Jaanipäeva eelsel nädalavahetusel võttis pea 800 inimest nõuks joosta 337 km distantsiga teatejooksu Tipust Topini, algusega Suure-Munamäe tipust finišiga Pirital. Teatejooksu suurimaks eesmärgiks oli inspireerida inimesi liikuma ning oma võimeid proovile panema.
Pärnus kolme Sportlandi poe juhataja Krista Puks on kuuendat korda peetud jooksuvõistlusel osaleda plaaninud pea selle ellukutsumise algusest, kuid starti jõudis ta esimest korda alles tänavu. „Sportlandi tiim sai mu lõpuks rajale,“ ütleb ta lustlikult. „Olen neljal korral tegelikult ühe Pärnu jooksuklubi võistkonnas kaasa lüüa mõelnud, kuid viimasel hetkel on ikkagi elu omad plaanid teinud ning pole õnnestunud.“
Jooksudistants oli kõigil erinev
Juhendi järgi tuli igal tiimi liikmel rajal oma panus anda kolmel korral, kokku läbis iga jooksja vastavalt võimetele 25 kuni 42 km pikkuse distantsi. „Reeglitega täpsemalt tutvudes tundus 32 tunni jooksul enam kui kolmekümne kilomeetri läbimine veidi kahtlane, hirm number üks oli tempo valimine. Teame ju kõik, et distants ei tapa, aga tempo teeb seda küll. Lisaks tuli arvestada tõigaga, et rajal peavad olema kahe tiimi jooksjad alati koos ehk tempo peab ka paarilisele sobima. Jäin ellu, kõik läks kenasti ning kokku jooksin trassil 32,69 km,“ räägib Krista.
Jalanõusid tuleb valida teadlikult
Jooksutosse pakkis Krista kaasa kaks paari. „Teadsin ette, et minu rada kulgeb eranditult vaid asfaltkattega teel, nii said kaasa kõige mõnusama pehmendusega Nike Zoom Fly 3 ja värskeim mudel Nike Zoom Fly 4,“ põhjendab ta oma valikut.
Sportlandi tiimis Tipust Topini jooksul debüüdi teinud Ülemiste kaupluse vanemteenindaja Reiko Männik lähenes jalanõude valikule samuti üsna pragmaatiliselt. „Kuna rajad võivad tihti olla ettearvamatud, siis panin jalga tõelised „tööloomad“, mis mind mitte kuskil hätta ei jätaks. Nike Air Zoom Vomero 16 on korraliku mustrilise tallaga, piisavalt pehme ja stabiilne, mis sobib nii metsas, kruusal kui ka asfaldil jooksmiseks. Neid julgen kindlasti ka kõikidele teistele soovitada,“ ütleb kokku 38 km pikkuse distantsi läbinud mees.
Eesmärke ületades
Reiko tõdeb, et esialgsest rahulikust jooksust sai üsna kiirelt piiride kompamine. „Kulgesin rajal koos Sportland Be 1st tiimis jooksnud Jan Islevskiga, kellega seadsime esialgseks eesmärgiks läbida kilomeeter vähemalt 5 minuti ja 30 sekundiga, keskmiselt suutsime lõpuks olla 42 sekundit kiiremad. Kõige keerulisem oli esimese vahetuse lõpukilomeeter Otepääle jõudes, kus tuli võtta kaks teravat tõusu ning kuna täiskäik oli juba sees, siis see võttis jalgadest viimase välja,“ tunnistab ta.
„Kiireim distants oli öösel joostud 11 kilomeetrit, pärast mida oli teoorias võimalik veidike magadagi, kuigi praktikas suutsin silma looja lasta vaid tunnikeseks, mis jäigi kogu võistluse jooksul minu ainukeseks uneks. Kuna jooksutrenni pole ma vigastuse tõttu viimasel ajal väga teha saanud, tuli kogu sooritus pigem tahtejõu ning hea kambavaimu pealt,“ ütleb Reiko.
Krista muigab ja ütleb, et tema kell küsis konkreetselt: „Why is there no sleeping data?” „Tegin äratust seadistades telefoni ekraanist kuvatõmmise, kus on kirjas, et järgmise äratuseni on veel 2 tundi ja 36 minutit. Ilmselt umbes kaks tundi ma ikka lõpuks magasin ka, kuigi selliste emotsioonide pealt oli üsna keeruline uinuda.“
Sarnaselt kolleegile polnud ka temal aega spetsiaalseks valmistumiseks. „Teadsin, et nii-öelda vana rasva pealt pole kolmel korral kümnekilomeetrise distantsi läbimine liiga keeruline, kuigi tõusumeetrid, lauspäike, paduvihm ja vastutuul ei teinud seda ka muidugi ülemäära lihtsaks,“ sõnab Krista.
„Jooksutrenni osas ma kahjuks väga tubli pole olnud. Võtsin kevadel ühendust ühe jooksuklubi treeneriga, et ta mind veidi piitsutaks, kuid kuu enne Tipust Topini väljakutset oli lõpuks peamine realistlik eesmärk end lihtsalt liikumises hoida ehk parimal nädalal tuli maht kokku 30 km, kuus umbes 100 km,“ lisab ta.
Emotsioonid ühendavad
Suurimaks elamuseks peavad mõlemad ettevõtmisega kaasas käinud sotsiaalsust ja üleüldist atmosfääri. „Milline kambavaim ja kaasaelamine, kõik olid ülitoetavad ja alati lõbusas meeleolus. Kes pakkus ahjus valminud värsket rabarberikooki, kes elas omadele kaasa lemmiklaulude saatel või kes pakkus võimalust teha ägedaid fotojäädvustusi,“ kirjeldab Krista. „Selline üritus laeb akud täis ikka väga pikaks ajaks.“
Reiko nõustub. „Meeskonnavaim oli kirjeldamatult äge! Kõik toetasid, kas siis raja ääres vett pakkudes või huumoriga kostitades. Kui raskeks läks, siis sain tubli energialaksu ainuüksi punaste Sportlandi lippude ja ergutavate kolleegide hüüetest. Aitäh kõigile!” Kas järgmisel aastal uuesti? „Igal juhul!” kinnitab ta veendunult.
Tekst: Marta Vasarik
Avafoto: Timo Müürsepp