Danieli esimene spordimälestus ulatub paarikümne aasta taha, mil vanemad ta jalgpallitrenni panid. USA-s sündinud Daniel oli toona 6-aastane ja asus mängima kaitsja positsioonil. “Treener näitas mulle, kus ma seisma pean ja ütles, et ma sealt ei liiguks. No ja nii ma siis seal seisin ja ei julgenud liigutada,” naerab ta. “Võtsin treeneri sõnu liiga sõna-sõnalt.”
Lisaks jalgpallitrennile proovis Daniel kätt ka pesapallis. “Ameerikas on nii, et iga kooliaasta kuulub mõnele kindlale spordialale, näiteks on Ameerika jalgpalli hooaeg, pesapalli hooaeg ja nii edasi. Tänu sellele proovivad lapsed erinevaid spordialasid, et endale sobivaim leida,” selgitab Daniel, kuidas ta pesapallini jõudis. “Ühes trennis sain aga silma siniseks ja siis enam tagasi ei kippunud,” muigab ta oma lühikese pesapalluri karjääri peale.
8-aastaselt kolis Daniel perega Eestisse ja asus õppima Tartu Kivilinna Kooli. Lisaks hakkas ta käima ka muusikakoolis ning esialgu jäi sport tagaplaanile. Põhikoolis jätkusid aga jalgpallitrennid Tartu Tammeka ridades, kuid muusiku enda sõnul käis ta seal pigem seltskonna pärast. “Ma teadsin, et minust ei saa tippjalgpallurit, aga mulle meeldis väga jalkat mängida ja sõpradega koos liikuvalt aega veeta,” ütleb ta. Ühel hetkel tundis Daniel, et ei suuda enam trennikaaslastega sammu pidada, sest viimased arenesid kiiremini ja suhtusid asja väga tõsiselt. Nii otsustaski ta ennast täielikult muusikale pühendada.
Põnevuserohked pinksiturniirid
Samas ei saa ka liikumisest üle ega ümber, Danieli sõnul on just füüsilise tegevusega kaasnev energia see, mis teda ikka ja jälle välja viib. “Ülikooliaastatel veetsin palju aega arvuti taga ja pärast seda uuesti aktiivsemalt liikuma hakata oli lihtsalt fantastiline, see andis mulle nii palju uut energiat,” sõnab ta. Umbes kaks aastat tagasi hakkasid Tartu linnapilti tekkima pinksilauad ja nii saigi Danielil traditsiooniks seal oma sõpradega mängimas käia. “Alustasime Tartu Kaubamaja kõrvalt ning esimestel kordadel olid meil need kõige odavamad reketid ja pallid,” meenutab ta. “Mida aeg edasi, seda tihedamalt hakkasime mängimas käima ja varustus muutus ka aina professionaalsemaks.”
Muusiku arvates on lauatennis ideaalne kombinatsioon sotsiaalsest tegevusest ja aktiivsest liikumisest. “Pinks on sulgpalli järel kiiruselt teine spordiala, seega õpetab see kiiret reageerimist. Lisaks saab lauatennist harrastades hulgaliselt uusi tuttavaid, kellega suhelda ka väljaspool pinksiturniiri,” ütleb Daniel, kes on ära proovinud kõik Telliskivi Loomelinnaku pinksilauad. Muusiku sõnul peitub lauatennise võlu ka selles, et pinksilaua taga on kõik mängijad võrdsed. “Vahet ei ole, kas sul on vastaseks noor või vana, pikk või lühike, kõigil on võimalus võita.”
Seiklusjanusena discgolf’i rajal
Lisaks lauatennisele meeldib Danielile pere ja sõpradega aega veeta ka discgolf’i rajal. “Mulle tundub, et discgolf on kellegi kaval plaan saada inimesi metsa liikuma ja minu puhul töötab see täielikult,” muheleb ta. Muusiku sõnul on see järjekordne näide sellest, kuidas saab ühendada füüsilist ja sotsiaalset tegevust. “Jalutad metsas, naudid loodust ja saad samal ajal veeta aega ka lähedastega, sest suvel on muusikutel tihe graafik ja aega pere jaoks leida on raske,” räägib ta. “Kord mängisime sõpradega pimedani ja tegime kokkuleppe, et läheme koju alles siis, kui kellegi ketas ära kaob. Viske ajal olime kõik vait ja kuulasime, mis suunas ketas lendab. Ühel hetkel kaduski üks ketas ära ja otsisime seda umbes pool tundi. Loobudes ja rajalt ära kõndides leidsime selle aga üles, ketas oli täiesti teise suunda lennanud,” muheleb ta.
Palliplatsi kustumatud mälestused
Danieli kõige suurem spordiga seotud emotsioon pärineb aga lapsepõlvest, mil isa viis teda Ameerika jalgpalli vaatama. “Tegemist oli meie koduklubi Ohio State’i mänguga ja linnas oli valmis saanud just uus staadion. Kohal oli üle 100 000 pealtvaataja ja emotsioon, mille ma sealt sain on lihtsalt kirjeldamatu,” ütleb ta. Ka teised eredad spordimälestused on päris just palliplatsilt. “Kord käisin Hispaanias La Liga jalgpallikohtumist vaatamas. Sealne fännikultuur on midagi hoopis teistsugust ja ainuüksi see tekitab kustumatu mälestuse,” lausub Daniel.
Sellest aastast on tal aga kõige eredamalt meeles kohtumine Mart Poomiga. “Kohtusime seoses saatega “Parim pakkumine“, kus Poom pani heategevuslikule oksjonile oma autogrammiga väravavahi kindad. Ma siis ütlesin, et ristime kindad ikka ära ka ja nii sammuski Poom väravasse. Läksin siis ise penaltit lööma ja saingi palli Poomi selja taha,” tunneb ta siiani sellest hetkest rõõmu.
Hoiab omadele pöialt
Rio olĂĽmpiamängudel tekitas Danielis kõige enam elevust korvpall. Muusikut ei seganud ka tõsiasi, et mängud toimusid hilistel õhtutundidel – omadele ehk USA koondisele tuli tingimata kaasa elada.
Eestlastest hoidis ta kõige enam pöialt aga õdedele Luikedele. “Tegelikult oleme abikaasaga kõikidele eestlastele kõvasti kaasa elanud. Siiski jälgisin erilise põnevusega Trio to Rio tegemisi, ühel esinemisel oli mul ka nende fännisärk seljas,” meenutab Daniel.
Tänaseks on Rio olümpia ajalugu ning lõppemas on võistlusterohke suvehooaeg. Sarnaselt sportlastele on ka Danielil läbi saamas kontsertiderohke suvi. Nii nagu spordis, on ka muusikutel talvel n-ö ettevalmistusprotsess järgmiseks suveks. “Kohe kui tihe suvegraafik läbi saab, tuleb hakata jälle muusikat kirjutama ja lindistama. Jaanuaris oleme perega aga kokku leppinud, et läheme kindlasti koos puhkusele, et siis kvaliteetselt aega veeta ja puhata,” sõnab Daniel lõpetuseks.
Tekst Laura Kalam
Fotod Jake Farra
Vaata kogu galeriid Danieli fotosessioonist:
Kuidas valida koolikotti ehk esimene samm lõbusama koolitee suunas