Treener Alis Võigas usub, et trenn aitab olla õnnelik ja vaimselt tasakaalus. Seda usku tahab ta treenerina ka teistele edasi anda.
Kuidas sport sinu ellu tuli?
Minu kirg spordi vastu kasvas välja tantsupisikust juba lapseeas. Tegelesin kümme aastat show-tantsuga WAF tantsukoolis ning ka koolis oli kehalise kasvatuse tund minu lemmik. Mulle on alati eeskujuks olnud minu ema, kes on terve elu olnud väga aktiivne ja sportlik ning lapsest saati meile õega seda pisikut sisse süstinud.
Tantsimise kõrvalt hakkasin käima rühmatrennides, kus jäi silma treener Kätlin Erkmann, kes juhendas nii suure kirega, et mul tekkis suur soov saada selliseks treeneriks nagu tema. Mäletan hästi, kui võtsin julguse kokku ja uurisin temalt, kuidas oleks võimalik BodyCombati treeneriks saada. Järgmisel hetkel panin end koolitusele kirja ja sealt see kõik veerema hakkas.
Peale keskkooli asusid õppima kehakultuuri. Mida sellest parima kogemusena kaasa võtsid?
Bakalaureuse aeg oli meeletult tore, lõbus ja õpetlik. Sain väga palju uusi tuttavaid ja tohutu pagasi kogemusi ja nõuandeid parimatelt. Õppisin põhjalikult tundma erinevaid treeningalasid ning neid ka üksikasjalikult juhendama. Toimus palju laagreid ja toredaid ettevõtmisi. Küll matkasime mitu ööd-päeva metsas, suusatasime poolmaratone, võistlesime korvpallis, tegime akrobaatikat jne.
Magistri aeg õpetas kõige rohkem oma aja planeerimist. Sel ajal töötasin lasteaias täiskohaga õpetajana, juhendasin laste tantsuringi ja lisaks andsin veel mitmeid trenne Tabasalu Spordikeskuses. Sinna vahele tuli mahutada veel koolitööd, eksamisessioonid ja pere ning sõpradega veedetud aeg.
Millal ja miks tegid otsuse saada treeneriks?
Seda, et minust võiks saada treener, tundsin juba siis, kui ise noorena spordiklubides rühmatrennides käisin, aga täiskohaga treeneriks saamise otsus tuli alles hiljuti. Kui lapseootele jäin ja Pärnusse tagasi kolisime, oli palju aega mõelda, mida ma päriselt teha tahan. Teadsin varakult, et treeneriamet on see, mis mul silma särama paneb, aga varem ei olnud mul piisavalt julgust või võimalust ainult sellega tegeleda. Mul oli kindel soov ja unistus hakata juhendama ainult HIIT trenni, koguda kokku oma punt ja saada kunagi päris oma saal. Pärnus avanes võimalus vaikselt oma asja hakata ajama.
Mis sulle treeneritöös kõige rohkem meeldib?
Trenn, mida ma teen, peab mind ennast sütitama ja käima tõmbama. Mulle meeldib julgustada inimesi endast maksimumi andma, piire katsetama ja tulemuste nimel pingutama, et nad märkaksid oma tõelist potentsiaali ja võimekust. See töö tõesti annab mulle tiivad. See ongi see tunne, kui sa tead, et teed õiget asja ja suudad energiat ka teistele edasi anda. Energia on kogu aeg liikumises, ma ise panustan palju, aga saan alati ka topelt tagasi.
Mis on treeneritöös suurim väljakutse?
Jõuda igaüheni. Soovin, et minu trenn ei oleks lihtsalt tavaline rühmatrenn, vaid tiimi miiting, kuhu igaüks on oodatud ja kaasatud. Kus üksteist motiveeritakse, lüüakse trenni lõpus patsu ja hüütakse: „Homme näeme!“ Ühtsustunne ja meeskonnatöö on märksõnad, mida pean väga oluliseks. Proovin jõuda iga inimeseni, et teda toetada, innustada ja julgustada oma eesmärke saavutama ning panna tundma, et ta on osa minu tiimist.
Millised eesmärgid endale kui treenerile oled seadnud?
Olla õnnelik ja tasakaalus iseendaga ning motiveerida ka kõiki teisi seda tegema. Kui pilt, mis peeglist vastu vaatab paneb silma särama, siis on oma sisemaailma ka palju lihtsam paika loksutada. Tahan treenerina kasvada, areneda, õppida, kogeda. Olla oma tegemistes kohal ning rohkem nautida seda, mis mul praegu on.
Millised eesmärgid oled seadnud endale kui inimesele, kes soovib heas vormis olla?
Proovin hoida kõike tasakaalus, end liigselt piitsutamata. Ma ei keela endale midagi, kuid lähtun alati 80/20 põhimõttest. Toitun enamasti teadlikult ja tervislikult, kuid luban endale ka head ja paremat. Olen positiivne ja rõõmus, teen mõistlikult trenni. Treenin selleks, et tunda end oma kehas hästi – olla õnnelik ja tasakaalus iseendaga ning vormis ja tugev igaks eluolukorraks.
Ka mul on elus olnud hetki, kus olen tabanud end olukorrast, et püksid pitsitavad ja lemmikkleit ei istu enam nii ilusti seljas. Siis on oluline toidulaud ja treeningkoormus üle vaadata ning edasi minna. Liigne piitsutamine tekitab stressi ega tee kedagi õnnelikuks.
Kui tähtis on paremate tulemuste saavutamiseks eesmärkide seadmine?
Kui ma midagi väga soovin, siis võtan eesmärgi ja töötan selle nimel kuniks selle saavutan. Ma ei ole allaandja, vaid pigem võitleja. Märksõnadeks on distsipliin ja järjepidevus. Eesmärkide seadmine on väga oluline, sest kui pole eesmärki, ei ole sihti. Kui pole distsipliini, ei tule ka tulemused.
Millest lähtudes tavaline inimene peaks endale sportlikke eesmärke seadma?
Eelkõige pildist, mis peeglist vastu vaatab, sest kui sa pole rahul oma peegelpildiga ja see teeb sind õnnetuks, tuleb midagi muuta. Kõik ülejäänu on sellega seotud – kaalunumber, enesetunne, sisemaailm, enesekindlus. Muutus peab tulema sinu enda seest. Kõigil on olemas valikud ja võimalus oma elukvaliteeti soovi korral muuta. Kui vaatad peeglisse ja naeratad iseendale, siis on kõik hästi. Ei pea olema six pack ja tippfiguur, vaid sära silmis! Meie keha on ainuke koht, kus me elu lõpuni peame elama ning tema eest hoolitsemine on meie kohus.
Mida öelda nendele, kes panevad eesmärgi, aga ei suuda seda täita? Kuidas mitte alla anda ja leida endale uus jõukohane eesmärk ning uuesti proovida?
Soovitan alati teha endast pildid, mitte jääda kinni kaalunumbrisse. Alguses on motivatsioon alati kõrgem ja paari-kolme kuuga saab esimesed arengupildid juba kätte. Need tuleb paigutada silmale nähtavale. Mõelda sellele, kui palju vaeva on juba nähtud. Kui hästi sa ennast praegu tunned, kui rõõmsaks tegi sind su esimene tulemus? Kui korra kukud, siis tuleb jälle püsti tõusta. Tublid on need, kes ei taha kogu aeg uuesti alustada ja liiguvad kindlalt eesmärgi suunas. Aga kui oled inimene, kellel on vaja mitu kukkumist enne läbi teha, siis nii ongi ja see on okei. Oluline on mitte alla anda. Kui üks nädalavahetus patustad, siis saab selle kerge jooksuringiga jälle balanssi tõmmata. Ja siis sealt edasi minna, kus enne pooleli jäid, mitte käega lüüa. Mitte keegi ei ole alati 100% motiveeritud, seega tuleb õppida end distsiplineerima.
Oled Sportlandi kampaanias Under Armouri esindaja. Mis sulle selle brändi puhul meeldib?
Eelkõige mugavus. Minu jaoks mängivad treeningriided motivatsiooni leidmisel väga suurt rolli – Under Armour paneb end tundma väga enesekindla ja võitmatuna. Kõik sihikindlad inimesed, kes on nõus tulemuste nimel vaeva nägema, kannavad Under Armourit (naerab).
Vahetasin hiljuti vanad treeningtossud uute Under Armouri tossude vastu ja tundsin kohe trennis vahet. Hüpata oli nii kerge ja maanduda nii pehme.
Sport ei ole tähtis ainult füüsilise hea vormi saavutamiseks, vaid see mängib olulist rolli ka selles, et oleksime vaimselt paremini tasakaalus. Mida soovitad nendele, kes veel regulaarselt sporti ei tee?
Meile on antud suurepärane keha, mis on loodud liikuma. Oluline on teha temaga koostööd, et hoida end tasakaalus ja olla õnnelik. Alustada võiks sellest, mida endale teha meeldib. On see kõndimine, jooksmine, jooga, pilates, rühmatrenn, jõutrenn. Valikut on palju, leia ainult endale südamelähedane ja liigu päevas vähemalt pool tundi. Parimal juhul tund või rohkemgi. Füüsilise liikumise abil suudame panna energiad kehas liikuma, mis omakorda puhastab vaimu ja mõtteid. Just see on ka põhjus, miks ma oma tööd armastan – et olla õnnelik ja tasakaalus iseendaga ning aidata ka teistel sama teha.
NB! Alis on alustanud on-line trennidega Facebooki kuutasulises grupis: “ONLINE Trennid x Alisiga”. Lähemalt saad uurida: Instagram.com/trennidalisiga või Facebook: Trennid Alisiga
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Sportland
Evelin Võigemast: minu eesmärgid on alati seotud iseendaga