Bobby Jones on öelnud: “Golf on sarnaseim mäng sellele mängule, mida nimetame eluks. Hea löök võib ebaõnne korral anda kehva tulemuse ja halval löögil võib juhuslikkuse tõttu olla hea tulemus, kuid palli tuleb sellegipoolest mängida sealt, kus ta asub.”
Selles võid kindel olla, et esimest lööki tehes ei tea kunagi ette, milline on lõpptulemus, seega peaks pingutama alati lõpuni. Kui mõni mänguring algab kehvasti ei tähenda see automaatselt, et terve mäng kulgeb viimase auguni samal lainel. Iga mängija käes on “võti”, et olukorda ise kontrollida.
Vaid üks vastane
Paljud golfimängijad on kogenud situatsiooni, kus harjutusväljakul üks pall teise järel ilusa kaarega kaugusesse lendab. Tunne on võrdselt mõnus maailmavalitsemisega. Peast jõuab läbi lipsata mõte: “See mäng on nii lihtne ja täna ma alles näitan, mis tulemust tegelikult suudan mängida.” Rajale minnes on aga lood hoopis teisiti – kogunenud enesekindlusesse oleks keegi nagu nõelaga augu torganud ja läbi peenikese ava väljuva õhuga vajuvad õlad üha rohkem längu, samm muutub töntsimaks ning enesevalitsemine üha keerukamaks. Mida teha, et sellised olukordi vähem oleks?
Golfimäng on kinni kahe kõrva vahel. Kuidas me mängu mõistame ja kui head sõbrad rajal endaga oleme, mõjutab otseselt seda, kas suudame kasutada oma potentsiaali või mitte. Parima tulemuse teevad need, kes võimalikult vara saavad aru, et golfis on vaid üks “vastane”, keda on vaja võita – väljak. Väljaku võitmine sõltub ainult meist endist. Iga rada ja iga löök panevad proovile mängija oskused, kujutlusvõime ja enesekontrolli ning võidavad need, kes kõige oskuslikumalt oma tugevustele rõhuda oskavad. Eksimused on sellesse mängu (nii nagu ka ellu), sisse arvestatud ning seda aktsepteerides on võimalik olenemata mõnedest kehvadest löökidest või radadest ikkagi väljakut võita.
Harjuta kvaliteetselt
Ebamäärane treening on minu meelest suurim kurjajuur, mis tekitab konflikti harjutamise ja mängimise vahel ning sageli on see põhjuseks, miks rajal ebaõnnestumiste tagajärjel käega lüüakse. Golf on omapärane spordiala selle poolest, et enamasti ei harjutata täpselt samades tingimustes, milles mängitakse ja võisteldakse. Isegi harjutuspallid (rangepallid) on teistsugused ja lendavad umbes 10-15% lühemalt võrreldes õige golfipalliga.
Seega on palju kinni mängija nutikuses teha treening võimalikult sarnaseks golfile, mida mängime rajal. Näiteks enne mänguringi tasub putigriinil putata ühe palliga – just nii nagu rajal. Mitte kolme palliga samast kohast, parandades eelnevalt pikka, lühikest või viltu läinud lööki. Kuna rajal on iga löök oluline ja läheb kirja, tuleks harjutades samuti silmas pidada kvaliteeti. Päris jabur tunduks, kui korvpallurid harjutaksid vabaviset ilma korvita või korvi poole vaatamata, kuid keskmine golfimängija lööb sageli harjutusväljakul palle ilma sihtmärgita ja nii kiirelt uut palli ette kraapides, et eelmine ei ole veel maandunudki.
Võistluseks peab häälestuma
Igal treeningul ja harjutusel peaks olema eesmärk. See aitab motivatsiooni säilitada, oma arengut jälgida ja saavutustest rõõmu tunda. Vahel on eesmärkideni jõudmine kole ja konarlik, kuid seda magusamalt maitseb võit. Oluline on ka vahet teha treenimisel ja soojenduse tegemisel. Pean silmas soojendust, mida tehakse enne võistlust. Liiga tihti survestame end ise ja oleme niivõrd tulemusele orienteeritud, et vaimu ettevalmistamine võistlemiseks ununeb, aga võistluseks tuleb spetsiaalselt häälestuda.
Iga ring on uus
Suurtes piirides on soojenduse eesmärk valmistada end ette võistlemiseks ja enesekindlust saada. Mitte mõelda tehnilisi mõtteid, vaid kuulata ja jälgida oma keha. Lüüa palle konkreetsetele sihtmärkidele ilma hinnanguid andmata ja usaldada enda vaistu. Vahel tähendab see tunnistamist, et olen närvis (siis on vaja spetsiaalselt rahulikumalt hingata). Teinekord on erutus nii suur, et ei jõua oma tii-aega ära oodata ja tahaks kohe rajale joosta. Tähtis on olla hetkes ja mõista, et iga ring on uus ja erinev seiklus ning minna ja mängida täpselt nii hästi kui konkreetsel päeval oskused, häälestatus ja enesekontroll lubavad.
Tekst: Mari Suursalu, professionaalne golfar ja treener
Kalmer Vaht: Kui sõita, siis sõita!