Eesti Maastiku Maraton on jooksuvõistlus, mille kohta võib osalejatelt kuulda ainult kiidusõnu. Seda nii korralduse osas, aga eelkõige lummava ja ägeda raja tõttu. Tänavu toimus maraton 11. oktoobril ning nagu varasemalt, kulges see Lahemaalt Aegviitu läbi Kõrvemaa maastiku. Oma muljeid jagavad jooksu võitja Kenny Kivikas ja harrastusjooksja Marilin Pehka.
Orienteeruja Kenny Kivikas oli Eesti Maastiku Maratoni stardis esimest korda ning vähe sellest, tema senine pikim jalgsi läbitud distants oli 35 km. Sellest hoolimata läks ta 42 km rajale väga kõrgete ootustega – eesmärgiks oli liikuda keskmiselt alla 4 min/km.
Üllatusi täis jooks
„Võistlus oli minu jaoks üllatusi täis, kuid need kõik olid seotud ühe asjaga – võistlustrassiga. See mind väga ei üllatanud, et lõpus ära väsisin,“ muigab Kenny. „Eeldasin, et tuleb kiiretel metsaradadel ja singlitel jooks, mõningate tüüpiliste Eesti küngastega ning saab mõõduka pingutusega reipalt liikuda. Tegelikult sai juba alguses selgeks, et see jooks jääb pikaks ajaks meelde ning ajalise eesmärgi saavutamiseks peab ülimalt palju tööd tegema,“ räägib sportlane. „Kuna distants oli nii pikk, tuli pehmetel ja mudastel lõikudel kalkuleerida, kui palju energiat ja jõudu kuhugi jätta. Lisaks viskasin päris tihti pilgu kellale, vaatamaks keskmist kiirust. Kas numbrid on need, mida soovin ka lõpus näha?“
Kenny sõnul oli kõige raskem peale laduteedel liikumist head jooksurütmi ja liikumiskiirust tagasi saada. „Laudteed andsid sammule kaasa mõnusa pehme vetrumise ning uuesti kõvemal pinnal olles tahtis keha igalt poolt läbi vajuda. Kui enne võistlust mõtlesin, et just laudteed on kõige aeglasemad, siis tegelikkus oli täpselt vastupidine. Leidsin õige sammu ning ilma suuremate probleemideta sai sirgematel lõikudel ca 3:35/km joosta,“ ütleb ta.
„Kokkuvõttes oli ülimalt äge rada. Kõige mõnusamaks kohaks distantsil oli oosi mööda looklev kitsas juurikatega metsarada pärast Kõnnu Suursoo ületamist ning Jussi nõmme suurt avatud ala, kus nägi kauguses lühema distantsi läbijaid ja rada, mida mööda isegi samasse paika liikumas olin.“
Võit ja rajarekord
Kuigi Kenny enda ajalist eesmärki ei täitnud – keskmiseks kiiruseks kujunes 4:03 minutit kilomeetri kohta, võis ta rahule jääda, sest finišeeris võitjana ning lõi pika puuga eelmise rajarekordi. Tema lõpuajaks fikseeriti 2:51:23. „Finišisse jõudes valdasid kahetised emotsioonid. Ühest küljest olin rahul, et oma esimesel maratonil, ja just sellisel maratonil, finišisse jõudsin ning kordagi kõndima ei pidanud. Samas oli väike pettumus, et püstitatud eesmärk jäi saavutamata,“ tõdeb ta.
„Kokkuvõttes jäid peale positiivsed emotsioonid. Rahulolu pakkus ka tohutu väsimus pluss lihasvalu, mis veel päevi hiljem tunda andis. Selle nimel tasus pingutada,“ naerab Kenny.
Rajarekordi suutis ta ületada eelkõige tänu tugevale tahtele. „Tahtsin lihtsalt eelmise rajarekordi omanikust, enda väga heast sõbrast, Raido Mitist parem olla. Oleme pool elu teineteisega konkureerinud ning see on meid ka edasi viinud,“ sõnab ta.
Salomoniga rekordeid püstitamas
Rajarekordi vallutamisel oli Kennyle seekord abiks Salomon, ning sportlane kinnitab, et varustus mängib tõsistel maastikujooksudel väga olulist rolli. „Mida kiiremini jooksed, seda olulisemaks see muutub. Eelkõige on oluline, et jalanõud oleksid valitud vastavalt pinnasele. Mida pehmem pinnas, seda sügavam muster tossul olema peaks, et mõnusalt edasi liikuda. Loomulikult võimendub kõik vastavalt liikumiskiirusele, analoogselt autole ja talverehvidele. Kunagi sõideti talvel suverehvidega, aga kiirused olid ka väiksemad. Mida suurem kiirus, seda agressiivsemad peavad naelad rehvis olema. Ka väiksematel kiirustel annab parem pidamine suurema enesekindluse. Täpselt samamoodi on ka maastikujooksus,“ võrdleb sportlane.
Samas tunnistab ta, et õige jalatsipaari valimine ei olnud lihtne. „Enne võistlust olin dilemma ees, kas võtta ülikerge maastikujooksutoss Salomon S/Lab Sense 8 SG või Sense 4 Pro, mis on veidikene raskem, aga samas pehmema vahetallaga. Kuna arvasin, et tuleb rohkem kõvemal pinnasel jooksu, siis jalgade säästmiseks valisin teise variandi,“ räägib Kenny.
„Umbes 10 km peal mõtlesin, et oleks pidanud kergema variandi valima, sest muda ja pehmet pinnast oli üpris palju ning tegelikult polnud vaja nii palju pehmendust. Samas oli Sense 4 Proga ülimugav joosta, pidamine oli super ka märjal laudteel ning pärast võistlust ei olnud jalataldadega mingit probleemi. Kergema tossuga oleks võib-olla lihtsama vaevaga kiiremini saanud joosta, aga võib-olla oleksid siis pärast jooksu jalalabad hoopis kehvemas seisus olnud,“ arutleb ta.
Kaasas kanda tuleb ka lisavarustust
Kvaliteetsete jooksutossude kõrval mängib pikal distantsil rolli seegi, kui palju ja mil moel endale jook ja söök kaasa võtta. „Kasutasin Salomoni lühikesi pükse, kus on lisaks lukuga tagataskule taskud vöökohas külje peal ning ees. Tagataskus oli telefon (kuna enamik rajast kulgeb mööda inimasustamata loodust, siis telefon oli kohustuslik varustus, toim), väiksemates taskutes geelid või siis panin sinna rajal kasutatud geelide pakendeid. Tavalises esitaskus oli kokkumurtult rajakaart,“ selgitab Kenny.
„Enne võistlust mõtlesin loomulikult ka energia ning vedelikuvarude taastamise peale ning proovisin, kuidas on joosta kiiresti joogi-/varustuse vööga, et rindkere oleks vaba ja käed saaksid vabamalt liikuda. Salomon Pulse vööl kasutasin suurt lukuga taskut geelide, kinnaste ning ka ühe õhukese jaki hoidmiseks. Tagumisse ilma lukuta taskusse panin 500ml soft flask’i, mida oli päris mugav sealt välja võtta ja tagasi panna,“ lisab ta.
„Olen rahul, et suutsin anda endast peaaegu kõik ning see pingutus annab lihastes veel väga pikka aega tunda. Müts maha kõikide harrastajate ees, kes Eesti Maastiku Maratonil osalesid ning üldse maratone läbivad! Te olete ikka tegijad ja heas mõttes hullud! Laske edasi, ning kes teab, äkki kohtume mõnel järgmisel maratonil,“ lausub Kenny kokkuvõtteks.
Kommenteerib Marilin Pehka, Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuse perenaine:
„Soov osaleda Eesti Maastiku Maratonil oli juba kolm aastat peas tiksunud, kuid igal eelneval aastal tuli mõni segav faktor vahele. Tänavu jäid jooksmata Tallinna ja Tartu maraton, seega tuli haarata võimalusest osaleda vähemalt Eesti Maasiku Maratonil.
Kuna põhiliselt kulges jooks minu nn koduradadel, kus viimase 10 aasta jooksul olen palju matkanud nii jalgsi kui ka rattaga, siis teadsin, et rada on väljakutsuv. Esimesed 17 km möödusid võrratu tempoga, oli hea enesetunne ja mõnus minek. Samas viis metsamaastik pulsi üles, kui joosta tuli mööda metsaveo teed suurte mudarööbaste vahel. Peale 17 km sain aru, et sellise tempoga lõppu ei jõua. Võtsin hoo maha ning edasi kulges teekond jooks/kõnd rütmis vahelduva tempoga. Minu eesmärk oli nautida loodust, liikuda nii, et finišis oleks naeratus näol ja järgmisel päeval enesetunne hea. Pinge oli maas, ilm oli võrratu ning rajad ägedad. Kohati sain aru, et rada ise kutsub jooksma – laskumistel oli lihtsam joosta ja tõuse oli samuti kergem jooksusammul võtta.
42 km on piisavalt pikk distants, et ükskõik kuidas sa finišisse jõuad, võid olla enda üle uhke. Olen üsna kindel, et see ei jää minu viimaseks sellel rajal joostud maratoniks. Olen ka veendunud, et see on vaieldamatult kõige kaunim maastikumaratoni rada Eestis.“
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Eesti Maastiku Maraton / Ivo Kraus
Sportland Kõrvemaa Metsajooksul sai iga lõpetaja kingituseks puu