Eestimaa suvi pakub rohkelt väljakutseid rattasprodisõpradele, kellest vapraimad on välitreeningutega alustanud juba nädalaid tagasi. Osa spordisõpru eelistab esimesed rattatiirud teha mõnel soojal maal laagris, kuigi tegelikult pakub treeninguks sobivaid tingimusi ka üle-eestiline terviseradade võrgustik.
SA Eesti Terviserajad juhataja Alo Lõoke tõdeb, et üha rohkem naudivad maastikurattal vurajad tehnilist laadi sõitu, ehk puude, juurikate ja kraavide vahel nikerdamist, katsumusi singlitel ning erinevatel küngastel. „Keerukamal rajal saab tunda koormust üle kogu keha, see on väga hea trenn.“ Laugetel radadel kulgejatel tasub vahel mõnele põnevamale lõigule lustima suunduda,“ soovitab ta.
Inspiratsioonireis Tšehhi
Alo tunnistab, et terviseradade tiim otsib radade arendamiseks üha uusi võimalusi. „Käisime mullu suvel koos Narva kolleegidega Tšehhis, kus on paljukiidetud rattaradade võrgustik ning tugevad eestvedajad. Nende rajad on enamasti seotud mõne mäega, kust üles ja alla sõitmine võib kokku kesta kuni paar tundi. Kusjuures enamik lõike on läbitavad igasuguse treenitusega inimestele, tuleb osata vaid tempot valida. Samas pole ratas käekõrval kõndimine seal kindlasti eesmärk. Inimesed tulevad rattaradadele sõitma lausa mitmeks päevaks ja kogu perega. Telgitakse, sõidetakse ning tuntakse elust mõnu. Sealne kultuur on meie omast väga erinev,“ tõdeb sihtasutuse juht.
„Rattad on kõigil, neid näeb igasuguseid, varustusspordi mentaliteet pigem puudub. Seal on väga palju mõeldud erinevate inimeste oskuste, kiiruste ja turvalisuse peale. Märgistus on samamoodi hästi tehtud. Mina suutsin tavalise harrastusratturina nende trassidel igal pool hakkama saada, vajadusel vähendasin kiirust ning jälgisin, mida minu eespool sõitjad tegid.“
Tšehhis kuulub iga hästi märgistatud raja juurde ka takistuste ning erineva pinnasega kaetud lõikudega harjutusväljak, kus saab arendada oma tehnilisi oskusi. Sõitmas näeb seal nii lapsi kui täiskasvanuid.
„Saime kohapeal kokku nii rajameistrite kui haldajatega, tutvusime põhjalikult plaanide, tegevuste ning märgistamise põhimõtetega.“ Reisist inspireerituna otsustati Eestis korraldada seminar, kuhu olid kaasatud ka needsamad tšehhid. „Kogunesime esimest korda oktoobris Jõulumäe Tervisespordikeskuses, kus saime külalistelt radade ehitamise loogikast ning ideoloogiast väga põhjaliku ülevaate. Aprillis on plaanis sarnane jätkuseminar, mille käigus peaks valmima esimene näidisrada,“ avaldab Alo.
Rattarajad saavad püsimärgistuse
Pikemas perspektiivis on terviseradade tiimil plaanis hakata rattaradu märgistama ning neid sarnase loogika alla koondama. Jooksjate rahustuseks kinnitab Alo, et ratturite jaoks otsitakse pigem alternatiivseid marsruute ning kõik liikujad saavad metsas oma lemmikala segamatult nautida.
Seminaril esinenud tšehhi rajameistrid aitasid eestlastel ka meie radadele veidi teise nurga alt vaadata. „Siinne maastik ei ole üldse nii tasane, kui esialgu tunduda võib. Nende loogika järgi on võimalik radu teha väga paljudesse kohtadesse, tingimused selleks on ülihead. Seni on asi pigem teadmiste taha jäänud,“ lausub Alo. „Tulevikus on plaanis püsimärgistusega radade kõrvale luua ka harjutusplatse. Koolitame oma rajameistreid veel ehitamise osas, huvi on kõigil väga suur.“
Rattasõit peab olema turvaline
Lisaks rattaradade infrastruktuuri arendamise projektile jätkub ka turvalisusega seotud kampaania. „Rattasõit on Eestis väga armastatud ja levinud, seda on kerge teha. Samas võiks iga inimene enda jaoks läbi mõelda, kuidas teha seda võimalikult ohutult. Koostöös politsei, kiirabi, sportlaste ja teistega oleme nüüd juba mõnda aega terviseradadel kiivreid jaganud. Turvavarustusele tähelepanu juhtimine on ülioluline. Inimesed soetavad küll ratta, kuid vahel tundub, et kiivri jaoks raha ei jätku. See aga pole kindlasti koht, kust kokku hoida,“ rõhutab Alo. „Kukkumistel on pea- ja kaelavigastused väga kerged tulema, selleks ei pea isegi väga suurt kiirust arendama. Kiivrisse tasub investeerida!“
Kui ratas ja korralik turvavarustus on olemas, siis ei ole muud, kui sadulasse ja Eestimaa radu avastama.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Juri Všivtsev / Eesti Terviserajad