Kõik väikesed lapsed armastavad ronida, aga ronimine pole ainult laste meelelahutus, vaid ka spordiala, mida võib harrastada igas eas. Ronimisest räägib lähemalt Mikael Orkomies Ronimisministeeriumist.
Tegelikult on ronimine kui spordiala alguse saanud mägedes ja kaljudel ronimiseks treenimisest – varasemalt nimelt oli siseronimine lihtsalt viis, kuidas end mägedel ronimiseks ette valmistada, aga aastakümnete jooksul on sellest arenenud iseseisev spordiala. Kui võrrelda eri ronimise distsipliine jooksuga, siis bouldering on justkui sprint, kaljuronimine keskmaajooks ja mägironimine maraton.
Ronimine on mänguline
Mikaeli arvates on ronimine inimese jaoks liikumiseks üldse üks looduslikuimad viise. „Isegi kui meie enam puude otsas ennast hästi ei tunne, on eriti laste pealt näha, et ronimine inimest paelub. Ronimissaalis peitub suur osa ronimise võlust selle mängulisuses – rajad on vertikaalsed mõistatused, mis tuleb lahendada tehnikat ja jõudu ühendades. Jõudu saab asendada tehnikaga või painduvusega ja vastupidi. Ronides saab valida endale paraja raskusega radasid ning tänu sellele sobib ronimine kõigile, olenemata vanusest ja kehaehitusest. Välismaal kasutatakse ronimist isegi taastusravina,“ toob Mikael välja.
Ronimisministeeriumis keskendutakse stiilidest boulderinge’ile ning ronitakse eri raskusega radadel. „Nii nagu igaüks jookseb 100 m oma tempos, on ka Ronimisministeeriumis võimalik valida endale paras väljakutse ronimiseks. Näiteks lastele on Ronimisministeeriumi seintele keeratud lühema haardeulatusega radasid ja laste sünnipäevapeod on meie juures igapäevane nähtus,“ tutvustab Mikael.
Nii sees kui väljas
Kuid ronida ei saa ainult sees, vaid sellega võib tegeleda ka väljas, neis kohtades, kuhu loodus on ise rajad loonud. Eestis näiteks on võimalik bouldering’i teha rändrahnudel ning köieronimist Tallinnas Astangu kaljul. Talvel pakkuvad rannapangad jääronimise võimalusi. „Siseruumides on rajameister teinud raja, mis koosneb sama värvi nukkidest. Väljas peab ronija ise valima, kust kohast kinni haarata ja kuhu jalg panna. Valikuvõimalusi on rohkem ja nendele, kes on ainult sees roninud, on raja lugemine esialgu väljakutse,“ võrdleb Mikael sise- ja välitingimusi.
BoulderRock – võimalus võistelda
Kes tahavad elu veelgi põnevamaks teha, saavad ka teiste ronijatega mõõtu võtta, näiteks BoulderRock’il. „See on võistluste seeria, mida korraldatakse 3-4 korda aastas ning millest üks kord toimub väliüritusena. Kuna BoulderRock pole Eesti kaljuronimise karikasarja osa, siis see pole nii tõsine üritus – vahel on BoulderRock’id olnud isegi stiilipeo formaadis,“ märgib Mikael ja lisab, et juba 16. juunil leiab aset järgmine BoulderRock välironimisvõistlus. „Kaks viimast aastat oleme suvise võistluse korraldanud Hara allveelaevade sadamas. Eelmisel suvel ronisime mööda 5,5 meetri kõrguse kai pragusid ning kukkudes oli all lainetav meri maandumist pehmendamas. Üle-eelmisel aastal ronisime üles mööda sadama mahajäetud hoonete seinu, kasutades seinas asuvaid mõrasid käe- ja jalanukkidena,“ räägib ta. Sel aastal aga minnakse tagasi Eesti rändrahnudele. „Rajad valmistab ette rajameister, kes on kogenud ronija. Võistlusele valime erineva raskusega radasid selleks, et seda võiksid nautida nii algajad kui ka Eesti parimad ronijad.“
Millised on reeglid?
„Võistluse kvalifikatsioonis on tavaliselt 30-50 rada. Iga rada annab 100 punkti, aga punktid jagatakse kõikide raja läbinud ronijate vahel – ehk kui kaks ronijat läbivad raja, saavad mõlemad 50 punkti, kui läbijaid on kümme, siis saab igaüks 10 punkti.“ See tähendab, et raskemate radade eest saab rohkem punkte ning ronija peab ka taktikaliselt planeerima, milliseid radu läbida. Samas ei ole vahet, kas rada saab läbitud esimesel või kahekümnendal katsel, välja arvatud muidugi arvukateks katseteks kulunud aeg ning tekkinud väsimus.
BoulderRock on rahvusvaheline võistlus, kuhu lisaks eestlastele tuleb osalejaid Lätist, Venemaalt ja Soomest. „Varem jäid esikohad peamiselt lätlastele ja venelastele, aga on rõõm näha, et tänaseks on Eesti ronimise tase tõusnud ning esikohad on jäänud tihti Eestisse,“ ütleb Mikael ja lisab, et kui ise ronima ei taha minna, siis tasub kindlasti minna võistlusi jälgima. „On lihtsalt silmaringi avardav näha, milline vertikaalne ballett on võimalik!“ ütleb ta.
Koostöö Sportlandiga
„Ronimine on Euroopas üks kõige kiiremini arenevatest spordialadest ning võib öelda, et siseronimisest on kujunenud omaette fitness-spordiala, sest ülemaailmselt jõuab ronijatest välja, looduslikutele kividele või kaljudele, kõigest 10%. Tegu on spinningust tuttava fenomeniga, kus spinningu tunnis osalejatest vähestel on isegi jalgratas,“ võrdleb Mikael ja lisab: „Ronimisministeerium, Eesti esimene ronimisele pühendatud spordisaal, on olnud avatud alles 3,5 aastat, aga oleme selle aja jooksul näinud ronimise kiiret arengut ning veendunud, et Eestis on ronimine samal kasvujoonel kui teistes Euroopa riikides, kus puhtalt ronimisele pühendatud suuri spordisaale on tänaseks vähemalt üks iga 100 000 elaniku kohta.“
Ronimisele on õla alla pannud ka Sportland ning koostöös Sportlandi ja The North Face’iga (TNF) püüab Ronimisministeerium tutvustada eestlastele kõige lahedamat viisi trenni teha!
TNF toetab globaalselt mitmeid väga andekaid ronijaid nagu Alex Honnold ja Renan Ozturk ning kannab olulist rolli ronimiskultuuri eestvedamisel. TNF toodab ronimise tarbeks ka väga kvaliteetset riietust. Oluline on, et riietus oleks vastupidav, jälgiks keha liikumist ning juhiks hästi niiskust kehast eemale. TNF’i ronimistooteid leiab Ülemiste Sportlandist.
Tekst: Merilin Piirsalu
Pildid: The North Face
Wake – suve põnevaim harrastus