Silver Mikiver on fotograaf, kelle jaoks aitab fotograafia luua tema enda reaalsuse ning jäädvustada selle ühe hetke, mis on tema silmis ideaalne. Sel sügisel sündisid just Silveri kaamerasilma abil Sportlandi treeningkampaania fotod.
Silveri stiil eristub paljude teiste hulgast. Nimelt, peale kümmet aastat digikaameraga pildistamist vahetas mees selle hoopis filmifotograafia vastu. Teda paelub kogu protsess filmile pildistades, mis loob omanäolise kogemuse ning põnevuse lõpptulemuse osas
Kuidas sul tekkis huvi fotograafia vastu?
Olin 12-aastane, kui sain esimest korda käed külge pere digikaamerale. See oli Olympuse Stylus 300 kaamera, millega asusin pildistama kõike, mis mind ümbritses – loodus, pere, rula, sõbrad. Mäletan, et soovisin alati, et mul oleks mingisugune kaamera lähedal, millega saaksin jäädvustada ümbritsevat maailma. Esimestel aastatel ei osanud ma absoluutselt arvata, et ühel päeval on see minu suur kirg ning igapäevane töö. Usun sellesse väitesse 100%, et kirg arendatakse välja huvist millegi vastu, selle otsa ei komistata kunagi lihtsalt niisama.
Kuidas sinust päriselt fotograaf sai?
Aastad 2005 – 2011 möödusid üsna rahulikus tempos õppides. Tõsisem kättevõtmine algas pärast gümnaasiumi lõppu, kus teiste tööde kõrvalt arendasin pidevalt enda stiili ning portfooliot. Selle õige või kõige atraktiivsema hetke jäädvustamine sümpatiseeris mind. Möödus kaks aastat gümnaasiumi lõpust, kui asusin õppima Coventry Ülikoolis BA fotograafia erialal.
Lõpetasin ülikooli 2017. aastal, naasin Eestisse ning töötasin esialgu adidase Tallinna kontoris sotsiaalmeedia ning turundusjuhi assistendi rollis. Peale seda algas minu vabakutselise fotograafi teekond. Ühel hetkel tabasin end mõtlemast, kui äge oleks arendada meie kultuuri, kunstiruumi ja luua Eestis rohkem võimalusi. Seoses sellega tekkis idee Angaar Instituudist, mille lõime Anton Hmelnitski ning Felix Laasmega käesoleva aasta märtsis. Oma raja käimine on olnud üks imeline ning õpetlik retk – kõik puud ja karikad saab endale.
Miks sulle pildistamine meeldib?
Mulle meeldib fotograafia, kuna see on üks minu peamistest loomingu väljendamise viisidest. Olen avastanud enda jaoks ka maalimise ning klaveri, kuid fotograafia sobib minu olemusega kõige paremini. Mulle meeldib selle juures vabadus ning kui loominguline on fotode loomine. Saab luua enda reaalsuse, maailma, hetke ning see on ainulaadne nende inimeste vahel, kes seda kogevad. See tunne laeb mind igal korral.
Millal ja kuidas tekkis huvi retro stiilis fotograafia vastu?
See huvi tekkis enne ülikooli minekut, kui tundsin, et fotode loomine digikaameraga ei ole enam minu jaoks väga nauditav ja huvitav. Olin kasutanud erinevaid digitaalkaameraid üle kümne aasta ning tundsin, kuidas see lihtsus, et teed foto ning vaatad kohe tulemust, ei kõnetanud mind enam. Filmifotograafia tundus eksootiline ning paljud fotod, mida imetlesin olid tehtud just selles formaadis. 2013. aastal soetasin enda esimese keskformaat filmikaamera, mis oli 1965. aasta Flexaret ja sealt see pisik külge jäi.
Miks sulle meeldib just filmile pildistamine? Kuidas see erineb digikaameraga töötamisest?
Filmile pildistades saan täielikult keskenduda foto loomisele. Pildistades enamasti portreid ning moodi, kulub suurem osa ajast kompositsioonide paika panemisele ning modellidega suhtlemisele. Peab end usaldama ning keskenduma protsessile ning mulle meeldib see. Filmile fotode loomine sobib rohkem minu workflow ja iseloomuga ning paneb mind tundma kui fotokunstnik.
Ilmutanud olen ma juba aastaid Fotomeister Plussis ning soovitan seda laborit kõigile, kes filmile pildistavad või sellega alustavad. Saades negatiivid Fotomeistrist, skännin need soovitud suuruse ja resolutsiooniga arvutisse.
Kui rääkida veel tööprotsessist, siis enne pildistama asumist tuleb laadida kaamerasse film, millega saab pildistada vastavalt 10, 12, 16 või 36 kaadrit, sõltuvalt filmiformaadist. Kuna fotot ei näe koheselt, siis peab olema kindel, et on valitud õiged settingud, fookus on paigas ning kompositsioon antud olukorras parim. Kui midagi kaadris ei tööta, siis vahetan enda või subjekti asukohta.
Kui leiduks veel inimesi, kes tahaksid sellises stiilis pildistada, siis mida selleks vaja läheb ja kust neid asju hankida?
Mina olen saanud suurema osa enda tehnikast Jaapanist läbi eBay tellides. Kuna kaamerad, mida ma kasutan tehti Jaapanis, siis seal leidub neid kõige paremas seisukorras. Filmi saab soetada pea kõikidest fotopoodidest nagu näiteks Photopoint, Fotoluks, Fotomeisterpluss, 35mm.
Kuidas reageerisid, kui sind kutsuti Sportlandi treeningkampaania fotograafiks ning mis oli suurimaks väljakutseks?
Ma olin positiivselt üllatunud, kui kuulsin, et Sportlandil on plaanis teha treeningkampaania ning seda pildistada filmi peale. Nägin seda kui võimalust, kus saan ühendada enda kogutud oskused ning filmifotograafia kogemused.
Olen eelnevalt pildistanud palju ekstreemsporti, aga mitte nii, et fotol peab olema inimene parimas hetkes ning samuti hoidma positiivset näoilmet või seda mingil moel muutma. Nende klappima saamine polnud kindlasti väga lihtne ega vahepeal ka orgaaniline. Sellest hoolimata oli see väga hea õpetus ning kogemus.
Kuidas jäid lõpptulemusega rahule ja mis endale kõige rohkem meeldis?
Kõige inspireerivam oli aeg, mille sportlastega veetsime – inimestega, kes on töökad ning liiguvad sihikindlalt enda unistuste täitmise suunas. See inspireeris mind ning olen tänulik, et sain neid persoone jäädvustada. Mulle tulemus meeldib, kuid õppisin nii mõndagi, mida paremini saaks teha.
Kui palju raskem on töötada modellidega, kui piltide arv on piiratud?
Kindlasti on raskem. Peab end usaldama ning teadma täpselt mida ja kuidas teha. Üllatusi on filmikaameraga üsna lihtne tekitada. Sellegipoolest meeldib mulle see viis töötamiseks rohkem. Nii kaamerast kui paika pandud kaadritest tulenevad piirangud loovad paljuski omanäolise tulemuse, kuna fotograaf peab nendega arvestama ning enda kasuks pöörama.
Rohkem infot Silveri ja tema tööde kohta leiad tema veebilehelt.
Tekst: Kaisa Kiriland
Fotod: Karel Kaljuste / Adele – Kristelle Lehtorg / Silver Mikiver