Olen läbi jooksunud 134 maratoni, jäin parimate valimisega täitsa kimbatusse,“ tunnistab Atonen. „Algul tundus, et nii palju ei olegi, lõpuks selgus, et häid ja väga meeldinud maratone on ikka palju.“ Lõpuks sai tal valik siiski tehtud. Siin nad on.
1. Minu absoluutne maratonilemmik on Berliini maraton. Olen seal 1999. aastast alates 15 korda jooksnud. Põhjuseid, miks ma just selle linna maratoni väga hindan, on tegelikult mitu. Mäletan end 1981. aastal seismas Berliinis, vaatamas Brandenburgi väravaid. Vaatasin eemalt, sest ligi tollal ju ei lastud. See oli sünge sümbol maailma vastasseisust. Nüüd ma armastan ikka seal väravate all ära käia, kui Berliini satun. Juba aastaid algab maratoni lõpp just nimetatud väravate alt: sealt jääb lõpuni alla poole kilomeetri.
Ka on mul väga head sõbrad Berliinis. Ja lisaks, mis siin salata, mulle meeldib Berliin linnana. Tunnen end seal kui oma inimene. Muidugi on Berliini maraton üks suurtest, kiire trassiga (seal on joostud palju maailmarekordeid), suure hulga kaasaelajatega ja väga hästi korraldatud. Mulle meeldib ka sealne registreerimissüsteem, demokraatlik. Jubileum Clubi liikmena (see tähendab, et peab olema läbitud 10 Berliini maratoni) saan nüüd juba garanteeritud osalemiskutse.
2. Stockholmi maraton on mu teine eriline lemmik. Seal olen 17 korda jooksnud. Väga hea korraldus – hinnatud, muide, Euroopa parimaks. Ilus linn, mõnus trass ja soe kaasaelamine lisaks. Trass ei ole kiire, aga see ei ole alati peamine. Registreerimine on „kes ees, see mees“-meetodil.
3. Londoni maraton. Üks suurtest, kus iga maratonisõber korra osaleda sooviks. Mina olin seal 2005. aastal. Väga vägev jooks, rada taas kiire. Jooksjaid saadab meeletu kaasaelamine. Muret teeb ehk keeruline registreerimisüsteem.
4. Viini maraton. Väga huvitav trass ja tore korraldus. Toimub kevadel, kui kodus ei ole veel sugugi ilusad ilmad, aga seal on juba kevad. Trass on kiire, võimalus head aega saavutada.
5. New Yorgi maraton, ka üks neist suurtest, kus iga tõsine maratonisõber peaks osalema. Mina jooksin seal 2008. aastal. See on väga vahva maraton, mille trass läbib erinevad linnaosad ja jõuab lõpuks Central Parki. Rada ei ole küll kõige kiirem, aga sildade ületamine lisab mastaapi. Nagu ka võimas kaasaelajate armee. Mureks taas registreerimisüsteem.
6. Bostoni maraton ei ole küll päris traditsiooniline linnamaraton, sest joostakse Hopkintonist Bostonisse, aga kuna tegu on maailma vanima iga-aastase maratoniga, siis tahaks sealgi joosta iga jooksusõber. Käisin seal 2012. aastal, meeletult kuum ilm oli, ometi läheks sinna ikka tagasi. Taas jäi meelde meeletu ergutajate koor ning väga hea korraldus. Maratonile pääsemiseks on vanusest sõltuvad ajapiirangud.
7. Rotterdami maraton. Tegelikult on hollandlastel mitu linnamaratoni, aga ma olen vaid Rotterdami sattunud. Väga hea korraldus, ilus trass, kiire rada.
8. Hamburgi maraton. Jooks, kuhu kindlasti tahaks tagasi minna. Mõnus õhkkond, hea korraldus, tore ja väga kiire rada, lõpus oli pikalt allamäge jooksmise tunne.
9. Helsingi maraton. Väga mugav ja odav on sinna Tallinnast osalema minna: hommikul lähed, jooksed ja õhtul oled juba tagasi. Tuleb tunnustada – soomlased oskavad spordiüritusi väga heal tasemel korraldada. Helsingi rada kiire ei ole, aga linnast saab toreda ülevaate.
10. Enne kaugele maratonile minemist tasub koduseid radu proovida. Tallinna maraton on minu hinnangul juba rahvusvahelist tublit mainet omandamas. Hea ning kiire rada, kodus on mõnus ka valmistuda, jäävad ära reisipinged ning üllatused, mis enne maratonistarti alati ohtlikud on. Kui Tallinna maraton on kellegi jaoks juba liiga suureks „tegijaks“ kasvanud, siis mõnusat hubasust pakub Tartu linnamaraton, mille puändiks on lõpueelne tõus Toomemäele. Mina soovitan esimese maratoniproovi küll kodus ära teha.
Foto Scanpix
Tarmo Tiisleri 10 korvpallihetke