Noor loodusfotograaf ja adventurer Hans Markus Antson (21) veedab looduses väga palju aega, nii fotoaparaadiga kui lihtsalt matkates. Uurisime millised on tema soovitused neile, kes tahaksid metsa minna ja sellest ka mälestusväärseid kaadreid jäädvustada.
Hans, kuidas sai sinust nii suur loodusesõber, matkaja ja fotograaf?
Loodus on mind lapsepõlvest saati huvitanud. Kui väike olin, siis oli meil vendadega üks loodusraamatute sari ja minu suur lemmik oli nendest just metsa raamat. Samuti meeldis mulle üks loomade atlas, milles olid ainult loomapildid, neid vaadates mõtlesin, et tahaksin ise ka kunagi selliseid pilte teha. Kui mõned aastad tagasi tõsisema rattatrenniga lõpetasin, siis hakkasin rohkem matkamas käima, loodust märkama, nägema erinevat valgust ja mustreid ning tekkis soov seda kõike jäädvustada.
Milliseid fotosid sulle meeldib teha?
Ma pildistan ka maastikku, virmalisi, tähistaevast ja linnuteed, aga kõige enam huvitab mind metsloomade pildistamine. Ma olen adrenaliini peal ka väljas ja otsingi kohtumisi põtradega või karudega, aga ma ei taha neid kunagi häirida. Kui ma näen, et loom on häiritud, siis ma ei lähegi edasi ja lepin sellega, et ei saa täna seda pilti.
Mida algaja fotograaf võiks loodust pildistama asudes silmas pidada?
Looduse vastu peab olema heatahtlik huvi ja tegelikult saab kõik alguse ikkagi looduse tundmisest. Fotodel jääb näha, kui on mindud ainult foto pärast metsa ja näiteks loom on ära ehmatatud. Tuleks tugevalt läbi mõelda, miks sa tahad loodust pildistada – kui sa südames loodusest hoolid, siis minu meelest see ongi kõige tähtsam.
Milliseid pildistamise põhitõdesid võiks huviline teada?
Pildistamiseks parim aeg on reeglina nn kuldse valguse aeg ehk 3 tundi enne päikesetõusu ja 3 tundi enne loojangut. Päise päeva ajal mina ei pildista üldse, sest valgus on siis liiga kontrastne. Ning metsloomad ei liigu päeval – see on teine põhjus, miks minu käigud loodusesse jäävad enamasti varavalgesse.
Metsloomade pildistamisel on ka oluline, et inimene tunneks oma kaamerat väga hästi, sest kohtumine loomaga võib jääda vahel äärmiselt üürikeseks ja peab juba eelnevalt arvestama valgusega ning kaameras vastavalt seaded paika panema.
Milline on sinu enda kõige erilisem foto ja kuidas see sündis?
Esimesena tuleb meelde üks maastiku foto, mille tegin ühel hommikul, kui käisin karusid otsimas. Öösel oli olnud äike ja kõva paduvihm ning hommik oli seetõttu hästi udune. Päike oli juba kõrgel, aga udu ei vajunud ära. Ma jõudsin ühele pikale sirgele ja kui ma seda vaadet nägin, siis ma teadsin, et see on üks mu parimaid fotosid. Selle foto nimeks sai “Hingekosutus”.
Fotograafi ja matkajana pead sageli palju asju kaasas tassima, millist kotti selleks eelistad?
Matkal ja looduses käies on mul alati kaasas seljakott. Seljakotiga on asju mugavam kaasas tassida, kuid seljakotti eelistan ka sellepärast, et see hoiab sooja ja nii ei külmeta selga. See on väga oluline faktor, eriti külmemate ilmadega.
Kui raske loodusfotograafi kott on?
Otseselt kaalunud ei ole, aga kõik kokku on päris raske. Tavaliselt on mul rohkem varustust kaasas ka, kui tegelikult vaja läheb. Ma kannan sageli kahte kotti, sest fotokott ei ole selleks mõeldud, et mahutaks ka riideid, matkakotti mahuks küll rohkem, aga see ei ole jälle mõeldud fotovarustuse tassimiseks, nii ma pigem tassingi kahte kotti.
Mida metsa minnes tavaliselt kaasa võtad?
Mul on alati kaasas taskunuga ja vahendid tule tegemiseks, tavaliselt ka ripptelk ja magamiskott.
Mida matkama minnes jalga ja selga soovitad panna?
Olulised on soojad riided. See on täitsa õige ütlus, et pole halba ilma, vaid on halb riietus. Olen aegajalt ka paduvihma kätte jäänud, aga kui on sellised pealisriided, mis ei lase alusriietel märjaks saada, siis saad ka kuivalt telki sisse ja ei pea külmetama. Igaks juhuks võiks ka vahetusriided siiski kaasas olla.
Kui ma käiksin lihtsalt pildistamas, siis ma kannaksin tegelikult alati kummikuid, aga kui on vaja palju maad käia, siis kummik ei ole parim jalanõu. Matkamiseks on parimad ikka matkasaapad.
Mida looduses liikumine sulle annab?
See annab meelerahu ja vaimse tasakaalu. Kui ma pole kaua aega loodusesse saanud, siis ma tahan väga jälle minna. See on hea aja maha võtmiseks ja ma naudin kogu protsessi. Looduses on minu jaoks kõige huvitavam see, et ma ei tea kunagi, mida üks või teine käik endaga kaasa toob … võib-olla ei juhtu seekord mitte midagi, aga võib-olla juhtub just täna midagi nii erilist, millest hiljem räägin veel mitu kuud.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Hans Markus Antson/erakogu
Daniel Levi Viinalass pakatab energiast nii laval kui pinksilaua taga