Võistlusel, kus tuleb end proovile panna 350 meetri pikkusel ujumistrassil, 22 kilomeetrisel maastikurattarajal ja 4 kilomeetrisel jooksudistantsil, osaleb igal aastal ligi pooltuhat liikumisharrastajat. Neli kuud kestva ettevalmistusega tehtav? Jah, kui oled selle kadalipu läbimise vabatahtlikult valinud.
Kohtumine tundmatuga kaamerate ees
Treener Rauno Rikbergi sõnul tehti info triatloni läbimise n-ö kohustusest saates osalejatele teatavaks alles esimesel salvestusel. “Eks nad üritasid kaamerate ees hirmu tagasi hoida või teeselda. Üks mees mõtles ikka päris pikalt, enne kui käe tõstis. Kui sa pole elus mitte kunagi üheski trennis käinud ning oled viilinud isegi kehalises kasvatuse tunnist, siis võib see päris hirmutav tunduda,” tõdeb Rikberg.
Kerget ärevust ja veidi teistsugust hirmu koges ka saatejuhi debüüdi teinud personaaltreener ise. “Ma arvan, et materjali saatevigadest oleks! Salvestuste ajal tekkis vahel ikka korralik lühis ja viskas suust vale sõna välja. Naerda sai kõvasti ning eks mehed panid selles osas mulle ka n-ö puid alla ja mina tögasin neid vastu. Õnneks on mu taluvuspiir üsna kõrgel, sest tegelikult läks mõnikord ka päris korralikuks sõneluseks, kui meestel raskem hetk oli või väsimus peale tuli. Salvestuseks kulunud päevad olid pikad ning seal juba armu ei antud,” tunnistab ta.
Eesmärkideni samm sammult
Kõhklused tekkisid Rikbergil ka kangelastele seatud eesmärgi osas. “Eks see väike mõttekoht oli, kas neljast kuust ikka piisab. Võttepäevi oli selle aja sisse planeeritud üle kahekümne ja kuna kõik olid mööda Eestit laiali, siis tuli neid distantsilt juhendada. Kogu aeg koputas uksele minu suurim hirm sellest, mis siis, kui kellegagi midagi juhtub ja ta end vigastab.”
Esmalt keskenduti kaalunumbri langetamisele, vaadati üle meeste toitumisharjumused ning menüü. “Enamus neist ei söönud näiteks hommikust, kuid seevastu võeti lõunaks suur ports ning õhtuti käis suur näksimine, õlu ja suhkrujookide tarbimine. Püüdsin mustrit muuta ning õpetada, et regulaarsus on üks võtmepunkte. Võtsime kõike samm sammult, et tekiks mingi üleminekuperiood,” tutvustab treener.
Hirm põruda
Kuna triatlonis on kolm ala, siis treenimisel alustati ujumisest, mis on kehale ja liigestele kõige leebem. “Esimesed trennid olid 30-40 minutit pikad ja toimusid kolm kuni neli korda nädalas, et mehi trennikoormusega harjutada. Palusin neil selle aja jooksul vees olles võimalikult vähe puhata, hiljem rääkisime juba tempost. Eks me niimoodi vaikselt edasi liikusimegi. Oli ka tagasilööke, kuid saime kõigest koos üle. Otsest loobumist ei olnud. Põruda ei soovinud keegi ning eks see hirm oli ka suurimaks stiimuliks. ”
Õppetunnid eluks läbi huumori
Saated ehitati üles vastavatest spordialadest lähtuvalt, kuid alati oli seal juures ka mõni tore konks ning väljakutse. Näiteks tuli rinda pista endiste kõvade ratturitega, kes on täna vanuses 70-80 ehk tõsieluseriaali staaridest pea pool sajandit vanemad. Lisaks õppisid seni pigem naiste kokakunstist sõltunud mehepojad ka ise endale korralikult toitu valmistama ning palju muud põnevat.
“Kuidas kõik täpselt kulges ja õnnestus, näeb TV3 ekraanilt (kolmapäeviti 20.00), kuid kokkuvõttes võib öelda, et nelja kuuga jõuab päris palju ära teha, võhma arendada ning paremasse vormi saada. Mehed said lõpuks ise ka aru, et iseenda kättevõtmine polegi nii hull,” tunnistab Rikberg ja loodab, et saatest inspireerituna tõuseb tuhast nii mõnigi n-ö diivanikaunistus ning võtab kursi tervislike eluviiside suunas.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Filmimees OÜ/Marilin Leenurm
Sportland Bottecchia Team Tartu rattamaratonil firmade seas esimene!