Laupäeval kauni suveilmaga peetud Sportland Kõrvemaa triatlon pakkus positiivseid emotsioone absoluutselt kõikidele osalejatele. Esimest korda triatlonit proovinud Kristiina Štõkova, Kairi Killing ja Ingrid Puusta jäid kõik võistlusega väga rahule.
Kristiina Štõkova kinnitab, et meeleolu Kõrvemaal oli väga positiivne ja tulemus ei olnud määrav. “Kuna tegime elukaaslasega terve raja koos ja vahepeal hüppas ta ka ratta seljast maha, et üht neidu rattaketiga aidata, siis ilmselt polnud tulemus kõige olulisem. Kogu tee, v.a ujudes, sai jutustada ning nalja visata, mistõttu möödusid kaks tunnikest üsnagi kiirelt,” meenutab Kristiina. Kõige enam jäid talle meelde kohati lõputuna tundunud jooksuraja tõusud, kuid raskeim oli rattasõit. “Eeldasin, et Kõrvemaal on tegu Nõmme metsaalusele sarnase maastikuga ja läksin rajale hübriidrattaga. Tuli aga välja, et rajal oli päris palju pehmet liiva ja muda, mistõttu pidime vähemalt viis korda ratta seljast maha tulema – ma lihtsalt ei saanud peenema kummiga edasi. Eks teinekord olen targem – maastikule tasub ikka maastikuratas kaasa võtta,” tunnistab Kristiina, et kodutööd oleks võinud paremini teha.
Ülimalt positiivne emotsioon
Ujumisega võib Kristiina oma sõnul enim rahule jääda, kuigi stardikohaga kõige paremini ei vedanud. “Kuna startisin üsna keskel, siis krooli, mida plaanisin, tegelikult ujuda ei saanudki. Natuke tegi nukraks, et eesstartijad konna ujusid, sest kuidagi ei õnnestunud nendest mööduda nii, et poleks jalgade või kätega pihta saanud. Ujumises võiks kehtida sama printsiip nagu jooksuvõistluselgi, kus kõndijad on tagapool – kui ujud terve raja konna, siis võiks ka ise alguses tahapoole minna,” mõtiskleb Kristiina, kuid lubab hoolimata sellest väikesest tagasilöögist järgmisel aastal Kõrvemaal kindlasti taas stardis olla. “Selles pole kahtlustki, sest korraldustiim tegi oma tööd väga-väga hästi. Alustades sellest, et meil lubati võistlus elukaaslasega koos läbida ja lõpetades innustavate sõnadega raja ääres. Pealegi oli emotsioon finišis ülimalt positiivne, sellist tunnet, et enam üldse ei jaksa või kohe kukun kokku, ei olnudki,” ütleb Kristiina.
Tõeline idüll
Võitslus õnnestus suurepäraselt ka Kairi Killingu meelest. “Korraldajad olid äärmiselt kannatlikud, seletasid igaühele täpselt vahetusala reegleid ja suunasid naeratus näol. Kuna tundus, et nii mõnelegi oli see esimene triatlon, siis ikka tahad ju kinnitust, et oled kõigest õigesti aru saanud,” toob Kairi esiteks välja. Teiseks kiidab ta Kõrvemaa radasid. “Rajad on imeilusad. Sõitsin rattaga, kuulasin linnulaulu ja kogu ettevõtmine tundus tõeline idüll. Samas läks rada vahepeal ka väga põnevaks ja sai liiva ning suurte lompidega rinda pista,” räägib ta.
Triatlon Kairi jaoks kontimurdev ei olnud, sest distantsid olid võrdlemisi lühikesed ja ta ei läinudki aja peale võistlema. “Ujusin 7 minutit, ratast sõitsin 1:09 ja jooksin 23 minutit, nii sain kõiki alasid täiega nautida,” ütleb ta ja usub, et esimese tratloni puhul ongi kõige olulisem emotsioon, mitte lõpuaeg.
Hea varustus on pool võitu
Kairil on hea meel ka selle üle, et varustuse valik õnnestus suurepäraselt. Ujudes kasutas neiu Speedo avavee ujumisprille ja Zoot kalipsot. “Need kaks asja tegid pool tööd minu eest ära,” arvab ta ise. Ratast sõitis Kairi aga Zoot triatlonikombes ja Bottecchia maastikurattal. “Ratas oli küll mega mõnus, sõitis liivast ja lompidest läbi nii, et ei teinud teist nägugi. Rattarajal toimus ka väike kokkupõrge, mille keskele jäin, ning kuigi mul on õlg ja jalg natuke katki, pidas ratas distantsi lõpuni ilusti vastu. Jooksu jätkasin Zoot kombega ning jalga tõmbasin uued Nike Pegasus 34 ketsid ja lausa lendasin rajal ringi. Nike Pegasus 34 ei ole küll maastiku jalanõud, aga just harrastajale mõeldud mõnusad jooksukad ja tõesti oli mugav,” kiidab ta. Kokkuvõtteks ütleb Kairi, et kui ta esialgu arvas, et Kõrvemaa triatlon jääb ühekordseks põnevaks projektiks, siis nüüd paneb ta ennast kindlasti kirja augustikuus toimuvale triatlonile ja tuleb järgmisel aastal ka Kõrvemaal uuesti starti. “Siin on tõepoolest sellised distantsid, mille suudab naeratus näol läbida iga natukenegi sportlik inimene.”
Lahe kogemus
Ingrid Puusta lõpetas oma esimese triatloni ajaga 1 tund ja 25 minutit. “Püüdsin 1,5 tunni sisse jõuda, seega sai eesmärk täidetud. Ja esikolmik ei jäänud väga kaugele,” on sportlane rahul. Võistluse võtab ta kokku nii: “Ujumine oli raske. Kuna mul vabastiilis head tehnikat ei ole, siis see tõmbas natuke kinni, aga rattasõit oli väga lahe. Mulle meeldis, et rada ei läinud ainult otse, vaid pidi jälgima, et mutta sisse ei sõida ja sinna kinni ei jää. Veidi kahju oli, et ma ei leidnud teises vahetusalas kohe oma jooksujalatseid ja seega kaotasin aega. Jooksus oli raske kõige kõrgem tõus, aga just jooksuga jäin eriti rahule, sest minu aeg oli naiste seas üks kiiremaid.”
Ingrid hindab kogu võistlust väga positiivselt. “Meeleolu oli hästi toetav ja lõbus ning ka ilm oli imeline. Proovin kindlasti triatlonit teha ka järgmisel aastal. Nüüd tean, kuidas rada hinnata ja mida oodata. Väga lahe kogemus,” ütleb Ingrid.
Seega, kui mitte varem mõnel muul triatlonil, siis järgmisel aastal Kõrvemaal tasub kindlasti stardis olla. See on jõukohane ja tore väljakutse igale vähegi sportilkule inimesele!
2017. aasta Sportland Kõrvemaa triatloni tulemusi saab vaadata siin!
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Carmen Kurg / erakogu
Kert Rang - pidevas liikumises