Tipust Topini ehk Munamäelt mereni on teatejooks, mis müüakse välja loetud minutitega. Kes korra on sellel jooksul käinud, tahab kindlasti veel, sest teist sarnast jooksuüritust Eestimaa pinnal ei leia.
Tipust Topini teatejooks toimus Eestis esimest korda 2017. aastal. Teatejooksu idee on pärit USA-st, kus sealsete korraldajate sõnul, kõikide maailma teatejooksude ema Hood to Coast Vaikse ookeani rannikul, on juba aastakümneteks ette välja müüdud. Peakorraldaja Sten-Eric Uibo räägib aga Eestis toimuva teatejooksu fenomenist.
Sten-Eric, seleta palun lühidalt, mis asi Tipust Topini on?
Tipust Topini ehk Munamäelt mereni on teatejooks, mille eesmärk on läbida tiimiga järjest joostes 337 km. Tegemist ei ole võistlusega, peamiseks eesmärgiks on inspireerida inimesi liikuma ja külastada joostes Eesti kaunimaid paiku. Jooks toimub kümneliikmelistes tiimides. Osalevate tiimide arv on limiteeritud.
Tipust Topini rada algab Suure-Munamäe tipust ja viib jooksjad läbi Rõuge, Otepää, Elva, Tartu, Palamuse, Porkuni, Tapa, Lehtse, Jäneda, Kõrvemaa, Raasiku ja Saha Piritale. Joostakse avatud liiklusega teedel. Üheskoos läbitakse kokku 337 km, iga jooksja käib rajal kolm korda. Üksiku etapi pikkus jääb 8-16 km vahele ja ühe jooksja poolt läbitud kogudistants on 25-42 km.
Kuidas kõik alguse sai ning miks see sündmus on nii populaarne?
2017. aastal tegi Nike Eesti esindus AS Jalajälg nn prooviürituse oma töötajatest kokku pandud kahe tiimiga ja sealt see samm-sammult kasvama hakkas. Tänasel päeval oleks see üritus veel suurem, kui kohtade arv ei oleks limiteeritud.
Idee tuli USA-st, kus Nike Eesti emafirma toetab nn mäe otsast rannikuni jooksu (Hoodi jalamilt Vaikse ookeanini). Eesti poolelt kutsusid idee ellu AS Jalajälg töötajad Rainer Tops ja Erik Aibast, kes on ise Ameerikas Hood to Coast jooksul mitme kolleegiga osalenud. Ka täna korraldame seda jooksu koostöös Nike Eesti tiimiga.
80 kohta sai jaanuaris välja müüdud seitsme minutiga. Olen pikalt mõelnud selle fenomeni üle. Inimesi paelub tiimivärk, koostegemine, üksteise toetamine ja kaasaelamine. Väga palju ei ole ka analoogseid üritusi, kus klubi või sõpradega koos osaleda.
Teine oluline aspekt on, et tegemist pole võistlusega, millega me selgelt eristume teistest Eesti spordisündmustest. Teisi selliseid lihtsalt ei ole. Ma julgen ka väita, et korraldusmeeskond teeb väga head tööd ning ka see on põhjus, miks kohad müüakse sama kiiresti välja nagu mõnele suurele rokkkontserdile.
Mida ekstreemset ja ka naljakat on aastate jooksul juhtunud?
Päris palju põnevat on juhtunud. Kõige südantliigutavam oli hetk, kui ühe teatevahetuse ajal tegi üks meesterahvas oma väljavalitule abieluettepaneku, mis ka vastu võeti. Juhuslikult olin ise ka kohal, mäletan, et oli väga palav suvepäev ning see mees oli just enda viimase vahetuse lõpetanud.
Korra oleme Elistvere loomapargis karu und häirinud. Me tõesti ei teadnud, et ta aia taga magusalt magab.
Kas katkestamisi ka ette tuleb?
Sisuliselt null katkestamist. Isegi kui midagi juhtub ega saa edasi joosta, on teistel tiimiliikmetel õigus rohkem joosta, aga ka seda ei juhtu eriti. Põhjus ongi selles, et tegu pole võistlusega, kuhugi pole kiiret. Lõppeesmärk on jõuda Suurelt Munamäelt Piritale.
Kas uutel huvilistel on võimalust peale saada?
Ma natukene kummutaks kõlakaid, et tegu on kinnise klubiga. Esimene registreerimisvoor avaneb tõesti viimasel korral osalenutele ning kes korra käinud, see jääbki käima. Kuid igal aastal suurendame näpuotsaga osavõtjate limiiti. Sellel aastal stardib 20 võistkonda rohkem kui eelmisel korral.
Mida tulevik toob?
Vaikselt mõtleme sellele, et Eestis on võimalik veel huvitavaid diagonaale ja sirgeid läbi joosta. Aga sellest edaspidi.
Osavõtjad kiidavad
Karin Kiilaspä, kes esindab Myfit Run Viljandi võistkonda, osaleb teatejooksul juba neljandat aastat. „Me kasvasime välja My Fitness klubist. Ühistegemised kasvatasid motivatsiooni ning jooksutreeningute lisandudes lõime oma klubi. Koos sõidame ka ratast ning käime ujumas,” räägib Karin algusest. Tema oli ka see, kes võistkonna Tipust Topini teatejooksule registreeris.
Karini sõnul on tegu korraliku pingutusega, mis nõuab head vormi, kuid selle korvab kohapealne melu ja kaasaelamine. „Meie Viljandi tiimidel on viimasel kahel aastal kaasas olnud kaks karmoškamängijat. Oleme tantsu vihtunud, oleme ka teistel tiimidel tuju tõstnud. Keegi ei lähe panema. Jooksmise ajal teeme teistega koostööd ja toetame üksteist,” iseloomustab jooksuhing.
Kuna tegu on siiski mitmepäevase sündmusega, mille ajal tuleb mitu vahetust joosta, ei saa jätta küsimata mentaalse ja füüsilise poole kohta. „Kõige keerulisem ongi pärast oma vahetust magada ja puhata, eriti viimasel ööl. Vaimselt on see isegi raskem kui füüsiliselt. Mõni ei saa võõras kohas magada või pole harjunud, et kohe ei saa kohvi. Oleme omavahel kokku leppinud, et kui on paha tuju, siis tuleb minna eemale end välja karjuma, kuid oma tiimis tuleb hoida külma närvi,” selgitab Karin.
Aga lõpp hea, kõik hea. „Korraldajatele suur kiitus, kõik vahetusalad on väga hästi läbi mõeldud. Ootan elevusega starti,“ ütleb Karin tänavuse jooksu ootuses.
Vaata lähemalt ja ela kaasa siin.
Tekst: Kärt Radik