Anette Zukker: triatlon on minu jaoks elu loomulik osa

Anette Zukker (23) on tõusnud särava tähena meie triatlonitaevasse. Kui eelmisel aastal pidi ta rangluu murru tõttu mitmetest võistlustest loobuma, siis tänavu saavutas väga kõrgeid kohti nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasemel.

Milline oli lapsepõlves sinu suhe spordiga?

Minu suurimaks eeskujuks spordis on alati olnud isa, kes on ise väiksest peale tegelenud eri spordialadega ning seetõttu igati toetanud ja suunanud meid vennaga spordiga tegelema. Juba väiksena meeldis mulle koos isaga jooksmas käia. Mäletan, et esimeses klassis pidime kirjutama oma lemmiktegevusest ning mina kirjutasin, et selleks on isaga jooksmas käimine. Koos oleme suusatanud, matkanud ja ratast sõitnud ning teeme seda siiani.

Millised olid sinu esimesed trennid?

Esimesse klassi minnes läksin tantsutrenni, sest Nõo Põhikoolis oli, ja on siiani, väga populaarne Tantsuklubi Triiniks. Seal tantsisin ja treenisin seitse aastat. Trennid toimusid viis korda nädalas ja mulle kõik väga meeldis. Sain tihti ka peaosas tantsida.

Seejärel leidsin ratsutamise, sest loomad on mulle alati väga meeldinud (unistasin toona isegi loomaarstiks saamisest) ning meie elukoha lähedal alustas tööd uus ratsaklubi Ecu tallid. Ratsutamisega tegelesin samuti mitmeid aastaid, eriti meeldis mulle takistussõit.

Kuidas ja millal jõudsid triatloni juurde?

2008. aastal toimus peretuttavate poolt sõpradele korraldatud triatlon Peipsi ääres, kus olin kohal abilise ja pealtvaatajana. Andsime teiste lastega koos lubaduse, et järgmisel aastal võtame ise ka osa. Järgmisel aastal pidasid lubadusest kinni vaid kaks last, üks neist olin mina. Enne seda õpetas isa mind maanteerattaga paremini sõitma ja käike vahetama, käisin koos temaga jooksmas ning ujumistrennis. Sealt alates hakkas ka isa tegelema triatlonitrennidega põhjalikumalt ja liitus Trismile klubiga. Mina kui isa sabarakk tahtsin samuti triatloniga tegelema hakata, olles siis 13-aastane.

Miks ja millal tegid otsuse triatloniga tipptasemel tegeleda?

Aastatega on treeningud liikunud selles suunas ning lõpuks on hakanud need ka vilja kandma. 2016. aastal osalesin esimesel poolpikal Ironmanil ning tekkis suur tahtmine tegeleda pika distantsiga edaspidigi. 2017. aasta hooaja alguses sain treeneriks Margus Pirksaare, kellega panime paika tulevikuplaanid, kuna olin otsustanud hakata tegelema triatloniga kõrgemal tasemel. Tekkis tahe ja motivatsioon treenida tugevamalt ning saavutada kõrgemaid tulemusi.

Kuidas möödus triatlonis lõppenud hooaeg, millega eriti rahule jääd ja millised oma tulemused esile tõstaksid?

Möödunud hooaeg oli minu jaoks üpris edukas. Kui ma eelmise hooaja keskel enne põhivõistlusi rangluu murdsin, siis tundus, et on raske sellest olukorrast välja tulla ning jõuda järgmisel hooajal samale või kõrgemale tasemele. Just  seetõttu väärtustan tänavust aasta hooaega väga. Eriti rahule jään Tartu Mill Triatloniga, mis oli ka Balti meistrivõistlus ning kus saavutasin 1. koha. Kõige rohkem jäin seal rahule rattadistantsiga, kus suutsin end üsna hästi realiseerida.

Hea võistlus oli ka Otepää 70.3 Ironman, kus saavutasin vanuseklassi 2. koha ja Eesti meistrivõistluste N18-24 vanuseklassis 1. koha. Võitsin ka Eesti Triatloni Liidu 2019. aasta karikasarjas N20-24 vanuseklassi.

Üldiselt tundsin end sel hooajal paremini kui kunagi varem, eriti tänu sellele, et sain tegeleda rohkem jooksmisega kui varasematel aastatel.

Millised eesmärgid triatlonis oled omale tulevikuks seadnud?

Tahan jõuda maailmatasemele ning rohkem ja kaugemale pürgida kui praegu saavutanud olen. Lähimaks eesmärgiks on läbida poolpikk Ironman alla viie tunni, kuid kõiki oma soove ja unistusi ei tahaks praegu veel avaldada.

Mis sind triatlonis kõige enam köidab?

Triatloni puhul köidab mind kõige rohkem selle ala mitmekülgsus. Treeningud on igal perioodil pisut erinevad ja saab tegeleda mitmete aladega. Triatloniks treenides ei hakka kunagi igav.

Kas sul on kolme ala seas ka oma lemmik?

Lemmikuks on ratas. Olen end alati rattal kõige tugevamana tundnud, see on olnud minu trumpalaks. Mulle meeldib ka erinevatel rattavõistlustel end proovile panna. Olen osalenud Tartu Rattarallil ja saavutanud häid tulemusi.

Ujumisega alustasin väga hilja ning on raske saavutada sarnast arengut nendega, kes on teinud ujumistreeninguid juba lapseeas. Jooksurajal ei ole ma veel samuti piisavalt kiire.

Mida pead triatlonis oma suurimaks tugevuseks?

Alade poolest peangi oma trumbiks rattasõitu, aga üldiselt pean enda suurimaks tugevuseks positiivset meelt ja tugevat tahtejõudu, mis sunnib mind ikka ja jälle rohkem pingutama, et tugevamaks saada.

Mis sind motiveerib tegelema nii raske alaga nagu seda on triatlon?

Triatlon sisaldab endas peale spordi palju muudki. Olen tänu triatloniga tegelemisele saanud palju uusi tuttavaid ja sõpru. Eks iga ala võib enda jaoks raskeks mõelda, aga triatlon annab mulle võimaluse end mitmekülgselt arendada. Samuti meeldib see, et iga päev ei pea ainult jooksma või ainult rattaga sõitma, iga päev on erinev ja see teeb asja huvitavaks. Triatlon on minu jaoks elu loomulik osa. Vaheldust on vaja ja see motiveeribki. Eriti äge on näha ennast arenemas ja kasvamas.

Kas rangluumurd eelmisel aastal on olnud su tõsiseim vigastus ning mis aitas sul vigastuseperioodil suurt eesmärki silme ees hoida?

Rangluumurd on olnud mu tõsiseim vigastus. See juhtus 2018. aasta juulikuus rattatrennis. Veel õnnetumaks tegi asja see, et õnnetus juhtus enne toonase hooaja põhivõistlust – Ironman 70.3 Gdynia Poolas. Samuti ei saanud ma osaleda Tartus toimunud Euroopa meistrivõistluste olümpiadistantsil. Kogu töö, mis oli selleks hetkeks tehtud, jäi realiseerimata.

Traumast taastudes oli põhieesmärgiks saada käsi võimalikult hästi liikuma, et vigastus edaspidi ujumist ei häiriks. Arstid otsustasid, et tuleb opereerida. Kolm kuud hiljem, kui luu oli kokku kasvanud, tehti uus operatsioon, et varras eemaldada. Luumurrust taastumine kestab siiani, käe liikuvuse olen suutnud 100%-liselt taastada, aga valu teeb see piirkond mõnikord endiselt. Eks täielikuks paranemiseks lähebki kauem aega.

Suurt eesmärki aitas taastumisel silme ees hoida tahtejõud – ma tahtsin saada uueks hooajaks veel paremasse vormi kui 2018. aastal. Mul ketras peas alati lause: „Ma tulen tagasi tugevamana kui kunagi varem!“

Praegu on käes talvehooaeg. Mida tähendab see triatleedi jaoks, kas tegeletakse ikka kõigi kolme alaga võrdselt või on fookus mujal?

Talvel on eesmärgiks tugiliikumisaparaadi tugevdamine ja baasvastupidavus. Kõik alad on esindatud omal moel. Samuti on treeningplaanis rullsuusatamine, suusatamine, matkad, jõusaal, üldkehaline ettevalmistus jm. Rattatreeningud toimuvad siseruumis pukil või spinnirattal. Jooks, matkad ja suusatamine toimuvad väljas ning ujun basseinis.
 
Mis triatloni kõrval veel praegu sinu ellu mahub?

Õpin Tartu Ülikoolis kehalise kasvatuse õpetajaks magistriõppe teisel aastal. Ees ootavad magistritöö kirjutamine ja kaitsmine ning ka erinevad lõpueksamid, mis võtavad suure osa minu ajast. Samal ajal töötan Tartu Ujumisklubis triatloni- ja ujumistreenerina.

Trennide, kooli ja töö kõrvalt jääb üpris vähe aega, aga mulle meeldib väga maalida, perega aega veeta ning kokata ja erinevaid kooke küpsetada.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Getter Kuusmaa / erakogu