Aarika Jõgiste: loodus annab emotsioone, mis jäävad südamesse

Kesk-Eestis elava Aarika Jõgiste (32) harrastuste loetelu on mitmekesine ja täieneb pidevalt, nende ühine joon on aga vaba aja veetmine looduses. Praegu tegeleb naine jahinduse, jahilaskmise, kalanduse ja kalastusspordiga.

Igapäevatööd teeb Aarika kosmeetikuna. Seega on tal palju suhtlemist ja tööd arvutiga, nii et vaba aja veedab ta igal võimalusel ja ilmast olenemata looduses, et akusid laadida. Hobidest välja kasvanud, aga nüüdseks võistlusspordi tasemel harrastused on tema ellu tulnud mitmel eri moel. „Mu isa on jahimees, olen temaga lapsest saadik metsas ja kalal käinud. Vahepeal elasin Tallinnas, aga tundsin, et see pole minu jaoks. Kolisin tagasi maale, jätkasin hobidega ja tegin jahimeheeksami ära. Eksam hõlmas ka jahilaskmise osa, mida proovida sain, ja nii see pisik mulle külge jäi,“ räägib ta.

2016. aastal soetas Aarika isikliku relva ja osales maakondlikel võistlustel. Möödunud aastal võistles ta juba pea kõigil Eestis toimunud jahilaskmisvõistlustel.

Kalastamiseni jõudis Aarika spinninguspordiga tegeleva tuttava kaudu, kes utsitas teda naiste lippu kõrgel hoidma ja harrastajatega liituma. Varem oli Aarika oma lõbuks aeg-ajalt korki leotamas käinud. Ta naerab, et ei tohi ühtegi uut asja proovida, sest siis läheb kohe käest ära. „Esimesel hooajal proovisin spinninguspordivõistlusi ja eelmisel aastal tegime juba kõik Eesti meistrivõistluste etapid kaasa. Need, kes minule õpetusi jagavad, on spinningu 2018. aasta maailmameistrid. Tänu neile harrastustele olen saanud väga huvitavates kohtades käia ja minu ellu on tulnud uued toredad inimesed,“ ütleb ta.

Naisi on vähem

Aarika võistleb nii individuaalselt kui ka tiimis; spinningus on ta kahese naiskonna liige. Eesti Spinninguspordi Liit kutsus teda ja teist neiut ala harrastama ja pani nad ühte tiimi. Nüüdseks on neist saanud väga head sõbrannad, vahel ka konkurendid. Naisi on nii jahinduses kui ka kalanduses veel pigem vähe.

Laskespordi ülesehitus on kalandusest veidi keerulisem ja mitmekesisem. Aarika tegeleb n-ö pigilindude laskmisega, mis tähendab, et ta laseb märke, mis lendavad masinatest erineva suuna ja kiirusega. Täpsuse tagamiseks käib ta iga nädal harjutamas Männiku välilasketiirus. Talvisel hooajal on see paksema riietuse ja ilmaolude tõttu keerulisem ja pakub vähem naudingut. „Talvel hoian kätt soojas, põhiline laskmishooaeg algab kevadel. Mul ei ole veel väga palju kogemust ja seetõttu ei saa ma pikka pausi sisse jätta, tunnetus kaob juba paari nädalaga,“ tõdeb ta.

Aasta ringi tegevuses

Laskmisega tegeleb Aarika kevadest sügiseni, kalastamine on aga aastaringne harrastus. Selleks tuleb samamoodi treenida ehk võistlusel ees ootav veekogu endale selgeks teha. Selle aasta alguses rääkis Aarika kalastuspartner ta ära ka jääpüüki proovima ja see lõppes Eesti meistrivõistlustel jääaluses kalapüügis osalemisega. Aarika saavutas naiste arvestuses pronksi ja järgmisel jääpüügivõistlusel juba esikoha. Ta ütleb, et see on tema järjekordne hullus. „Tegelikult on hea, et ma talvel kalastusspordis võistlen, kuna see treenib võistlusnärvi, mis tuleb ka laskmisel kasuks. Talvel olid mul pea igal nädalavahetusel võistlused, nii et ma ei pidanud kevadel uut hooaega värisevate kätega alustama.“

Valmis iga ilmaga

Aarika sõnul teeb tema harrastused huvitavaks ja vaheldusrikkaks just loodus. Varustus on samuti oluline, aga üldjuhul ei tea kunagi, kuidas päev läheb ja millega tuleb silmitsi seista. Treeningul võib kala hästi näkata, aga võistlusel ei pruugi ükski lant toimida või tuleb lausvihmas hakkama saada. Valmisolek iga ilmaga loodusesse minna on aga tõusev trend ja Aarika sõnul on näiteks jahinduses naisi iga aastaga üha rohkem. Naiste osakaal on kasvanud ka kalanduses, aga paljud ei soovi veel võistlustel osaleda. „Mõlemad alad on päris kulukad, sest peale varustuse tuleb maksta ka treenerile ning võistlustasude, transpordi ja ööbimise eest. Oleks tore, kui nii jahinduses kui ka kalanduses oleks üldiselt inimesi rohkem. Pealekasvu on aga iga aastaga vähem ja lisaks alade kulukusele mõjutab seda ilmselt ühiskonna üldine linnastumine. Mugavam on tubaste ja lihtsalt kätte tulevate asjadega tegeleda kui looduses toime tulla,“ arvab ta.

Vormis vaim ja füüsis

Peale raha nõuavad mõlemad harrastused ka korralikku distsipliini ja tööd. Päevad pole vennad ja kuna nii jahinduses kui ka kalanduses on palju muutujaid, ei ole tulemused stabiilsed. Paljud löövad seetõttu ühel hetkel käega. Võistlemisel aitab edu saavutada hea vaimne ja füüsiline vorm. „Laskmisvõistlustel on ligi 100 osalejat ja tuleb suuta teistega suhelda, olla müra sees ja ikkagi oma sooritusele keskenduda. Kui psüühika ära väsib, peab keha olema piisavalt toonuses, et sisse harjutatud automaatseid liigutusi edasi teha. Tunnen, et pean vastupidamiseks heas vormis olema ja minu jaoks on väga oluline ka toitumine,“ selgitab Aarika.

Loodus on täis üllatusi

Oma harrastusi ja võistlussporti peab Aarika väga distsiplineerivaks. Harrastajad järgivad hoolega ohutusreegleid ja tänu lihasmälusse harjutatud liigutustele ei tule nende tegevuse tõttu ohtlikke olukordi üldjuhul ette. Loodust aga kontrollida ei saa. Eelmisel kevadel ostis Aarika endale uue spinningu nöörirulli ja läks seda jõe äärde proovima. Peagi kuulis ta selja taga sahistamist ja kui ta lõpuks ümber keeras, vaatas talle 25 meetri kauguselt vastu karu. „Mu auto oli 100 meetrit eemal ja mõtlesin, mida teha. Haarasin hoo pealt oma asjad ja jooksin auto poole. Pärast naersin, et ma ei teadnudki, et suudan kummikutega nii kiiresti mäkke joosta. Kaks nädalat varem just küsiti mu käest, kas olen metsas kõiki loomi näinud. Vastasin, et karu on ainsana nägemata, aga ma ei tahaks teda üksi metsas näha. Ära sõnusin!“

Loodus annab emotsioone

Trofeesid Aarika oma harrastuste käigus ei kogu. Ta on lapsest saadik nende aladega kokku puutunud ja hindab kõige rohkem protsessi, mis harrastustega kaasneb. Aarikale meeldib loomi vaadelda, neile sööta panna ja nautida teisigi küttimiseleeelnevaid tegevusi. Sageli osaleb ta ühisjahtidel pigem abilisena kui kütina ja tema jaoks on just see argirutiinist välja astumine. „Minu jaoks on see kõik tavaline igapäevaelu. Aga inimesed on väga maa- ja loodusvõõraks jäänud ja see on kurb. Tegelikult olid need tegevused aegade algusest peale inimeste ellujäämise osa, aga tänapäeval on kõik palju materiaalsemaks muutunud. Asjad võivad ära kaduda või katki minna, aga loodus annab nii palju emotsioone, mis jäävad südamesse ja mida saab alati meenutada. Minu harrastused on õpetanud mind austama nii loodust kui ka toitu ja seda kõike rohkem hindama.“

Aarika on Eestis käinud paikades, mida ta jahinduse või kalanduseta ehk külastanud polekski. Üks tema lemmik on Lõuna-Eesti oma kuppelmaastiku, järvede ja väikeste talumajadega. Eriti südamelähedaseks on talle saanud Elva, aga üldiselt on Aarika arvates Eestis väga palju ilusaid kohti, mida külastada.

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: erakogu