Debora Saarnak: mul on suur privileeg olla erinevate spordisündmuste tunnistajaks ja neid hetki vahendada

Eesti Rahvuskultuuri Fondi Lembitu Kuuse nimelise allfondi esimese stipendiumi pälvis ERRi sporditoimetuse saatejuht-toimetaja Debora Saarnak. Kui sport on tema ellu kuulunud lapsepõlvest saadik, siis ajakirjandus hakkas teda huvitama põhikoolis. Debora on väga õnnelik, et on saanud kaks huvi omavahel siduda.

Millal ja miks sul tekkis huvi spordi ja spordiajakirjanduse vastu?

Võib öelda, et spordihuvi on mul isa kaudu veres. Spordi tegemine ja vaatamine on olnud mu peres täiesti loomulik igapäeva osa. Suurem huvi ajakirjanduse vastu tekkis mul põhikooli lõpus ja see viis mind 10. klassis Anu Välbale töövarjuks. Pärast seda olin veel rohkem müüdud. Kogu see maailm – televisiooni köögipool, lugude jutustamine, sündmuste vahendamine ja nii edasi – tundus tohutult põnev. Õnneks sain võimaluse kaks huvi omavahel siduda.

Millal ja kus spordiajakirjanikuna alustasid?

Alustasin 2020. aastal ja kohe ERR-i sporditoimetuses, kus esimesed kaks aastat olin praktikant. Kui teisel aastal sinna tagasi läksin, siis paar tuttavat ütlesid, et võiksin kogemuse mõttes kuskil mujal ka ennast proovile panna, aga viis aastat hiljem olen ikka samas kohas. Arvestades seda, kuidas mind usaldati, kui palju mulle teha anti ja tihti ka tundmatusse vette visati, tundus hullumeelne öelda, et lähen vaatan nüüd korra mujale ka. Eriti kui ise kõike veel naudid.

Milline oli sinu esimene töö spordireporterina ning millised emotsioonid sellega seoses meenuvad?

Esimese intervjuu tegin ühel rannavõrkpalli Eesti karikasarja etapil ja üldse mitte Eesti sportlasega. Pidin rääkima Läti olümpiapronksi Martins Plavinšiga ja mäletan oma esimest reaktsiooni: no muidugi pannakse praktikandile kohe välismaalane ja veel olümpiamedalist mikrofoni ette. Kindlasti meenutan seda päeva ja üldse esimest suve ERR-is kerge muigega, kui elevil ma kogu aeg olin ja kuidas õhtuti vanematele ette kandsin, milline päev välja nägi ja kuhu homme minna saan. Oma esimest lugu vist praegu järele ei julgeks veel vaadata, aga kui see eetrisse lubati, siis väga hull ei saanud olla. Seda enam, et Kristjan Kalkun oli mulle terve päeva toeks. Praktikandid on ERR-is väga hoitud.

Mis sulle enda töö juures kõige rohkem meeldib?

See, et ma üldse saan seda kõike oma tööks nimetada. Viimased aastad on viinud mind päris uskumatutesse kohtadesse ja olukordadesse, vahel on isegi raske või lausa võimatu teistega mingeid enda juhtumisi või läbielamisi jagada. Ühtlasi on suur privileeg olla erinevate spordisündmuste tunnistajaks ja neid hetki vahendada. Samuti olen õppinud, et mul on päris kõrge pingetaluvus, naudin kõiki mõnusalt pingelisi olukordi, mida teletöö kahtlemata pakub – otse-eetrid, suurte ülekannete juures töötamine ja kõik muu selline.

Sind tunnustati Lembitu Kuuse nimelise preemiaga. Mida tema kui legend sinu jaoks isiksuse ja spordireporterina tähendab?

Minu kodus tuli telekast 90% ajast sport, seega Lembitu nimi, nägu ja ennekõike hääl said mulle juba väga varakult tuttavaks. Minul küll ei õnnestunud temaga isiklikult kohtuda, aga töötades koos tema kolleegidega, olen teda kindlasti läbi erinevate lugude justkui paremini tundma õppinud. Saan väga hästi aru, miks ta on legendi staatuses.

Preemia eesmärk on toetada silmapaistvaid spordireportereid nende professionaalses arengus. Kuidas see tunnustus motiveerib sind edasi töötama ja arenema ning kuidas plaanid seda kasutada?

Kui keegi leiab, et oled sellist tunnustust väärt ja on otsustanud sinu teekonda toetada, siis see kindlasti tekitab suure tänutunde ja annab vaid julgust edasi tegutseda. Proovin seda tunnustuse vääriliselt teha. Mis puutub preemiasse, siis see tuli võrdlemisi ootamatult, seega ma ei ole veel kindel, kuidas seda kasutan. Luban, et targalt!

Kuhu tahad spordiajakirjanduses areneda?

Ma ei ole endale otsest sihti seadnud. Nii kaua, kui töö on väljakutsuv ja ma ei lange täielikku mugavustsooni, on kõik hästi. Õnneks sellel alal käibki lõputu õppimine. Oluline on enda vastu ka aus olla ehk kui kunagi peaks muu elu suure hooga peale tulema, siis teades enda prioriteete, sellisel kujul ma seda tööd kindlasti enam teha ei saa. Seega proovin võtta igast päevast maksimumi, et kui ühel päeval pean sellele peatükile punkti panema, saan seda südamerahus teha.

Sporditoimetaja töö ei ole lihtsalt üks ametikoht, sest seda tehes ollakse ihu ja hingega kogu aeg spordi sees. See oleks kindlasti keerulisem, kui endal poleks kokkupuudet spordi tegemisega. Milliseid spordialasid sina oled harrastanud?

Suure osa kooliajast käisin kergejõustikus. Mulle nii meeldis, kui vahelduvad need trennid olid ja see magus tunne, kui erinevatel aladel tulemused kogu aeg vaikselt paranevad.

Viiendas klassis võtsin julguse kokku ja hakkasin poiste jalgpallitrennis käima, sest Hiiumaal nii väikestele tüdrukutele veel eraldi treeninguid ei olnud. Mängisin jalkat mitmeid aastaid – mu peres on see alati number üks ala olnud. Ema ikka tuletab meelde, et mu väike vend õppis enne palli taga ajama, kui käima. Aga mis teha, kui isa on jalgpallitreener, see pisik on väga nakkav.

Nii kaua, kui ise ennast mäletan, on isa mind igale poole kaasa võtnud ja erinevaid spordialasid tutvustanud. Talvel käisime koos suusatamas, suvel orienteerumas. Ja ma võiks vist tõesti hommikust õhtuni ainult rulluisutada.

Mida sport sinu jaoks laiemas plaanis tähendab – miks see sind köidab nii tööalaselt kui ka liikumisvõimalusena?

Minu jaoks on sport ennekõike elustiil, nii selle tegemine kui ka vaatamine. See ühendab endas emotsiooni, kogukonna ja tervise. Sport on võimalus ennast tõestada ja koht, kus ennast maha laadida. Tööalaselt köidab sport mind kõige rohkem oma ootamatuse ja lugudega.

Kas on mõni spordisündmus, mille kajastamisest unistad?

Taliolümpiamängud. Suveolümpial sain Pariisis ära käia ja läheksin muidugi kohe jälle, aga olen väga talveinimene. Talispordihooaeg on minu jaoks üks toredamaid aegu aastas. Vaadates, mis aegu praegu meie talisport elab, kui paljudel aladel me võiksime järgmistel mängudel olla esindatud ning kui palju meil on tipptegijaid ja üllatajaid, tundub olümpia eriti ahvatlev. Ja kui juba unistamiseks läks, siis äkki minu silmad näevad ära, kuidas Eesti jalgpallikoondis jõuab suurturniirile.

Mida soovitaksid noortele, kes unistavad spordiajakirjanikuks saamisest?

Kirg, suur huvi spordi vastu ja julge pealehakkamine on juba pool võitu, aga soovitan hankida nii palju praktilisi oskusi kui võimalik ning hoida keskmisest tähelepanelikumalt spordimeedial silm peal. Otsige praktikavõimalusi, käige töövarjupäeval ja julgege küsida!

Tekst: Merilin Piirsalu

Avafoto: Diana Unt