Viktor Eksi on menukas treener, kui uskuda tervisespordihuviliste foorumite edetabeleid. Muidugi ei pea sääraseid tabeleid liiga tõsiselt võtma, ent tõetera neis ilmselt peitub.
„Tegelikult olen ma ülikoolis õppinud hoopis muud eriala,“ üllatab Eksi mind sissejuhatuseks. „Õppisin Tartu ülikoolis eesti ja soome-ugri filoloogiat. Aga professionaalne filoloog ma ka pole, omal erialal pole kunagi töötanud.“
Tunnistasid, et oled filoloog, aga töötad treenerina. Mis asjaoludel sinust treener sai?
Spordipoiss olen ma kogu elu olnud. Alustasin kooli ajal pallimängudega, mängisin nii käsi- kui korvpalli. Aga sügavam huvi spordi vastu sai alguse ülikooli ajal, kui hakkasin regulaarselt käima jõusaalis. Päevad olid ülikoolis ju pikad. Väga mõnus oli käia kahe loengu vahel trennis. Või siis, kui päeval ei saanud, oli hea minna õhtul jõusaali, et end päevarutiinist ja asjatoimetustest maha laadida. Kui pärast õpinguid Tallinna naasin, jätkasin trennis käimist. Siin avastasin enese jaoks rühmatreeningud.
Kui räägid rühmatreeningutest, siis eeskätt millistest?
Käisin spinningus ehk sisejalgrattatreeningus. Eesti keeles on nii vist õigem öelda. Ja bodypump’i käisin tegemas.
Mis bodypump’i eestikeelne vaste oleks?
Raske öelda. Kangitreening… Ühesõnaga, siin sain aimu rühmatreeningutest, millega ma Tartus polnud tegelenud. Ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et bodypump ehk siis lihasvastupidavustreening meeldib mulle väga. 55 minuti jooksul saab kogu keha mitmesuguste harjutuste abil korraliku koormuse. Aga mida rohkem ma trennis käisin, seda enam tundus, et õpetamise stiili on võimalik märksa elavamaks teha.
2004. aastal soovitati mulle, et kas ma poleks huvitatud bodypump’i treeneri
ametist. Kaalusin tükk aega, käisin
paari-kolme nädala
jooksul läbi kõik
Eesti spordiklubid,
kus bodypump’i tehti,
just selle mõttega, et saada tasemest ülevaade. Oli
häid ja halvemaid. Avastasin, et ilmselt on minus suuremat potentsiaali. Tekkis äratundmine, et võiksin paljutki teisiti teha. Enne kui treeneriks läksin, käisin Soomes koolituselgi.
Bodypump, nagu ma aru saan, on kaitstud kaubamärk ehk siis omaette toode, mis tähendab, et kogu treeningu- metoodika ja treeningu kava on väga täpselt reglementeeritud. Mänguruumi seal suurt polegi?
Jah, alates muusikast ja harjutustest kuni harjutuste järjekorrani, kõik on väga täpselt paigas. Ent alati on ruumi ka treeneri isiksusele. Sellest, mida tema sellele trennile juurde annab, sõltub palju. Eestis kipubki olema sageli nii, et treenerid juhendavad tuimalt ja automaatselt.
Mul on vahel selline kuri kahtlus, et rahva huvi trennide vastu on hüppeliselt kasvanud ja spordisaale ja -klubisid on tohutult juurde tulnud, aga tasemel treenereid ei jätku. On see nii?
Ei taha olla ülemäära kriitiline, aga treenerite tase on kaunis ebaühtlane. Viimane aeg oleks kvaliteediga rohkem tegeleda. Näiteks võtame kükkimise tehnika, mis ju pealtnäha üsna lihtne, seal ei tohiks olla kahtepidi mõtlemist, aga ometi võib kahe treeneri jutt selle kohta, kuidas on õige, olla risti vastupidine. Pean tunnistama, et väga paljud treenerid ei oska treeninguid juhendada.
Su nimekaardile on kirjutatud treener ja kaalunõustaja. Kas kaalunõustamine on teisti öeldes toitumisnõustamine?
Mitte ainult. Toitumine on üks võtmesõna, aga treenimine käib kindlasti sinna juurde.
Kas peab paika, et üha rohkem on spordisaalides inimesi, kel on probleeme kaaluga ning kes üritavad nüüd oma probleemist jagu saada?
Õnneks on kehakaaluprobleemiga inimesi hakanud rohkem trenni tulema. Pole ju saladus, et vaid mõned aastad tagasi olid spordiklubide põhikliendid ikka eeskätt modellimõõtu tütarlapsed. Loodan, et see tendents jätkub ning senisest enam tuleb ka seeniore.
Inimesed on valehäbist üle saanud ja tulevad trenni?
Täpselt nii. Ma ise jõudsin kaalunõustamiseni nii, et kaaluga hädas olevad inimesed hakkasid pärast treeningu lõppu minu poole pöörduma. Kurtsid, et on pikka aega trenni teinud, aga kehakaal on endiselt sama või isegi tõusnud. Mida teha? Paraku on tõsiasi see, et kui inimene teeb tõsiselt trenni, siis tõuseb tal ka söögiisu. Kui söögiisule liigselt järele anda, tehes mõtlematuid valikuid, siis ongi inimene nagu nõiaringis. Kehakaal paraku ei muutu, pigem tõuseb.
Olukord sundis sind kaaluteemaga tegelema?
Otseselt ei sundinud. Ega rühmatreenin- gu treener ei pea ise toitumisteemaga tege- lema. Esialgu ma tegingi nii, et soovitasin oma treenitavatel pöörduda mõne personaaltreeneri poole. Paraku, kui ma mõni aeg hiljem hakkasin tagasisidet küsima, selgus kurb tõsiasi. Nii mõnedki personaaltreenerid kipu- vad opereerima näidismenüüdega copy-paste-meetodil, millel tulemusi sageli polegi. Olen näidismenüüsid põhjalikult uurinud, need on tihtipeale asjatundmatud.
Mis osas asjatundmatud?
Need ei vasta enamasti tervisliku toitumise põhimõtetele. Kui inimesel on kaalumure, siis ta tõenäoliselt võibki näidismenüü järgi toitudes isegi alla võtta, sest need menüüd on üldjuhul kalorivaesed. Aga paraku mitte eriti asjatundlikult tasakaalustatud, mis on tervisliku toitumise üks eeldusi.
Kui inimene jääb pikaks ajaks säärast menüüd tarbima, siis kardetavasti võib ta lõpetada EMO-s, s.t kiirabis. Samuti ei suudaks niisugune menüü tagada saavutatud kaalunumbri edasist hoidmist tervislikul moel.
Kuidas nii?
Sest toitainete vahekord neis menüüdes ei vasta kuidagi tervisliku toitumise põhimõtetele. Ma küsisin inimestelt, et näidake mulle neid menüüsid, mida teile soovitati. Uurisin ja sai selgeks, et näidismenüüdega opereerimine on paraku tavaline. Kahjuks saab välja tuua päris nimekaid personaaltreenereid, kes vahenda- vad anonüümseid näidismenüüsid, millel pole inimese senise toitumisega absoluutselt mingit pistmist. Pole vaevutud isegi uurima, mis on inimese probleem toitumises ja mis teda selleni viis, et selle info põhjal ehitada üles asjalik tegevusplaan. Samuti on sääraste näidismenüüde päevane kaloraaž alandatud kriitilise miinimumini, mis seab kahtluse alla inimese üleüldise võimekuse kehalise aktiivsuse osas ning treeningujärgse taastumise, rääkimata räbalast enesetundest, mis võib tekkida.
Oletame, et su juurde tuleb inimene, kes pole viimased kümmekond aastat trenni teinud ja on söönud suvaliselt. Lühidalt, on end käest lasknud. Millest sa tavaliselt alustad? Kuidas ta võiks oma ja õige treeningu leida?
Ega ma treenimise osas ei pea teda ilmtingimata oma treeningutega siduma. Mu
trennid võivad tema jaoks olla liiga rasked. Aga samas, iga trenni võib teha esialgu veidi ettevaatlikuma koormusega. Ma soovitangi kõigepealt alustada rahulikult. Põhiviga, mida äsja trenni tulnud tihti teevad, ongi see, et aetakse segi treeningu maht ja selle intensiivsus. Aga kehaliselt pole võimalik alustada intensiivse treeninguga enne, kui pole mahu osas kasvanud ja arenenud. Kõigepealt maht ja siis intensiivsus.
Tavaliselt minnakse üle pika aja trenni mõttega: no nüüd panen täiega.
Just, panen täiega. Paraku on neil, kes pikalt vahet pidanud, kadunud oskus kuulata oma keha. Hullu rapsimise peale on keha ilmselt paarkümmend signaali välja lasknud: ole hea, võta rahulikult. Aga kus sa sellega. Kui juba tuldi trenni, siis tahetakse täiega panna. Tegelikult, rahulikult tegeledes on asjast palju rohkem kasu, eriti sel juhul, kui tahetakse üleliigset rasvkude põletada. Muide, muu maailm peab liigsagedat treenimist, millel ei ole keha tegelike vajaduste ja võimekusega suurt pistmist, moodsa aja haiguseks. Olgu muuseas öeldud, et ka tervisliku toitumise ülepingutatud järgimine on sama põllu marju. Oskus kuulata oma keha peaks olema hea enesetunde eeldus.
Mida ütled neile, kes oma ülekaalu ja välimust häbenedes ei söanda trennisaali tulla?
Tuleb end kokku võtta ja ikkagi tulla. Ka spordiklubid võiksidki oma turundustegevust rohkem suunata just neile inimestele. Ja kuna Eestis on päris palju vanemat generatsiooni, ei tohiks ka neid ignoreerida.
Usutavasti käiksid vanemad inimesed treenimas meeleldi päevasel ajal, mil noored on tööl, kui vaid spordiklubid end rohkem näoga nende poole pööraksid. Vähemalt mujal maailmas asi just niimoodi toimib, seal on eraldi seenioride pakkumised treeningutega tegelemiseks.
Treening ja õige toitumine käivad koos?
Jah, kindlasti. Kehalise arengu, võimekuse ja enesetunde seisukohalt on nii üks kui teine oluline. Vale toit on ju kui vale kütus automootoris. Sellega kaugele ei vura. Ma olen nende teemade juurde jõudnudki seepärast, et tahan asju veidigi paremaks teha. Positiivse nurga pealt näen, et just viimasel ajal on treeneritele hakatud korraldama märksa enam täienduskoolitusi. Nii see peabki olema. Treenerid peavad oma kvaliteeti tõstma, sest inimesed muutuvad ehk osaltki terviseteadlikumaks. Nii ma vähemalt loodan.
Mis sind su töö juures kõige rohkem rõõmustab?
Et saan rohkem inimesi suunata õigele teele. Ja kui näen tulemusi. Kui su juurde tuleb inimene, kes ütleb, et on ära proovinud kõik maailma dieedid, ning sa saad anda talle sellist nõu, et ta saabki oma kaalu kontrolli alla ning tunneb oma tegemistest rõõmu, siis on fantastiline.
Tekst: Raul Ranne Foto: Erik Riikoja
Söö terviseks!