Daisy Kudre medalisadu koduselt suusaorienteerumise MM-ilt

Esmakordselt Eestis peetud suusaorienteerumise maailmameistrivõistlused Käärikul tõid õnne eestlaste õuele. Kui meie viimane individuaalne MM-i medal jäi lausa eelmisesse sajandisse, siis nüüd tõi Daisy Kudre täiskasvanute arvestuses medali igalt individuaaldistantsilt ning segapaaride sprinditeates koos Mattis Jaamaga. Kokku kaks kulda, üks hõbe ja üks pronks. Räägime Daisyga õnne valemist ja ka tulevikust.

Kuidas kulges ettevalmistus MM-iks?

Ettevalmistusega võisin rahule jääda. Eelmise talve hea enesetunde, vormi ja kogemuse pealt oli hea minna uuele hooajale vastu. Eesti koondisega oli piisavalt laagreid, suvel ja sügisel veetsin palju aega Šveitsis, kus sai mäestikutingimustes palju treenida. Mingeid tagasilööke ei olnud.

Millised eesmärgid MM-iks seadsid?

Medalist unistasin kindlasti. Seoses koroonaga olid paljud rahvusvahelised võistlused ära jäetud ning mul ei olnud võimalust ennast konkurentidega võrrelda. Seetõttu oli raske seada täpseid kohalisi eesmärke. TOP-6 kohtadega oleksin igal juhul rahule jäänud. Enne esimest distantsi (sprint) ei olnud mul sellist ootust, et peaksin kohe medali võitma. Pigem oli soorituspõhine eesmärk, et sõit tehniliselt õnnestuks. Tahtsin keskenduda kindlale ja sujuvale kaardilugemisele.

Kuidas konkurentsi hindad?

Õnneks kõik tugevamad riigid olid Käärikul kohal (täiskasvanute osas 16 riiki, toim.). Kõrvale jäid vaid mõned nõrgemad riigid nagu USA, Türgi ja Kasahstan.  Meie alal kuuluvad tippu Venemaa, Soome, Rootsi ja Norra sportlased, kõrges mängus löövad kaasa ka Kesk-Euroopa riigid. Venemaa koondislased treenivad lausa professionaalsetel alustel. Kuna suusaorienteerumine nõuab mingil määral ka loodusliku lume olemasolu, siis see seab geograafiale piirid.

Teeme kiire kokkuvõtte kõikidest Sinu võidetud medalitest.

Esimene sprindikuld oli kindlasti kõige emotsionaalsem. Kuigi unistasin medalist, oli kuld esimeselt distantsilt üllatus. See oli suur pingelangus. Jälitussõidus oli väike edu juba ees, kuid sõit ise oli väga raske. Vahepeal juhtisin pikalt, kuid halva teevaliku tõttu sai grupp mind kätte. Lõpplahendus jäi viimaste punktide peale, naine-naise vastu võitluses, kus tuli lõpuni keskenduda ja pingutada. Hõbe valmistas palju rõõmu. Lühiraja kuld oli minu jaoks üllatus. Esimeste sõitude ajal ei olnud välisvõistlejad võibolla väga hästi meie oludega kohanenud, kuid eeldasin, et kolmandaks võistluseks on nad juba rohkem valmis ja võimelised suuremat lahingut andma. Aga keskendusin palju, tegin hea sõidu. Lõpus tegid kaks konkurenti ka suure orienteerumisvea. Sprinditeate kogemus oli äge. Ikkagi võistkonna eest, tundsin ennast enesekindlalt. Kuigi kuldmedal jäi vaid kahe sekundi kaugusele, oli pronksmedal ikkagi võidetud pronks, mitte kaotatud kuld ning väga hea meel on ka Mattise pärast.

Palun tutvusta natuke lähemalt oma ala, millised Su treeningud välja näevad.

Suurema osa treeningutest moodustab suvine ettevalmistus, mis sarnaneb murdmaasuusatajate treeningule, uisustiil ja paaristõuked. Viimast läheb vaja talvel, kitsastel tehnilistel radadel. Kaardilugemist arendab kõige rohkem muidugi võistlusolukord. Suvel harjutame kaardilugemist rullsuusa orienteerumisvõistlustel ja linnatänavatel. Hooaja alguses käime Põhja-Soomes, kuhu on treeningrajad sisse aetud ning saame kaardilugemist harjutada. Sel hooajal õnnestus vahepeal liituda Šveitsi koondisega ning treenida sealsetel maastikel. Teen ka palju kaardianalüüsi ja vaimset ettevalmistust kodus „laua taga“. Lisaks tuleb treenida kaardialusega suusatamist, et silmad harjuksid seda lugema. Suusatades alus liigub ning ka seda tuleb harjutada. Kuid võrdselt tähtsad on nii suusatamine kui kaardi lugemine. Ilma üheta pole teist.

Kuidas Sa erinevaid maastikke võrdled?

Eestis on väga tehnilised maastikud. Käärikul peetud MM-il ei saanud näiteks sprindidistantsil oma füüsilisest vormist maksimumi välja võtta ja seda ei tohtinudki teha, kuna tehniline pool oli nii keeruline. Lõpuks võitiski see, kes tegi just orienteerumise poole pealt ideaalse soorituse. Lühirada ja jälitussõit olid füüsiliselt nii rasked, et seal pidi küll kõik välja andma. Kesk-Euroopa rajad nõuavad rohkem füüsilist võimekust, tehniliselt on nad veidi lihtsamad. Kääriku rajad olid sel aastal sulalume tõttu ka füüsiliselt nõudlikud, kuid lõppkokkuvõttes olid esikolmikus need, kes olid teistest paremad orienteerumistehniliselt.

Kui raske on füüsiliselt vahelduva tempoga sõita, mida see ala paratamatult nõuab?

Enne keerulisi teevalikuid tulebki hoog maha võtta, taastuda ning teha õigeid otsuseid. Seejärel uuesti kiirendada. Meie ala erineb murdmaasuusatamisest just tempo vahelduse tõttu.

Mis Sind selle ala juures kõige rohkem köidab?

Orienteerumise puhul köidab see, et iga võistlus on uus väljakutse. Kunagi ei tea, mis ees ootab, palju ootamatusi ja kiireid otsuseid võistluse ajal. Suusaorienteerumise juurde jõudsin põhjusel, et suusatamine on mulle kogu aeg meeldinud. Kõige rohkem meeldivad mulle tehniliselt rasked rajad, mida lisaks Eestile leidub ka näiteks Norras ja mujal Skandinaavias. Orienteerumise puhul ongi äge see, et pidevalt saame treenida ja võistelda erinevatel maastikel.

Mida tulevik toob?

Paljud selleks hooajaks planeeritud võistlused jäävad kahjuks siiski koroona tõttu ära. Kui võimalik, üritan osa võtta mõnest murdmaasuusavõistlusest. Selle hooajaga jään väga rahule. Järgmise aasta MM toimub Soomes, milleks hakkan varsti valmistuma. Viimased aastad olen vaid spordile keskendunud. Lisaks tippspordile arendan ja edendan Värska orienteerumisklubi OK Peko tegevusi, kus olen juhatuses. Kui vähegi aega jääb, meeldib niisama matkata, lugeda, kokata, käsitööga tegeleda ja blogi kirjutada.

Tekst: Kärt Radik

Fotod: Reigo Teervalt