Ellip: mul on väga vedanud, et muusika saadab mind igas tegemises

Muusik, laulukirjutaja ja DJ Pille-Riin Karro, lavanimega Ellip, kasvas üles muusikat täis kodus. Tema muusikalist stiili ja arengut on mõjutanud väga mitmed artistid ja žanrid. Inspiratsiooni oma loominguks ammutab Ellip nii enda kui ka teiste elukogemustest.

Kuidas jõudsid muusika juurde?

Võib vist öelda, et ma sündisin sellesse – mu ema on olnud terve elu suur souli, jazz´i ja funk muusikafänn ja mu isa oli trompetimängija. Ema ei ole küll muusik, aga tema entusiasm ja maitse on tugevasti minusse juurdunud. Selle üle on mul kirjeldamatult hea meel, sest tal tõesti on väga hea maitse.

Emale meeldib öelda, et ma laulsin enne kui rääkima hakkasin. Juba üsna väiksena osalesin ka lauluvõistlustel ning edasi on kõik tulnud väga loomulikul teel – erinevad bändid, koosseisud, sooloprojektid, eriprojektid, pulma- ja firmaesinemised, muusikaga ja muusikaäriga seotud haridusteekonnad, DJ töö, raadio ja tele. Mul on väga vedanud, et muusika saadab mind igas tegemises.

Kuidas kirjeldaksid oma muusikalist stiili ning kuidas on see aja jooksul muutunud?

See on olnud vahva teekond. Ema on rääkinud, et kui olin veel väga väike, siis esimene lugu, mis teleekraanil mu pilku ja kõrva püüdis oli Salt-n-Pepa „Let’s talk about sex“. Ma olin siis kohe tantsima hakanud ja keelanud kanalit vahetada.

Muusikalise baasi laduski minusse ema jazz´i, R´n´B, souli ja hip-hopiga, kusjuures esimene CD, mille ta mulle kinkis oli Eminemi oma. Sealt edasi elasin läbi tugeva emo, roki ja metali aja, edasi liikusin pikaks ajaks trummi ja bassi juurde ning siis tagasi jazz´i, souli ja hip-hopi juurde.

Stiil, mis mind enim kirjeldab, saadab ja mõjutab on nii 90ndate, kui ka mõnevõrra varasema aja hip-hop, soul ja jazz. See on toores ja tõene muusika. Sinna lisaks kogu 2000ndate R´n´B ja hip-hopi kaader. Väga hinges on ka modernses vormis R´n´B ja osa hip-hopist. Mõmina hip-hop mulle eriti ei istu.

Millised muusikud on sind artistina kõige rohkem mõjutanud?

Minu muusikukarjääris on iseendast selguse saamises oma osa andnud kindlasti Amy Winehouse, kes hip-hopi ja jazz´i omavahel nii hästi ära sidus. Christina Aguilera pealt õppisin laulma – teda jäljendasin kõige rohkem. Kõik vanemad souli ja jazz´i artistid on mind mõjutanud oma väärikuse, hingestatuse ja meloodiate läbi. Tugevuse, julguse, aga ka õrnuse on mulle andnud 1990-2000ndate räpi ja R´n´B naised. Palju on neid, kellelt on midagi kahe kõrva vahele jäänud ja olemusse talletunud.

Millest leiad inspiratsiooni muusika kirjutamiseks ning milline on sinu laulukirjutamise protsess?

Kõige kiiremini inspireerun kellegi teisega koos töötades tema loodud põhja kuuldes. Mulle meeldib lasta end teiste seatud muusikast kaasa viia, sest see on võimalus vaadata muusika kirjutamises otsa emotsioonidele, milleni ise tihti ei jõua.

Teine variant on, et puutun kokku kellegi looga või iseennast liigutanud sündmusega, mille tahaks läbi muusika lahti kirjutada ja lahti mõtestada. Selline „huvitav-kuhu-välja-jõuan“ laadi emotsioon on alati minu jaoks osa kirjutamisest.

Protsessis otsin esialgu viisi. Kui produtsent on tausta teinud, kuulan esmalt üle, kas see kattub minu stiiliga ja järgmise kuulamise teen juba koos improvisatsiooni salvestusega samale taustale. Otsin seeläbi rütme ja üleskerkivaid sõnu, millele üldjoontes kogu lugu ka toetub.

Näiteks kuulsin hiljuti ühte demo, mille peale ütlesin kiirelt: „See on mulle, saada kohe“. See inspireeris mind kirjutama futuristliku alatooniga robotarmastusloo. Uskuge, see kõlab utoopilisemalt kui see on.

Nii et igasuguseid asju tuleb ette. Alati ei pea alustama taustast, vaid teinekord aitab ühest sõnast, mis väga lahedalt kõlab. Sellest piisab, et kasvama hakkavast mõttest lugu valmis kirjutada. Singel, mille ma õige pea välja lasen – „High Horse“, on üks neist, mis võrsus notes’idesse salvestatud sõnapaarist.

Millised projektid on sul hetkel käsil?

Suuremaid projekte on käsil kaks. Üks enda soolomuusikaga ning teine koostöös Lauri Tähe ja Arno Tammega. Esimese osas peaks varsti juba uudiseid kuulma, aga teise kohta saab lähemalt rääkida kaugemas tulevikus.

Mida pead siiani oma suurimateks saavutusteks muusikuna? Kas on mõni kindel eesmärk, kuhu tulevikus jõuda soovid?

Koht, kuhu ma iseenda teadmata liikunud olen, on Eesti muusika- ja meelelahutusäris inimeseks, kelle arvamus midagi loeb. Ma ei teadnud, et see mulle nii oluline on, aga nüüd, kus seda tunnet tunda saan, kasvõi veidike, on tunne õige.

Tulevikus on enda muusikas igasugust sorti mägesid, mida ületada. Tahaksin teha jazzalbumi ühe Eesti muusikuga, kellega koostöö juba pikemat aega kuklas märku annab. Peas ringleb ka mõte, kuidas Eesti muusikamaailmale ja muusikutele tagasi anda. See on seotud vaimse tervise heaoluga. Nüüd on mu soovid siis universumisse välja paisatud, eks näe, mis saab.

Muusika kõrval on mu elu lahutamatuks osaks psühholoogia. Need kaks teemat on omavahel tihedalt seotud ja peaks teineteist ka Eestis suuremal määral toetama.

Kus sind lähitulevikus laval esinemas näha saab?

Enamik esinemisi sellel aastal on erapidudel, aga kui mu Facebooki või Instagrami kontodel silma peal hoida, soovituslikult mõlemal, siis jagan seal alati kõiki DJ, laulmise ja muude tegemistega seotud üleastumisi.

Kui olulist rolli mängivad sinu elus sport ja liikumine?

Väga suurt. Suvel jooksen ja osalen jooksusündmustel. Külmemate ilmade tulles kolin jõusaali, kus armastan kardiotrenniks rattaga sõita ja lisan sellele jõuharjutused. Kodus meeldib mulle teha pilatest, HIIT’i ja samuti erinevaid jõutrenne.

Terves kehas terve vaim, nagu öeldakse. Sport sai mu elus väga suureks osaks pärast põhikooli. Enne seda ma ei pidanud liikumist üldse lahedaks.

Kuidas mõjutab sügise tulek sinu elustiili ja vaimset heaolu? Milliseid tegevusi sulle nii õues kui toas sügisel teha meeldib?

Mulle meeldib olla aktiivne ja katsetada erinevaid uusi tegevusi, aga peamiselt hoolitsen oma vaimse tervise eest metsas kõndides ja looduses jalutades. Vabadel hetkedel olengi väga suur jalutaja.

Kodus loen praktiliselt iga päev ja harin end oma valdkonnas ning katsun kogu aeg enda paremaks versiooniks areneda. Trenn võtab osa minu ajast. Lauamängud ja kokkamine on samuti väga südamelähedased aja veetmise viisid. Suurima rõhk on aga uue muusika otsimisel ja ostmisel.

Millele pöörad tähelepanu sügiseks riideid ja jalatseid valides?

Ootan meeletult sügise tulekut, sest siis saab kihid riidekappi tagasi tuua. Mulle meeldib väga mugavus, soojus ja pehmus. Minu stiil on päris seinast-seina – osati väga maskuliinne, androgüünne, hästi lohvakas, aga teisalt jällegi täiesti naiselik, läbipaistev ja liibuv. Oleneb, kuhu minek.

Sportlandi kampaanias kannad The North Face´i Himalayan parkat ja Converse´i ketse. Mis sulle nende toodete puhul meeldib?

Converse´id on jalas väga mugavad ning Himalayan parka on nii pehme ja soe. Tundsin ennast selles nagu Michelini mees ja seda kõige paremas mõttes – hoitud oma enda kestas. Jope all oli mul veel The North Face’i Glacier fliis, mida oli tõesti raske seljast võtta, sest see on tehtud ühest pehmeimast materjalist, mida mu nahk on puudutanud. Hoolimata kergusest, hoiab see väga hästi sooja.

Tekst: Rasmus Piirsalu
Avafoto: Martin Kosseson