Kohe-kohe on algamas Euroopa meistrivõistlused võrkpallis, kuhu pääsesid järjekordselt Eesti mehed ning esmakordselt ka Eesti naised. Naiste EM algab Ungaris 23. augustil ning meeste EM Hollandis 13. septembril.
Võib kahtluseta öelda, et kõige rohkem fänne sõidab välismaale Eesti sportlastele kaasa elama autoralli MM-etapile Soome, kus tooni annavad ka kohalikud eestlased, kuid arvestatav hulk fänne läheb kaasa ka mõlema võrkpallitiimiga.
Eesti Võrkpalli Liidu peasekretär Helen Veermäe: „Hollandisse läheb kaasa elama kuni 1500 fänni. Rotterdamis on väga suur saal ja sinna mahuvad kõik soovijad ära. Amsterdamis, kus on pisike saal, eraldati Eesti sektorisse 700 piletit, kuid võib eeldada, et teistesse sektoritesse on juurde ostetud umbes 200 pieltit. Amsterdamis toimuvale Ukraina mängule püüame juurde saada 300 kohta. Kahjuks on Eesti-Hollandi mängule piletid meie andmetel väljamüüdud või siis on saal kohe-kohe täitumas. Ungarisse läheb naistele kaasa elama loodetavasti vähemalt 200 fänni.“
Eesti võrkpalli esifänn
Üks, kes pea alati väljaku äärde kaasa elama sõidab, on Eesti võrkpallifännide nn mitteametlik eestvedaja Lauri Kasper. Oma sõnul on ta lihtsalt võrkpallihuviline, kellele see mäng korda läheb. Tõsi, lapsepõlves on Lauri käinud võrkpallitrennis ning hiljem mänginud arvestataval amatöörtasemel. „Olen seda asja südamesse võtnud ja soovin anda oma panust Eesti võrkpalli,” ütleb Lauri tagasihoidlikult. Ametlikku rolli fänniklubi eestvedajal pole, aga ta kuulub võrkpalliliidu juhatusse ning veab õhinapõhiselt Selveri võrkpalliklubi. Võrkpalliliidu juhatuses on ta lauale tõstnud just fännidega seotud teemad.
Esimesed fänniemotsioonid pärinevad Lauril aastast 2009, kui Eesti mehed pääsesid esmakordselt EM-ile Türki. Enne seda võideti Audenteses otsustavas lahingus hirmkõva Poolat ning siis polnud küsimustki, kas minna fännina kaasa või mitte. Võib öelda, et sellest mängust läks Lauri jaoks kõik lahti. „Kõikide fännireiside taga on ju tegelikult koondise edu. Vaevalt, et mina ja paljud teised sõidaksime koondisega kaasa ja käiksime valikmängudel, kui stabiilset edu poleks,“ arvab Lauri.
Ta on käinud kohal kõikidel EM-idel, kuhu koondis on 2009. aastast peale pääsenud ning kogu fännide elu koordineerib ta omast vabast tahtest ja ajast. Viimati Poolas oli kohal näiteks 2000 Eesti fänni ning enne finaalturniiri algust külastas Lauri Poolat lausa kolm korda, esimene kord kuus kuud enne turniiri algust. Ikka selleks, et viia end mängupaikade ja eluoluga kurssi. Kõik reisid maksab ta ise kinni.
Võrkpallifänn on võrratu
Kui tavaelus on eestlane ikka rohkem individualist, siis Eestist eemal ja ühiselt tribüünidel olles on tunda, et teatud sündmused liidavad meid. Olgu selleks laulupidu, mõni rallietapp või EM-finaalturniirile pääsenud võrkpallikoondis. Tiitlivõistlustel moodustub fännidest ühine löögirusikas ning kõik hingavad ühes rütmis. Üksteise vastu ollakse väga sõbralikud, paljusid tuntakse nimepidi.
Kui kodumängud kõrvale jätta, siis maailma kontekstis on suurim arv fänne mängudel kaasas Soomel. Näiteks Poolas oli neid lausa 5000. Soomlastel on võrkpallis pikemad traditsioonid, nad on majanduslikult paremal järjel. Kui Soome fänne eestlastega võrrelda, siis on nad keskmiselt natuke vanemad, selle võrra ka rahulikumad. Eesti fännide vanusespekter on laiem, palju on noori ja ka peresid, mis annab tribüünidele lisaenergiat. Naisi on fännide hulgas umbes 40%. Ka koondise mängijad tunnetavad tribüünilt saadavat lisaenergiat ning oma sõnul ei kujuta elu ilma fännideta enam ettegi, sest fännid annavad alati mängule oma panuse. „Eesti-Eesti karjumine ja laulmine võtab võhmale, pärast mängu on fännid ka läbi,” muigab Lauri.
Kui võrrelda võrkpalli jalgpalliga, siis võrkpalli iseloomustab kindlasti see, et koondisel ja fännidel on vahetu kontakt pidevalt olemas ning seda kõikide riikide puhul. „Jalgpallis on see barjäär ilmselt kunstlikult tekitatud. Muidugi pole mõeldav, et me kohtume pärast igat alagrupi mängu koondise meestega ja teeme ühe õlle, sest mänge on alagrupis kokku viis, kuid kindlasti kohtume mängijatega pärast alagrupiturniiri ning siis sõltub kohtumise pikkus juba sellest, kas turniir on Eesti jaoks läbi või jätkub,“ räägib Lauri.
Trummid, pasunad ja fännisärgid
Kõige võimsam eestlaste fänniarmee oli möödunud aastal Riias, kus toimus Eesti-Läti EM valikmäng. Kokku sõitis kohale umbes 3000 eestlast ning enne mängu pandi Riia linn praktiliselt kinni. Fännirivi, mis saali poole marssis oli 400-500 meetrit pikk.
Korralik fänniarmee kasutab ka mitmesugust atribuutikat, kuid sõltuvalt kohast ei ole alati kõik lubatud. Eestis on näiteks trummid lubatud, kuid Poolas korjati kõik pasunad ja puhutavad instrumendid ära. Ka üldine trend maailmas näitab pigem, et need instrumendid pole võrkpalliteema. Pigem tehakse häält plaksuti, suu ja kätega.
Suurt sinimustvalget lippu on võrkpallifännid laenanud kossufännidelt. „Sinimustvalge põse maaletooja on Hanno Pevkur. Temal on kolmvärviline põsevärv alati kaasas ning see liigub ka tribüünidel ringi,“ ütleb Lauri.
Kahtlemata ei saa üks tõeline fänn läbi ilma fännisärgita, sest just see, et sinisärk on igal fännil seljas, muudab tribüünid ühtlaselt siniseks. Võrkpallikoondise fännisärk sündis võrkpalliliidu ja fännide koostöös ning Sportland võttis selle tootmisesse ja müüki. Nii saab Sportlandist soetada mitmes hinnakategoorias fännisärke lastele, naistele ja meestele.
Ees ootavad Ungari ja Holland
Kuna fänne on nüüd palju, siis vaba aeg turniirid ajal veedetakse peamiselt sektsioonides, suuremad kogunemised toimuvad enne ning pärast mängu, aga tekib ka spontaanseid kohtumisi. „Poolas olime ühe suurema seltskonnaga Gdanskis Wizla jõel paadiretkel. Sinna sattus ka paar muusikust võrkpallifänni ja laul tõmmati üles,“ meenutab Lauri.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Gertrud Alatare / erakogu
Polar Ignite aitab vallutada uusi eesmärke