Peking on esimene linn maailmas, kus on korraldatud nii suve- kui ka taliolümpiamänge ning teine linn ja loodetavasti ka viimane, kus mängud leiavad aset ranges koroonamullis. Eva-Lotta Kiibus ja Anna Levandi olid ühed viimased, kes Eestist kaugele Hiinamaale teele asusid.
19-aastase Eva-Lotta jaoks on Pekingi olümpiamängud esimesed. Tema endisest iluuisutajast treener Anna Levandi osales 1984 Sarajevo ja 1988 Calgary mängudel ning Sarajevos õnnestus teenida kõrge viies koht. Lisaks on staažikal treeneril auhinnakapis maailmameistrivõistluste hõbe 1984. aastast. Pühapäeva hommikul oli meil Annaga telefoniühendus, et saada osa esimestest muljetest ja võistluseks valmistumisest.
Tere Anna! Paljude Eesti sportlaste jaoks kujunes reis ootamatult pingeliseks. Kuidas teie reis ja kohale jõudmine sujus?
Meil sujus kõik väga hästi ja mõnusalt. Kõik lennud väljusid õigeaegselt ning viimane lend oli peaaegu tühi. Saime lausa pikutada ja magada. Kõik vajalikud kontrollid läbisime kiirelt ja valutult. Lennujaamas polnud üldse rahvast. Testitulemus jõudis meieni ruttu ja ilmselt juba saate aru, et see oli negatiivne.
Kui teisel nädalal saabuda, siis kõik on ilmselt juba läbi katsetatud ja paika loksunud. Bussid olümpiakülast jäähalli väljuvad täpselt iga 15 minuti järel ning sõit kestab umbes pool tundi. Täna (13.2) oleme juba kaks trenni teinud ja kõik on hästi.
Kuidas te ajavahega kohanesite, norrakad näiteks hakkasid juba kodus varem magama minema?
Meie nii ei teinud. Hakkame päeva kaupa ajavahet nihutama. Oleme sellega harjunud. Meil oli variant, kas tulla varakult ja aklimatiseeruda või vahetult enne võistlust. Valisime viimase, et Eva-Lotta saaks olla kodus meie arstide tähelepanu ja järelvalve all, samuti et hoida jalgade seisundil silma peal. Ja muidugi need maskid, Eestis ei pea neid ju õues kandma.
Kui palju te peate päevas proove andma?
Kord päevas, aga kellaajal pole tähtsust. Rutiini hulka kuulub ka päeviku täitmine ja kehatemperatuuri mõõtmine, aga sellega oleme juba harjunud.
Kuidas olümpiaküla tundub?
Elame kortermajades, kuhu hiljem asuvad elama n-ö „tavalised“ inimesed. Meie Eva-Lottaga oleme ühes suures korteris, mõlemal on omaette tuba ning kahe peale on kasutada vannituba. Suure korteri keskel asuvat elutuba kasutatakse kahe korteri peale koos teiste eestlastega. Eesti tiim elab 11. korrusel, mis on kaugele näha.
Täna tuli ka lumi maha ning kõik muutus korraga ilusaks ja valgeks. Kui meie kasutame kodus lumelabidaid, siis siin hakkasid kohalikud millegipärast luudadega vehkima. Selline omapärane stiil, et nad pühivad lund laiali. Natuke naljakas, aga ju siin väga tihti siis lund ei näe.
Kuidas on toitlustus mullis organiseeritud ja kas teiste maade köökidega on ka arvestatud?
Söökla või söömise blokk on täiesti eraldi, kus pigem pakutakse hiina toitu. Midagi Euroopa köögist on, aga õnneks valik on väga suur ja annab kombineerida. Siin leidub ka suppe ning üldiselt meie kui uisutajad sööme väga vähe.
Saan aru, et linna peale ei lasta, aga kuidas te ennast ümbritsevat linnajagu iseloomustate?
See on suure Pekingi linna üks osa. Mulle meenutab see midagi Moskva ja Tokyo vahepealset. Idapärane, aga väga kõrged majad nagu seened püsti. Mingid pargikesed on siia ka tehtud, aga talvel seda rohelist osa muidugi ei näe.
Mullis saame liikuda olümpiakülas ning hotelli ja jäähalli vahel. Linna ei tohi minna ning samuti peame igal pool õues maski kandma. Teiste eestlastega pole veel kohtuda õnnestunud.
Kuidas Pekingi jäähall (The Capital Indoor Stadium) tundub?
Üldiselt on jäähallid igal pool ühesugused. Ainus erinevus on see, et peaareenil on short track’i võistluste pärast pandud äärtesse pehmed poroloonist ported, kuid olümpial jagavadki need kaks ala alati areeni. Pehme porte on selles mõttes ohtlikum, kui sinna uisusakiga sisse sõita ja kinni jääda. Natukene kõhe vaadata, aga sportlased tunnetavad gabariite.
Millised reeglid valitsevad uisuhallis ja kui palju puutute teiste uisutajatega kokku?
Kõikide maade uisutajatega oleme ühes ruumis. Samad riietusruumid, soojendusalad, väljakud. Kohtusime omavahel hiljuti Tallinnas paljudega ja õnneks saame suhelda.
Kuidas te võistluseks valmistute, kas lihvite üksikuid elemente või tervet kava?
Trennid on nagu tüüpprojekt. Iga võistleja saab korra muusikat kasutada ja ta ise valib, kas sõita terve kava kõikide elementidega või lihvida üksikuid elemente. Võib ka n-ö niisama sõita. Siin valib iga uisutaja koos treeneriga oma lähenemise, kõige tähtsam on olla võistluseks valmis. Näiteks täna oli meil 35 minutit kasutada nii peaareenil kui soojendusareenil. Järgmisi trenne pole veel Eva-Lottaga paika pannud. Koormus ei ole hetkel oluline, kõik olulised ettevalmistused on tegelikult tehtud.
Mulle tundub, et viimastel aastatel pööratakse hüpetele aina rohkem tähelepanu ning selle tõttu kannatavad ilu ja graatsia?
Mõned hüppavad väga hästi, teised sõidavad jälle väga graatsiliselt ja on ka üksikud, kes suudavad mõlemat perfektselt teha. Nagu Kamila Valieva, kes on tõesti tõeliselt multifunktsionaalne. Temas on nii graatsiat, neljakordseid hüppeid, koreograafiat kui ka ilu. Harva, kui mõni iluuisutaja on nii täiuslik.
Ma ei ütleks, et põhirõhk on hüpetel. Praegust hindamissüsteemi arvesse võttes pole vahet, millega sa oma kõrgemad punktid kokku korjad. Igaüks mängib oma tugevate külgede peale.
Kuidas te võrdlete Pekingi olümpiat varasemate kordadega kus olete ise kohal käinud?
On ikka väga kahju, et koroona tõttu ei ole näiteks ühiseid ruume, kus saab omavahel suhelda. Isegi sööklas süües, oleme n-ö eraldatud „kabinkades“, st kellegi teise kõrvale ei tohi isegi mitte istuda. Üldiselt on olümpiahingust ja vaimu siiski tunda, see ei ole endiste aegadega muutunud.
Kuidas Eva-Lotta võistlusteks valmis on?
Mida ma kohe märkasin, on see, et talle meeldib siin. Üldiselt talle meeldivad suurvõistlused ja ta naudib olümpial olemist. Head emotsioonid on väga olulised ning ta läheb endast parimat andma.
Hoiame pöidlad peos ja soovime Eva-Lottale edukat olümpiadebüüti!
Tekst Kärt Radik
Fotod: EOK / erakogu
Keiti Tätte: discgolf on lõbus ja sobib igas vanuses inimesele