Endrik Puntso on tõusev täht Eesti stand-up´i taevas. Kuigi ta on ühest silmast pime, oskab ta maailma näha läbi terava huumoriprisma – aga see pole tema ainus tugevus. Endrikul on selja taga maanteejalgratturi karjäär, millest ta on kaasa võtnud mentaalse sitkuse ja raudse distsipliini.
Kuidas jõudsid stand-up´i juurde ja millega praegu täpsemalt tegeled?
Jõudsin stand-up´i juurde tänu Eesti OG-koomikutele nagu Sander Õigus, Ari Matti jne. Hakkasin netist nende videoid vaatama ja tundus lahe. Mõned aastad hiljem ei suutnud enam kiusatusele vastu panna ja proovisin ise ka ära. See oli 12. aprill 2022, ja see päev muutis mu elu. Nüüdseks tegelengi stand-up´iga igapäevaselt – käin laval, produtseerin show´sid ja enda podcasti. Jälgige mind Instagramis, kus on kõik mu show´d üleval.
Millest saad stand-up´i jaoks kõige rohkem inspiratsiooni ning milline on sinu loomeprotsess, kui töötad uue materjali kallal?
Tavaline vastus – inspiratsioon tuleb elust enesest. Mida rohkem kogemusi sul on, seda rohkem on sul laval inimestele ka anda. Loomeprotsess on suures osas mõtlemine, mis nurga alt, mis sõnadega ja mis liigutustega mingile teemale läheneda. Kirjutan vahel kohvikus märkmikusse, vahel voodis telefoni. Mul ei ole kindlat rutiini, lasen elul voolata, aga proovin iga päev midagi teha.
Mida naudid stand-up´i juures kõige rohkem? Mis on suurimad raskused?
Ma arvan, et naudin seda enda pushimist. Iga päev lavale minnes on fifty-fifty võimalus, et ma bombin. See on adrenaliin. Kuna ühes oma eelmistest karjääridest olin jalgrattur, siis on mu aju nii programmeeritud, et ma tahan väljakutseid ja põnevust. Stand-up annab seda korralikult. Ja loomulikult tekitab teiste inimeste naerma ajamine kõige parema tunde. Kui seitsesada inimest sinu nalja peale aplodeeris, siis oli hea päev. Raskuseks on välja mõelda, kuidas sellest kõigest enda karjäär teha, aga see on ka fun. Mu elu on nagu GTA-s – lihtsalt läbin missioone.
Kümme aastat tagasi tulid U23 vanuseklassis maanteejalgrattasõidu Eesti meistriks. Räägi lähemalt oma sportlikust taustast ning sellest, miks otsustasid profikarjääri lõpetada.
Jah, kuni 22. eluaastani pühendasin enda elu jalgrattaspordile. Olen osalenud EM-idel, MM-idel ja sõitnud rattaga elus üle 100 000 kilomeetri. Käisin Audentese Spordigümnaasiumis Otepääl kus pidi IGA PÄEV, kell 22 tagasi olema, ka nädalavahetustel.
Ma panin päris palju tööd sporti sisse ja Eesti meistriks tulek oli ka suhteliselt minu maksimum. Ma ei sündinud siia ellu olema rattur. Ma olen ühest silmast pime. Ja teate mis? Ratturina tuleks kasuks, kui sul on kaks silma. See mind väga ei heidutanud ja ma tegin omad tulemused ära, kuigi enamasti olin lihtsalt meeskonnas abiline ja töötegija. Karjääri lõpetasingi seetõttu, et tundsin, et mind ootab ees midagi teistsugust.
Kuidas on sportlik kogemustepagas stand-up´i puhul kasuks tulnud? Kas saad stand-up´i ja võistlusspordi vahel ka mõningaid paralleele tuua?
Stand-up on mõnes mõttes nagu sport. Sul on sel kellaajal, sellel päeval sooritus – ole valmis. Eks see mentaalne pool ongi sama, kuidas sa ennast häälestad enne võistlust ja esinemist. Pluss iga päev konkureerime omavahel teiste koomikutega. Seega vaimne pool on üllatavalt sarnane. Samuti distsipliin – ma olen iga päev kohal, et saada paremaks.
Kui suurt rolli mängib sport sinu elus praegu?
Väga suurt. See päev, kui ma trenni ei tee, on halb päev. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Mul on suur mootor ja seda peab käimas hoidma, nii et ma käin jooksmas. Ratta pidin koomikukarjääri esimesel aastal maha müüma, et süüa osta, aga varsti tahan gravelrattaga Eestit vallutama minna. Samuti käin jõusaalis, sest plaan on saada aastal 2027 (või 2028) Kroonika aasta seksikaimaks meheks.
Kuidas mõjutab kevade tulek sinu elustiili ning mida pead kevadise outfit´i juures kõige olulisemaks?
Kevadel käin veel rohkem jalutamas ja jooksmas. Mul on ühed püksid ja üks jakk mille mu ekstüdruksõbra vanemad mulle kolm aastat tagasi jõuludeks kinkisid. Seega outfit on põhimõtteliselt paigas. Cargopüksid, must pusa ja jooksutossud või Converse ketsid on mu igapäevane rüü. Olen praktiline mees. Saan samade riietega laval käidud ja kui vaja, siis võin teha spagaati või kakelda või eest ära joosta, kui vastased liiga tugevaks osutuvad. Ehk praktilisus ja mugavus on kõige olulisem.
Mis sulle Converse brändi juures meeldib?
Sõna „bränd“ tuleb norrakeelsest sõnast „brandr“, mis tähendab märgistama (tulega). Ehk iga bränd on tegelikult lihtsalt märgistatud kari. Converse on mässavate kunstiinimeste oma – kui ma karja peaks valima, siis see on see, kes olen mina. Käin nii laval kui jõusaalis Converse ketsiga. Lemmiktooted ongi nende pika ajalooga jalatsid.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Liina Notta
Mikk Pärnaste: trenni ei saa mitte keegi mitte kunagi sinu eest ära teha