmu ja lapsed kaotavad huvi. Lastele on see kõigest mäng. Ka õigustus, et vanemad panustavad aega ja raha, ei anna tegelikult õigust nõuda võitu. Oluline on mõõta ja jälgida edusamme, mida märkavad ka teised ehk näidata head eeskuju positiivse suhtumise ja käitumise ning golfioskuste paranemise näol.

3. Protsess on oluline
Vanemad võiksid rõhutada, kuivõrd oluline on spordis oskuste omandamine ja lihvimine. Selle paremaks saamise protsessi käigus on head tulemused loomulik tagajärg. Kui fookus on vaid tulemustel, võitudel ja numbritel, siis on raske treeningprotsessis järjel püsida. On oluliselt parem, kui noor golfimängija juba varakult võistleb iseendaga ehk mängib näiteks kolm lööki oma keskmisest löögitulemusest paremini ja tunneb sellest siirast rõõmu, kui see, et ta tegi täna parimale sõbrale tuule alla.

4. Võitmist tuleb õppida omaealiste seas
Lapsed on ikkagi lapsed ja nii nagu ükski lapsevanem ei paneks oma võsukest viis numbrit suurematesse kingadesse, võiks sarnane loogika kehtida ka spordis. Ei ole vaja liiga varakult mängida kõrgemas vanuseklassis, kolida tagumistele tiidele ega mängida endast pikemate ja raskemate keppidega. Kõigepealt tuleb õppida mängima omavanuste seas, endale sobiva varustusega ning ettenähtud tiidel. Võitmist tuleb samuti õppida ja see käib samm-sammult. Loomulikult, kui laps domineerib oma vanuseklassis ja talle ei paku seal võistlemine enam pinget, siis võib ühe vanusegrupi võrra või rohkem ülespoole astuda, et motivatsiooni säilitada ja arengu mõttes edasi liikuda, kuid sellised juhud on pigem erandlikud. Iga asi omal ajal.

5. Vastutus ja enda tegudest õppimine
Mida paremaks saab mängija, seda rohkem peaks ta enda eest ise vastutama. Sageli märkab ülihoolitsevaid emasid-isasid, kes teeksid kõik ette-taha ära ning on rohkem teenija kui lapsevanema rollis. Sellega toidab õpitud abitust, mis võib ühel hetkel noore sportlase suhtumises ja käitumises väga ebaterved mõõtmed võtta. Sealt tagasi maapeale tulek on üldjuhul keeruline, sest “päris maailm” ei kohtle neid kui kuninga kasse. Kuidas siis ikka õpitakse kui mitte ise katsetades ja proovides? Vahel peab midagi nässu ka minema, et järgmine kord oskaks ise targem olla.

6. Informatsiooni talletamine
Lapsed ei ole miniatuursed versioonid täiskasvanutest. Väikesed inimesed seedivad infot oluliselt aeglasemalt ja näevad asju pigem tervikuna. Detailidesse süvenemine on nende jaoks keeruline ja see vilumus tekib ainult ajaga. Kannatlikkus on siinkohal võti nii lastevanematele kui treeneritele.

Ükskõik milles edu saavutamine vajab panustamist ning selle juurde käivad paratamatult tõusud ja mõõnad. Ideaalis võiksid tõusud ekstra motiveerida ja mõõnad vajalikud õppetunnid anda, mille pinnalt jätkuvalt protsessist rõõmu tunda. Paljud tippsportlased on just sellepärast tipud, et nad on nõus tegema asju siis, kui teised ei ole. Kui ilm on kehv, tahaks hoopis arvutimängu mängida või ei ole lihtsalt tuju – siis just need on kohad, kus lapsevanema poolne väike positiivne müks on vajalik. Trenni tegemine ka sellistel hetkedel ongi see, mis sõelub välja parimad.

Tekst: Mari Rauna, professionaalne golfar ja treener

Fotod: erakogu