Bosch Eesti Maastikurattasarjas saavad rajale minna nii profid kui harrastajad

Bosch Eesti Maastikurattasari alustas sel hooajal tavapärasest hiljem, kuid seda hoogsamalt  ning tänaseks on jõutud täpselt poolele maale. Kolm etappi on peetud ja kolm veel ees.

Kui koroonakriis sundiski hooaja algust edasi lükkama ning pani korraldajatele suuremaid kohustusi, siis teisest küljest tõi see rajale nii mõnegi eliitsportlase, kes tavapärasel hooajal poleks pruukinud kodumaal võistlema jõuda.

Nii on tänavu kõik Bosch Eesti Maastikurattasarja sõidud kaasa teinud meie parim maastikurattur Martin Loo. „Hooaeg jõudis just alata ning ka üks võistlus sai tehtud, enne kui kõik koroona tõttu seisma jäi. Viibisin kevade hakul Itaalias, aga kui seal järjest piiranguid lisandus ja selgus, et ka lennuliiklus pannakse seisma, siis tulin koju. Arvasin esialgu, et kuu või kahe pärast läheb kõik sealt edasi, kus seisma jäi, aga elu näitas muud,“ räägib Loo. Ta tunnistab, et tekkinud olukord mõjus ka motivatsioonile, kaasa ei aidanud Eesti jahe kliima ega piirangud, mida siingi kehtestama hakata. „Ühel hetkel mõtlesin aja täitsa maha võtta, aga sain sellest punktist üle.“

Maratonid pakuvad võistlusmomenti ja adrenaliini

Ühe sobiva väljundi leidis kogenud sportlane Bosch Eesti Maastikurattasarjas. „Mulle meeldib maastikusõit ja eriti võistlemine. Boschi sõidud on sel hooajal väga heaks treeninguks. Võistlusmomenti ja adrenaliini trennis kätte ei saa,“ tõdeb rattur.

Rakvere Rattamaratonil õnnestus Lool tasavägises finišis esikoht võtta. „Rakvere maraton oli väga lahe. Ilm tegi sõidu veidi keerukamaks, aga vürtsi lisas põnev lõpplahendus,“ lausub ta.

„Olen siiani spetsialiseerunud olümpiakrossile ning maratone ja mitmepäevasõite sõidan üldiselt väga vähe. Võrreldes minu tavapäraste startidega on siinsed sõidud vähem intensiivsed, aga palju kiiremad. See muudab võistlused põnevamaks, raskem on konkurentide ees eelist saavutada. Viimaste aastatega on toimunud Eestis ka põlvkonna vahetus ja rohkem on sõitjaid, kes ongi keskendunud kohalikele maratonidele,“ toob Martin Loo välja.

Bosch Eesti Maastikurattasarja kokkuvõttes hoiab ta hetkel Gert Jõeääre järel teist kohta, kuid see pole positsioon, mis täielikult rahuldab. „Lähen starti alati võidumõtetega, samamoodi ka järgmistel etappidel. Praegu on plaan osaleda kõikidel etappidel ja tulla sarja kokkuvõttes esimeseks. Juhul kui septembri lõpus peaks siiski kaks maailmakarika etappi Tšehhis toimuma, pean jätma midagi Boschi sarjas sõitmata,“ ütleb Loo.

Plaane tehakse vastavalt olukorrale

Naiste arvestuses juhib Bosch Eesti Maastikurattasarja Janelle Uibokand, kelle hooaega mõjutas nii koroonakriis kui ka tervis. „Viiruse tõttu jäi ära kevadlaager ning mitmed stardid välismaal. Samuti ei toimunud juuni keskel Euroopa meistrivõistluseid maratonis. Kodumaal oli seis parem ning juunis toimus palju väiksemaid võistlusi nii maastikul kui ka maanteel, millest ka osa võtsin. Kuigi koroonaviirus lõi kevadised plaanid sassi, sain kodus väljas treenida ning usun, et see võis isegi mulle sobida. Talvine ettevalmistus ei läinud sel aastal seljavigastuse tõttu ideaalselt, aga edasi lükatud hooaja algus andis võimaluse seda pisut kompenseerida ja paremini hooajaks valmistuda,“ räägib ta.

Bosch Eesti Maastikurattasarjas pole Janelle Uibokand tänavustel etappidel teisest kohast tahapoole langenud. „Jäin kõige rohkem rahule esimese etapiga Rakveres, ja seda mitte ainult võidu pärast, vaid pigem oma esitusega füüsiliselt poolelt,“ tõdeb Uibokand. „Praegune olukord paneb kõik võistluste toimumised küsimärgi alla ja seetõttu kindlaid plaane ei ole võimalik pidada. Koduste võistluste toimumise korral püüan aga siiski võimalikult paljudel sõitudel startida. Eesmärke hooaja alguses seoses selle sarjaga ei seadnud, aga kindlasti on igas stardis soov endast parim anda ja võit koju tuua,“ räägib sportlane.

Vendade õhutusel võistlusrajale

Nii Martin Loo kui ka Janelle Uibokand kuuluvad kahtlemata Eesti ratturite eliiti, aga Bosch Eesti Maastikurattasari pole ainult tippsportlastele. Just sellepärast ongi sarjas osalemine tore, et sama stardikanga all on nii profid kui ka igal tasemel ning eri kogemusega harrastajad.

Ellen Anett Põldmaa on üks neist, kes sel hooajal maastikurattal end esimest korda proovile paneb. Sportlik on ta alati olnud, kuid seni on maastikurattarajal kaasa elanud vendadele, kes on usinad maratonidel osalejad. Just vennad andsid talle inspiratsiooni sadulasse istumiseks. „Kevadel tuli ratast vahetavalt vennalt pakkumine: mu vana ratas oleks sulle üsna asjalik, tahaksid proovida? Ja nii ta läks. Üks vendadest andis oma ratta ja teine pani mu samal nädalal Bosch Eesti Maastikurattasarjale kirja – kogu hooajaks! Alguses tundus see täitsa hull mõte, aga teisalt hakkas mu sportasehing kohe trenniplaane tegema, et esimese maratoni starti oleks julgem minna,“ lausub Põldmaa.

Kui raske või kerge rattamaraton olla saab?

Nii ongi naine kõik senised kolm etappi põhisõitudel kaasa teinud. „Rakveres oli selle hooaja ning ühtlasi kogu minu ratturi aja esimene tõsine start. Ausalt öeldes läksin peale teadmata, mis ees ootab – kui raske või kerge see ikka olla saab? Kuigi rattaspetsid rääkisid, et ega Rakveres lihtne ei ole, siis esimesed 35 km oli lausa lust sõita – omas tempos, pigem ettevaatlikult, aga hea tundega. Kui aga Siplasemäele tagasi jõudsin, sain aru, mida tähendas: Rakveres kerge ei saa olema,“ jagab ta oma kogemust.

„Rajameister Roland Toome rada jääb mulle pikaks ajaks meelde – esimene maraton ja paras pähkel. Rakverest edasi põrutades oli Rakke rada justkui kodurada, kant kodune, tuttav ja seal sain sõita Rakveres saadud kogemuste pagas tagataskus. Mida edasi, seda ägedamaks on läinud. Mulgi maratonil oskasin juba enda ressursse ja maratonirada paremini hinnata, eks harjutades on tulnud julgust ja rattasõidu oskust juurde,“ lausub Põldmaa.

Rajal on emotsioone kuhjaga

Harrastusrattur ütleb, et suurimaks väljakutseks on olnud maratonirajal enda jõuvarude ja oskustega arvestamine. „Maasitkul rattaga maratoni läbimine on huvitav, sul on vaja jõudu ja jaksu, et rattaga sõita nii kruusal kui mudas, nii mäest üles kui alla. Seal juures on vaja vaimujõudu, et ennast rajal olles motiveerida,“ selgitab ta.

Positiivset on võistlemise juures tema sõnul palju. „Kõigepealt stardi ootusärevus, see on üks omaette nähtus. Rattaga rajal olles on äge ühine kulgemine/kihutamine. Kui veel mõne tuttavaga kokku sattuda, siis tekib võistlusmoment, kes keda. Ja finiši emotsioon, vot see on miski, mille pärast üldse rajale tulla,“ kinnitab Põldmaa.

Mida hooaeg veel toob?

Bosch Eesti Maastikurattasarjas seisab augustis ja septembris ees veel kolm etappi, kus igaühel on võimalik valida endale jõukohane distants ning maksimaalselt pingutada või lihtsalt looduses liikumist nautida. 23. augustil toimub Rõuge Rattamaraton, 5. septembril Tallinna Rattamaraton Kõrvemaal ning sarja lõpetab Alutaguse Rattamaraton 12. septembril.

MIKS RAJALE TULLA?

Ellen Anett Põldmaa: „Maastikuratta võistlussarjas osalemine on paras väljakutse, aga kui mina esimesele maratonile läksin, siis mõttega: sõitma peab nii, et naeratus oleks näol. Väikese enesepiitsutuse rattarajal korvab positiivne emotsioon ja laeng, mida koguda läbitud kilomeetritel, värskes õhus ja radadel, kuhu muidu ei satuks.“

Janelle Uibokand: „Maastikurattasõit on väga hea võimalus looduses liikuda ja kodumaa ilu nautida. Sõite on võistluskalendris veel mitmeid ja igal võistlusel on võimalik leida endale sobiliku tasemega start. Ole algaja või edasijõudnud sõitja, igaühele on midagi. Soovitan kõigil maastikurattasõidu võlu avastama tulla.“

Martin Loo: „Sel aastal oli palju teadmatust, hooaeg algas hiljem ning nii mõnelgi ronis laiskus sisse. Kuid miks mitte ratas korda seada ja mõned stardid veel selle aasta augustis ja septembris teha? Hea emotsiooni saab kindlasti!“

Bosch Eesti Maastikurattasarja tappide, registreerimise ja tulemuste kohta leida infot: www.rattamaratonid.ee

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Adam Illingworth / Bosch Eesti Maastikurattasari