Selle aasta 31. juulil möödus 30 aastat sellest, kui Erika Salumäe võitis Barcelona olümpiamängudel jalgratta trekisprindis oma teise olümpiakulla. Ühtlasi oli see Eesti esimene olümpiamedal taasiseseisvumise järel. Juuli lõpus ja augusti alguses külastas Hispaanias elav olümpiavõitja sünnimaad ning jagas Sportland Magazine´iga oma muljeid.
„Olin Eestis üheksa päeva ning muljed on väga head. Mul ei ole iial varem olnud nii ilusat reisi Eestisse,“ sõnab Erika. Tema põhiline peatuspaik asus Rotermanni kvartalis, kus ta alustas igat hommikut saunaskäiguga, millele järgnes hommikusöök ning pärast seda toimusid erinevad väljasõidud ja kohtumised.
Selle eest, et Erika päevad kodumaal mööduksid sisukalt ja põnevalt hoolitsesid Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa ja üks Sportlandi asutaja ja omanik Are Altraja, kelle mõlemaga Erika väga tihedalt suhtleb.
30 aastat teisest olümpiavõidust
Nagu eespool öeldud, siis Barcelona olümpiakulla võidust möödus tänavu 30 aastat. See on väga oluline tähis Eesti spordiajaloos ning sel puhul korraldati Erika auks vastuvõtt. Roosikimbus, mis talle ulatati, korrutati lillede arv aga kahega, sest tänavu juunikuus tähistas olümpiasangar teistki olulist tähtpäeva – oma 60 aasta juubelit.
Lõunamaiselt kuumal suveõhtul toimunud vastuvõtul olid kohal mitmed endised ja praegused sporditegelased, kokku umbes sadakond inimest. „Minu jaoks oli meeldiv üllatus, et nii palju inimesi oli kohale tulnud. Kohtusin mitmete vanade tuttavate ja sõpradega. Väga vahva oli, et jalgrattaliit pole mind unustanud ning et olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa oli kohal,“ meenutab Erika.
„Sellel üritusel tundsin, et Eesti rahvas on väga ühtne ja armastab oma sangareid ning minu olümpiavõit on inimeste jaoks siiani oluline ja nad hindavad seda. Ilusaid hetki ja imelisi kohtumisi sellest õhtust saan edaspidigi endaga kaasas kanda.“
Olümpiavõitja lisab, et ise ta enda saavutustele ja medalitele väga tihti enam ei mõtle. „Kas sportlasena mõtlesin pigem sellele, millised on vastase nõrkused ja millised on minu tugevad küljed ning kuidas taktikaliselt nii võistelda, et oma tugevused maksimaalselt ära kasutada. Tegin ausalt oma tööd, aga loomulikult on Barcelona medal eriline. Enne Eesti taasiseseisvumist elasin ju juba Ameerika Ühendriikides, aga kui sain teada, et Eesti saab startida olümpial sinimustvalge lipu all, siis tulin just sellepärast tagasi, et võita Eestile medal,“ ütleb ta.
Kuldne trekiratas Sportlandis
Barcelona olümpiakulla võitis Erika Salumäe kuldsel trekirattal, mida on igaühel võimalik Sportland Ülemiste kaupluses oma silmaga vaadata. Oma seekordsel visiidil käis Erika ise samuti kauplustest läbi, et kohtuda Sportlandi inimestega. „Kui Eestisse tulen, siis üks esimesi käike on alati Sportlandi.
Mulle meeldib, kuidas Sportlandi omanik Are Altraja kutsub noored klienditeenindajad kokku, et saaksime nendega erinevatel teemadel rääkida ja ühiselt pilte teha. Olen õnnelik, et noorte jaoks on minu kunagised spordisaavutused tähtsad ning mul on väga hea meel, et ratas on väljas just Sportlandis, kus seda saavad vaadata väga paljud spordisõbrad,“ ütleb Erika.
Eriline Elva
Kõige armsam ja erilisem koht Eestimaal on Erika jaoks aga Elva, sest see on tema lapsepõlvelinn ja just sealt sai alguse tema sporditee. „Eriline tunne tekib juba siis, kui keeran Tartust Elva poole. Siis hakkan tajuma erilist männimetsa hõngu, mis paneb lausa pea ringi käima. Elva järved, metsad ja tänavad on mulle nii omad ja ma armastan seda linna meeletult,“ ütleb ta.
Erika seekordse Elva külaskäigu ajal toimus seal esimene Eesti Liikumis- ja Spordifestival, kust ta samuti kohapeal käis. „Oli väga tore kohtuda laste ja noortega, kes tundsid rõõmu liikumisest ja sportimisest. Iga metsatukk oli sportlasi täis,“ meenutab ta.
Erika ise sai Elvas esimest korda ära proovida siinmail aina suuremat populaarsust koguva discgolfi. Selle ala põhitõdesid õpetas talle kohalik discgolfi eestvedaja Aivo Moorits. „Discgolf on huvitav ala. Parema käe mitmete operatsioonide tõttu ei saa ma ketast parema käega visata, aga proovisin vasakuga ja võin öelda, et see on täiesti treenitav. See oli äge ja mulle meeldis,“ sõnab Erika.
Muuseumist merele
Elva männimetsade kõrval armastab olümpiavõitja ka merd ning talle jättis väga hea mälestuse Eesti Meremuuseumi külastus ja sellele järgnenud kaatrisõit Tallinna lahel. „Veetsime koos Kerttu Rakke ja tema tütrega meremuuseumis kaks ja pool tundi. Tahtsin väljapaneku põhjalikut üle vaadata, sest võib-olla ma ei satugi sinna enam uuesti. Seal on väga palju uudistada ja meil oli äärmiselt põnev. Meresõit oli samuti väga äge, sest mere pealt näeb Tallinna visuaali täiesti uue pilguga. See oli ilus vaade ning kogu meresõit oli minu jaoks järjekordne uus emotsioon,“ lausub ta vaimustusega.
Valikuvõimalused on muutunud
Spordihingena pakub Erikale mõistagi huvi kõik spordiga seonduv. Nõnda vaatas ta üle mitmed spordirajatised, mis viimaste aastate jooksul Eestisse on kerkinud. „Selles osas on kõik meeletult muutunud, et on ehitatud palju uusi staadione, spordihooneid ja terviseradasid, mis on väga suur väärtus. Mind natuke isegi hirmutab, et valik on nii suur. Valikuvõimalus ei ole muidugi halb, tegelikult on see lausa fantastiline, aga samas võib see muuta noored liiga mugavaks ning olümpiavõitjaid sirgub harvem. Selles ei ole süüdi lapsed ega nende vanemad, vaid selline ongi praegune elustiil. Ka meeletult ilus ja kvaliteetne spordivarustus on kergesti kättesaadav. Kui see oleks ka minu ajal nii olnud, siis ma ei tea, kas oleksin viitsinud nii kõvasti pingutada. Mina aga pidin pingutama, et jõuda maailma tippu, et mul üldse oleks võimalik number üks spordivarustus saada,“ mõtiskleb Erika praeguse ja aastakümnete taguse olukorra erinevuse üle.
Vähem ekraane ja rohkem vahetut suhtlemist
Ta leiab ka, et internetiajastu on maailmas väga palju muutnud. „Praegu käib väga palju suhtlust läbi ekraanide, aga meie saime noorena kokku staadionil või metsa all, kus toimusid seiklusmängud ja kullimängud, mis iseenesest arendasid, panid meid liikuma ja omavahel vahetult suhtlema,“ ütleb Erika. „Praeguse ajastu tempo on muutunud väga kiireks ning inimestevahelised suhted on muutunud hästi materiaalseks. Omavahelist siirast suhtlemist on jäänud väga palju vähemaks. Isegi paljud uued suhted ja kokkusaamised tekivad ja toimuvad läbi arvutiekraani, aga see on hoopis midagi muud, kui vahetu silmast-silma suhtlemine. Enam kahjuks ei juhtu nii, et jätaks mobiiltelefoni koju ja läheks lihtsalt metsa, teeks lõket ja küpsetaks kartulit. Minu lapsepõlves tuldi kokku, istuti ja lauldi Eesti rahvalaule. Seda enam eriti ei ole,“ arutleb ta.
Erika soovitab kõigil olla vähem arvutite ja ekraanide taga ning rohkem omavahel silmast-silma suhelda ja looduses aega veeta. „Eestlased on ikka metsa ja maa inimesed olnud ja me võiksime selle juurde tagasi tulla ja oma loodusläheduse säilitada,“ leiab ta.
Raamat rännakutest
Erika tõdeb intervjuu jooksul mitmel korral, et talle meeldib asjade üle arutleda ja ta on üldse suur mõtiskleja. See toob meid veel ühe põhjuse juurde, miks ta tänavu suvel Eestisse tuli. Nimelt esitles Erika oma külaskäigu jooksul sel kevadel ilmunud raamatut „Dialoog“. Selle kaante vahel on kahekordse olümpiavõitja lugu rännakust Camino de Santiagole ning mõtetest, mis teda sellel saatsid.
Väga lühidalt kokku võttes on see raamat kui rännak Erika rännakutesse nii otseses kui ka kaudses mõttes, kuna igas peatükis arutleb ta mõnel isiklikul, ent samas üldinimlikul teemal. Lugejal on võimalik kaasa rännata, nii tema lugu lugedes kui Erika enda tehtud vapustavalt kauneid loodusfotosid imetledes.
Autor esitles raamatut nii Apollos kui ka Rahva Raamatus ning esitlustel vestles temaga raamatu toimetaja Kerttu Rakke. „Kerttu on tõeline professionaal. Kui raamatu esitlusel istub temasugune kirjanik kõrval, siis ei ole mingit pinget, et millest rääkida või mida ma vastama pean. See on meeletult hea tunne,“ ütleb Erika.
Erikale jäävad Eesti külastusest väga helged mälestused ning tema rännakud jätkuvad igapäevaselt Hispaanias. Loodetavasti leiab ta mõne aja pärast taas tee Eestisse ning mine tea, võib-olla kirjutab veel mõne raamatugi.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu
Rocca al Mare Kooli 7.b käis Kõrvemaal puid istutamas