Banffi Mäefilmide Festival: „Elu võimalus“ Antarktikas ja veel viis erakordset seiklust

Oktoobri lõpus vallutavad Tallinna, Tartu ja Pärnu kinosaalid mäed, ekstreemsed ekspeditsioonid ja inspireerivad lood. Rahvusvaheline Banffi Mäefilmide Festival pakub Eesti publikule võimalust sukelduda seiklustesse, mida vähesed päriselus kogeda saavad.

Banffi Mäefilmide Festival sündis 1976. aastal Kanadas ja on kasvanud üleilmseks rändfestivaliks, mis külastab ligi 800 linna ja inspireerib üle poole miljoni vaataja aastas. Eestis näeb tänavu mäefilme kolmes linnas: 22.–23. oktoobril Tallinnas, 29. oktoobril Tartus ja 30. oktoobril Pärnus. Kuus eri pikkusega filmi moodustavad justkui ühe põneva seikluse, mis ei jäta külmaks mitte kedagi.

Üheks õhtu tipuks on The North Face’i produtseeritud ja režissöör Jérôme Tanoni käe all valminud dokumentaalfilm „Elu võimalus“. Lugu jälgib üle maailma tuntud de Le Rue suusaperekonna retke Antarktikasse – sõit algab kurikuulsa Drake’i väina ületamisega purjelaeval ja lõpeb laskumistega hiiglaslikel jää- ja lumenõlvadel. See on film suusakultuurist, põlvkondade sidemest ja avastamisjanust. Peategelased on Xavier de Le Rue, tema 18-aastane tütar Mila ning vend Victor.

Eesti esilinastuse eel jagasid meiega oma mõtteid ekspeditsiooni ja filmi kohta Xavier ja Mila de Le Rue ning režissöör Jérôme Tanon.

Drake´i väin oli paras katsumus

Juba Antarktikasse jõudmine oli päris tõsine katsumus. Mitmekordne freeride’i maailmameister Xavier de Le Rue räägib, et Drake’i väina ületamine kestab viis päeva ja see on tuntud kui üks maailma tormisemaid mereteid. „Minu jaoks oli ekspeditsiooni kõige raskem osa kindlasti teekond Antarktikasse. Sa oled teadmatuses, kogu ekspeditsioon on alles ees ja äkki avastad end pisikesest paadist, surutud väikesesse voodisse, samal ajal kui lained halastamatult raputavad. Kolmandaks päevaks tundus see väga hull. Oled seal juba päris kaua olnud, aga kui saad aru, et mitu päeva on veel ees ja tempo on aeglane, muutub see päris masendavaks,“ ütleb ta.

Mila de Le Rue lisab, et kõige raskem oli teda tabanud merehaigus. „See oli kohutav tunne – oksendada terve päev ja mitte kordagi end hästi tunda. Oli tõesti raske olla viis päeva kinnises paadis, lamada voodis, ilma et saaks midagi ilma oksendamata teha. Mul hakkasid isegi juuksed välja kukkuma, sest olin nii nõrk.“

Milat hirmutas ka minek täiesti tundmatusse paika koos reisiärevuse ja filmimise pingega. „Samas oli see aeg, mil sai oma mõtetega üksi olla ja kui lõpuks Antarktikasse jõudsime, kadus see kohutav tunne kohe.“

Hirmutav, aga ääretult kütkestav

Antarktika on koht, kuhu enamik inimesi elu jooksul jalga ei tõsta. Veel vähem on neid, kes sõidavad seal lumelaua või mäesuuskadega. Muidugi erineb see täielikult suusakuurortides laskumiste nautimisest. Antarktikas ei ole suusalifte, päästjaid ega ettevalmistatud radu. See on hirmutav, aga samas vastupandamatult kütkestav.

Mila ei varja, et ärevus saatis teda algusest lõpuni. „Ühel laskumisel hakkasin isegi keset sõitu nutma, sest hirm halvas mind täielikult. Ma teadsin, et ei tohi ühtegi korda kukkuda, kuna lähim abi oli viie päeva kaugusel ja see muutis iga raja hirmutavaks,“ meenutab ta.

Tema palju suuremate kogemustega isa võttis asja rahulikumalt. „Antarktika on karm keskkond, eriti oma eraldatuse tõttu. Kui midagi juhtub, pole päästevarianti olemas ja sellega leppimine on vaimselt ilmselt kõige raskem. Maastik on aga hingemattev – järsud, dramaatilised nõlvad, mis on väga ahvatlevad. Isiklikult on sellises kohas sõitmine minu lemmik, nii et ma ei tunnetanud seda nii ohtlikuna, kui see kõrvaltvaatajale paista võib. Loomulikult panime end proovile, kuid olime väga ettevaatlikud,“ ütleb Xavier.

Palju unustamatuid hetki

Antarktika pakub unustamatuid vaatepilte ning osalejatele jäävad elu lõpuni eredad mälestused ning Xavier meenutab neist kahte kõige ägedamat. „Esimene oli King Coco raja tippu jõudmine. Olime selleks nii palju vaeva näinud, lahendades ühe probleemi teise järel, teadmata, kas üldse suudame seda teha. Seista lõpuks tipus – eriti koos oma vennaga – oli uskumatult eriline. Mulle meeldib alati hetk mäetipus, kui suurem osa tööst on tehtud ja ees ootab vaid laskumine,“ kirjeldab ta. „Teine hetk oli Mila 18. sünnipäev, mis saabus viimasel päeval enne tagasiteed. Näha oma tütart täiskasvanuks saamas pärast kõike, mida ta oli läbi elanud – katsumused, pinged ja eneseületus – oli sügavalt liigutav. Sel päeval näis kõik kokku sulavat: pere, saavutus ja perspektiiv.“

Ka Mila võtab Antarktikast kaasa erakordse kogemuse. „Ma polnud kunagi varem filmimisega kokku puutunud ja äkki sattusin tohutusse filmiprojekti, suurele ekspeditsioonile maailma lõppu. Mul oli meeletu õnn olla selle osa, ilma et oleksin varem midagi tõestama pidanud – tänu oma perele ja The North Face’ile. Ma olen nii tänulik, et sain reisi koos oma perega ette võtta – eriti koos isaga, sest me ei suusata sageli koos. Oli imeline veeta temaga nii palju aega ja teha üheskoos kõiki neid hullumeelseid asju.“

Kaamerameeskond pandi samuti proovile

Ekraanil näeme sportlaste julgust, kuid iga kaader tähendab, et keegi pidi samad mäed võtma kaamera õlal ja vastutus kuklas. Operaatorid ja režissöör seisavad sama tuule käes, samal jääväljal – vahel ebamugavamas ja riskantsemas asendis kui sportlased ise.

Režissöör Jérôme Tanon ütleb, et loevad kogemused ja keskendumisvõime. „Õnneks andsid varasemad ekspeditsioonid Pakistanis ja Alaskal mulle kindlustunde, et suudame reisi jooksul kõigega hakkama saada. Vaimselt olin enamasti väga elevil – see oligi kõik mida vajasin, et keskenduda ja endast maksimum anda,“ räägib ta.

Kuigi pidevalt pidi arvestama ohutusega, siis ühestki täiuslikust kaadrist otseselt loobuma ei pidanud. „King Coco raja puhul otsustasime jätta kaamerameeskonna paadile, selle asemel et nõlva jalamile ronida, kartes jäätornide kukkumist. Üks neist oli purunenud paar päeva varem ja oli näha rususid ja väikest laviini. See oli ohutuse mõttes pingeline päev, kui jälgisime mehi üles ronimas.“

Režissöör usub, et filmi jõudis suur osa olulisest, mis Antarktikas toimus. „On paar asja, mida ei ole. Näiteks lindude jälgimine või Drake´i väina ületuse ajal keset ööd tulnud jäämägede radarihoiatuse. Ületusest oleks võinud olla veel rohkem kaadreid, aga kaamerameeskond oli lõviosa ajast voodis, sest laevasõit oli päris raske,“ ütleb ta.

Kogemus muutis Jérôme´i vaadet riskile ja looduskaitsele. Ta viitab rahvusvahelisele kokkuleppele, mis määrab Antarktika mandri teadus- ja rahualaks, keelab sõjalise tegevuse ning „külmutab“ riikide territoriaalsed nõuded. „Filmi tegemine avas mu silmad Antarktika osas ja selle suhtes, kui tänulikud peame olema uskumatu lepingu eest, mis seda kaitseb. Meie arvates peaks lepingut veelgi tugevamaks muutma, et piirata suurte kruiisilaevade arvu ja keelata näiteks helikoptersuusatamine (ingl k heli skiing) turismi eesmärgil. Selline tegevus praegu eksisteerib, aga see on täiesti pöörane.“

The North Face aitab piire nihutada

„Elu võimalus“ ei oleks sündinud ilma The North Face´ita, kes on aastaid koos sportlaste ja matkajatega arendanud varustust igasuguste olude jaoks ja teab täpselt, mis päriselt töötab. Antarktika ekspeditsiooniks oli kavandatud spetsiaalne kollektsioon taaskasutatud ja ümbertöödeldavatest materjalidest, inspireeritud polaarekspeditsioonidest ja loodud The North Face’i tehniliste teadmiste toel. „Õige varustus oli ülioluline. See pidi vastu pidama erinevates tingimustes: merel olles muutusid pidevalt nii ilm kui õhutemperatuur, lisaks olime ühel hetkel väljas kummipaadis, saades kaela jäist vett ja järgmisel ronisime järskudel nõlvadel, higistades ohtralt. The North Face´i kollektsioon võimaldas keskenduda ja tunda end mugavalt, ilma et peaks muretsema, kas on liiga külm, palav või märg. Selline vabadus on tõeline privileeg ja The North Face tegi selle võimalikuks,“ ütleb Xavier.

Banff avardab maailma

„Elu võimalus“ on film looduses veedetud hetkedest, mis puhastavad mõtteid. See räägib perest, kes otsustab koos minna vastu seiklusele ning hirmust, mida ei peideta, vaid lastakse endal läbi elada. Kogu loo taustaks on imelised kaadrid lumistest nõlvadest, jääpankadest, helesinisest taevast ja pingviinidest.

See pole aga ainus elamus, mille Banffi mäefilmide festivalilt saab, sest festival on tervikkogemus: ühe õhtu jooksul rännatakse läbi kuue täiesti eriilmelise loo – alpinismist ja suusakultuurist kuni ookeanide ja kõrbeteni. Iga film pakub midagi erilist: mõni on puhas inspiratsioon, mõni annab uue vaatenurga riskile ja vastutusele, mõni paneb lihtsalt jahmuma, milleks inimesed võimelised on, kui uudishimu ja tahe kokku saavad. Kui astud saalist välja, on tunne, et maailm on natuke suurem ja sinu võimalused samuti. Võta sõber kaasa, tule kinno ja lase mägedel end kõnetada!

Festivali filmidega lähemalt tutvuda ning pileti soetada saab siin.

Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: Jerome Tanon