Kergejõustiklane Annika Sakkarias tegi mullu oma sportlaskarjääris suure kannapöörde ning mõtestas ümber liikumisega seotud eesmärgid.
Igapäevaselt Jüri gümnaasiumis täiskohaga põhikoolile looduse- ja keemiaalaseid teadmisi jagav Annika ütleb, et suure töökoormuse kõrvalt oli tulemusspordi jaoks vajalike treeningute tegemiseks üha keerulisem motivatsiooni leida. „Osalt oli see tingitud teadmisest, et minu jaoks jäävad kõige suurema kullasäraga tippvõistlused kättesaamatuks – nendeni küündimiseks tulnuks juba väga palju varem paremaid tulemusi teha. Jõudsin otsusele, et minu viimane võistlus leiab aset augustikuus ning pärast seda on võistlusspordil joon all, aitab küll,“ paljastab ta.
Treeneri tugi aitas end uuesti leida
Nõmme kergejõustikuklubi koosseisu kuulunud sportlase sõnul suhtus treener Epp Maasik uudisesse mõistvalt. Ta leidis, et trenniga võib ka niisama jätkata ning vaadata, kuhu elu viib.
Annika otsustas, et esialgu ei soovi ta mitte midagi teha. „Minu spordivaba periood kestis umbes kuu aega, lõpuks tundsin end veelgi rohkem kurnatuna. Kuna trenn on hea energiaallikas, siis jõudsin mõtteni, et võiksin seda teha koos sõpradega. Mõeldud tehtud – läbisin kahenädalase CrossFiti baaskursuse ning käisin kolm kuud taipoksis,“ räägib ta. Tema uueks eesmärgiks sai liikumise nautimine. „Praktiseerin üha rohkem tänulikkust ehk loen treeningkordi, selmet mõelda mingist normist puudu olevatele sekunditele.“
Uus lähenemine tõi Annika vana armastuse ehk kergejõustiku juurde tagasi. Veebruaris sai ta taas kaela hõbemedali Eesti meistrivõistlusel 400 m jooksus ning saavutas 5. koha 200 m jooksus. Koos Nõmme kergejõustikuklubi naistega teenis ta aga kuldmedali 4 x 400 m teatejooksus.
„Olen üsna enesekriitiline inimene ja pidin oma senisele tegevusele tagasi vaadates tõdema, et kindlatesse raamidesse surutud numbriliste eesmärkide saavutamine tekitas üksnes stressi. Protsessi nautimine ja selle enese jaoks lahtimõtestamine on andnud paremaid tulemusi. Kuna treener andis mulle vabad käed, siis ilmselt tänu sellele usaldusele olengi antud ala juurde nii kauaks püsima jäänud,“ ütleb ta ja lisab: „Selle kogemuse pealt soovitan kõigile, kes on mõne asja lõpetamist kaalunud, et tehke väike paus, võtke aeg maha ja võib-olla soovite uute sihtide seadmise asemel vanal rajal jätkata.“
Utsitab õpilasi liikuma ja annab lisaülesandeid
Annika leiab, et treenimine on parim viis vaimu ja füüsise tasakaalus hoidmiseks ning heaks lülitiks töömõtetest vabanemisel. Seda deviisi püüab ta ka oma õpilasteni viia. „Kuna oleme nüüd distantsõppel, siis koostan tunnisisud nii, et kõige lõpus oleks üks vabatahtlik liikuma kutsuv ülesanne. Olgu selleks siis peapealseisu õpetus või midagi muud põnevat. Kontrolli ma selle täitmise üle ei rakenda, aga see polegi eesmärk omaette,“ sõnab ta.
„Loodan, et olen oma õpilastele eeskujuks. Mina isiklikult tunnen küll, et tahan nende pärast iga päev natuke parem inimene olla. Lisaks põnevate erialaste teadmiste edasi andmisele ja liikuma motiveerimisele toetan neid nii hea sõna kui näiteks ka sotsioemotsionaalsete oskuste õpetamisega. Võimalusel leian põnevaid lahendusi nutimaailmast, näiteks olen hetkel ajaplaneerimise rakenduse otsinguil, et ka lapsed juba varakult oma päeva paremini kavandada oskaksid,“ ütleb õpetaja.
Kokku tuleb Annikal hea seista 194 õpilase käekäigu eest ja töösse suhtub noor õpetaja vahel liigagi pühendunult. „Eelmine koroonalaine tõi minu ellu unehäired, aega ja energiat neelanud ülesanded kasvasid üle pea. Mõistsin, et vaimses mõttes elus püsimiseks tuleb kuskilt järele anda ja julgemalt oma vajaduste eest seista. Võtsin eesmärgiks, et töötan maksimaalselt kella viieni õhtul ning ülejäänud aja pühendan endale. Hommikul proovisin laisklemise asemel kohe reipalt tegude juurde asuda,“ kirjeldab ta. Just positiivse kindla rutiini kujundamine ja efektiivsem ajaplaneerimine aitas teele sattunud raskustest edukalt välja murda.
Pingutab rahvusvaheliste võistluse nimel
Kuna pandeemiast tingitud olukord väga palju muud meelelahutust ei võimalda, teeb Annika trennile lisaks pikki jalutuskäike, mida saadavad erinevad harivad audioraamatud ja voogedastusplatvormidel olevad saated. Pidev enesetäiendamine on tema jaoks iseenesestmõistetav.
Kergejõustikule pühendab ta aega umbes viiel päeval nädalas. „Keskmiselt kulub ühele trennile poolteist kuni kaks ja pool tundi. Võistlusperioodil on puhkust rohkem,“ ütleb ta. „Lähimaks kõige käegakatsutavamaks sihiks olen enda jaoks seadnud Euroopa võistkondlikele meistrivõistlustele pääsemise. Seal on olnud õnn mitmel korral osaleda ja ehk õnnestub ka tänavu. Koondise dressi selga saamise ja reisimise nimel on tegelikult väga kihvt pingutada,“ tunnistab Annika.
Sporti toetab targalt valitud varustus
Sportliku soorituse juures mängib olulist rolli hea varustus. „Jooksmise puhul on iga sekund ja millimeeter väga suure kaaluga. Kui püksid talla alla vajuvad või särk lotendab, siis ei aita see just kaasa,“ lausub Annika.
„Tuleb tõdeda, kvaliteetsed riided on mind nii mõnelgi korral tugitoolist püsti aidanud. Vahel on tööpäeva lõpuks jõud täiesti otsas, pea kumiseb, kõht tühi ning motivatsioon maas. Sellistel hetkedel on lemmikdressidest väga palju abi,“ kinnitab ta. „Panen riided selga ja tunnen, kuidas kodust välja minemine ei ole tegelikult üldse raske. Ka võistlustel annab äge riietus enesekindlusele palju juurde.“
Annika üheks kindlaks lemmikbrändiks on kujunenud adidas. „Selle brändi nii-öelda värskeimad asjad on mul TF ADILIFE T sarjast, mille juures paeluvad mind kollektsiooni oranžikaspunased värvid. Suur lemmik on ka ilmselgelt sportautodest inspireeritud ADIDAS W DRST 3S B treeningrinnahoidja, mis on ülimugav. Samas väga ilusaid riideid leiab nii Stella McCartney kui kosmosega seotud sarjadest, valik on lai,“ kiidab ta ja lisab: „adidase tiim ja disainerid teevad oma tööd suure pühendumusega, et spordihinged saaksid oma eesmärke püüda.”
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Sportland
Gerd Kanter: mulle on alati meeldinud suured väljakutsed