Frank Liivak (22) teadis juba viieaastaselt, et tahab saada jalgpalluriks. See unistus on ammu täitunud ning ta saab kindlalt väita, et tegeleb iga päev spordiga, mida armastab.
Esimesse jalgpallitrenni läks Frank Tartu JK Tammekasse. „Selle otsuse võtsin vastu ise. Väiksena olin väga aktiivne, jooksin ringi, ja mänguasjadest jäid kõige tihedamini ette pallid, mida meeldis lüüa just jalaga – sealt ka otsus jalgpalli kasuks.Kui valiku oleks teinud pere, siis mängiksin ilmselt korvpalli,“ märgib Frank, kelle isa on endine tippkorvpallur ja praegune treener Jaanus Liivak.
Tänu isale sai aga Frank juba noorena treenima minna Eestist välja, sest kui poiss oli kaheksa-aastane, kolisid Liivakud Hollandisse, kuhu pereisa läks profikorvpalli mängima. Frank hakkas käima kohaliku linna Almere jalgpallitreeningutel. „Treeneritele meeldis mu tegutsemine ja mulle meeldis jalgpall. Kolm aastat hiljem oli perel valida, kas jääda Eestisse või minna minu jalgpallikarjääri huvides tagasi Hollandisse. Vanemad tegid harvanähtava otsuse ja kolisid lahku. Nii läksime ema ja pisikese õega uuesti Hollandisse ja isa asus Eestis ametisse Valga korvpallimeeskonna treenerina,“ meenutab noormees.
Tagasi Eestisse
Tema sõnul on Hollandis selline jalgpallikultuur, mida Eestis ei näe. „Konkurents oli meeletu ning treeningtingimused ja -meetodid võrreldes Eestiga teisel tasemel,“ lausub Frank, kes peale kaheksat toredat Hollandi-aastat jäi silma Itaalia suurklubi Napoli skautidele. „16-aastaselt asusin üksi Itaaliasse jalgpallurielu elama. Olen elanud ja mänginud ka Hispaanias Madridis ja Bosnia pealinnas Sarajevos,“ ütleb ilma näinud jalgpallur, kes on nüüdseks naasnud kodumaale. „Tulin tagasi, et leida jalgpallis üles rõõm ja nauding, mis pika tee peal kaduma läksid. Ma ei saanud Bosnias piisavalt mänguaega ja emotsionaalselt oli see minu jaoks väga raske. Tundsin, et vajan kohta, kus saaksin uuesti särama lüüa, ning usun, et kodumaal on seda praegu kõige parem teha,“ tõdeb mängumees.
Platsil koos staaridega
Välisklubidest võttis Frank kaasa suurel hulgal kasulikke kogemusi. „Jalgpallurite töökus ja nendevaheline konkurents on mujal meeletu,“ toob ta välja oma peamise tähelepaneku. „Napolist sain väga hea kogemusepagasi, kui tekkis võimalus treenida koos esindusmeeskonna staaridega. Tegu oli maailmameistrite ja jalgpallimaailma vaieldamatu eliidiga. Seal treenisid Gonzalo Higuaín, José Callejón, Marek Hamšík, ning tegelikult oli kogu tiim nimekaid jalgpallureid täis. See, et mul õnnestus nendega koos trenni teha, andis kindlasti vajalikku motivatsiooni, eneseusku, ja usku, et suure töökusega võid saavutada elus väga palju,“ lausub Frank ja lisab, et kahtlemata võtab ta kogemusena kaasa ka kõik negatiivse, mis välismaal mängimisega kaasneb. „Negatiivsed kogemused õpetavad meid tulevikus teistmoodi käituma. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja viib elus edasi,“ usub ta.
Koondist esindada on auasi
Eestisse naastes langes tema valik FC Flora kasuks kiiresti. „Kuna Flora on Eesti kõige professionaalsem klubi ka väljaspool palliplatsi, siis klubi valik oli väga kerge. Siinsed treeningtingimused ja kõik, mis sellega kaasas käib, on Euroopa mõistes väga heal tasemel,“ kiidab värske FC Flora mängumees. Oma karjääri jooksul on Frank saanud joosta väljakule ka Eesti koondise eest. „Jalgpallurina pole suuremat au kui esindada oma riiki. Hetk, mil tegin debüüdi Eesti koondise eest, ei lähe kunagi meelest,“ ütleb ründaja, kes on kuue koondisemängu jooksul löönud kaks väravat.
Jalgpalluriameti valu ja võlu
Muidugi on Frankil olnud hetki, mil ta mõtiskleb, kas valitud rada on õige, aga tõsiselt pole ta selles kunagi kahelnud. „Paljud arvavad, et jalgpallur või üldse sportlane olla on lihtne: teed trenni, mängid, ja nii ongi. Reaalsus on aga hoopis teine. Sa pead arvestama, et sul on põhimõtteliselt iga päev trennid, sa pead vaimselt iga päev tugev olema, ja mõtted peavad olema jalgpalli juures. See on vahel kurnav,“ tunnistab ta. Frank arvab, et iga sportlane, kes on hingega asja juures, on mõnda rasket olukorda kogedes vähemalt korra mõelnud, et miks seda kõike vaja on ja kas poleks kergem alla anda. „Sel juhul tuleb endale lihtsalt meelde tuletada, miks sa üldse spordiga tegelema hakkasid, palju selle jaoks ohverdanud oled, mis su eesmärgid on, ja mis sind ees ootab,“ lausub Frank.
Tema enda eesmärgid on selged olnud väga pikka aega. „Juba esimesel päeval trenni minnes teadsin, et minust saab elukutseline jalgpallurja praegu ma seda olen. Eks iga jalgpalluri üks eesmärk on mängida kümnete tuhandete silmapaaride all mõnes suures liigas ja tulevikus tahan minna kuhugi Kesk- või Lõuna-Euroopasse, sest nende riikide kultuur on mulle väga südamelähedane,“ avaldab ta pisut suuremaid unistusi.
Tekst: Merilin Piirsalu
Eesti golfikoondis ja Nike teevad koostööd