Noor filminäitleja ja tudeng Franz Malmsten võttis vastu IRONMAN Eesti ja Betsafe’i ühisprojekti Hea Eeskuju väljakutse ja osaleb augusti algul Tallinnas peetaval poolpikal IRONMAN 70.3 triatlonil.
Tõe huvides tuleb märkida, et Franz treenis koos näitleja Karl Robert Saaremäega juba mulluseks Škoda Laagri 4:18:4 triatloni väljakutseks, kuid starti ei jõudnud kumbki. „Robil oli jalg kipsis ning mina viibisin ühe filmiprojekti lisavõttepäeval,“ selgitab ta ja lisab: „Kuna ma ei suutnud end triatloniga alustamiseks ületada, siis nõustusin osalema 2021. aasta suvel toimuval võistlusel.“
Peab eeskuju innustavaks
Oma eeskujudeks peab ta IRONMAN-i varasemaid kampaanianägusid Tanel Padarit, Märt Avandit ja Raivo E. Tamme. Kahe viimasega on tal õnnestunud sel teemal lausa vestelda. „Kui nemad suutsid, saan ka mina hakkama. See ongi hea eeskuju mõte,“ usub Franz ja loodab ka ise nii eakaaslasi kui teisi inimesi spordipisikuga nakatada.
„Senine tagasiside on olnud väga positiivne, nii mõnigi on öelnud, et tänu minule ei tunne nad end selles paadis nii üksi. Koondangi enda ümber n-ö paaditäie inimesi, kellega koos on katsumusele lihtsam vastu astuda.“
Näitleja suurimaks eesmärgiks on ületada finišijoon naerul näoga. „See on peakorraldaja ja treeneri Ain-Alar Juhansoni peamine soovitus. Kuna mul puudub ettekujutus nii iseenda piiridest kui sellest, mida võiksin püüdma minna, siis jäängi selle deviisi juurde. Võimalik, et treeningute edenedes ja võistluse lähenedes tekib ka mõni konkreetsem siht.“
Naudib treenimist
Hetkel keskendub Franz ujumistehnika õppimisele. „Baasoskused omandasin koolis kehalise kasvatuse tundides, kuid arenguruumi on veel palju. Samas pean ütlema, et pärast mõningaid trenne ja põhjalikku juhendamist on antud ala oluliselt lihtsamaks ja nauditavamaks muutunud,“ rõõmustab ta. „Enne basseinitrennidega alustamist arvasin, et sellest saab suurim katsumus, kuid nüüd pole ma enam nii kindel.”
õpetussõnu kuulamas
Rattakilomeetreid tuleb koguda velotrenažööril. „Minu isiklik kaherattaline sõber langes pikanäpumeeste saagiks,“ õhkab Franz kurblikult, kuid loodab, et just rattasõit võiks võistlusel olla tema trumpalaks.
Kooli ja töiste tegemiste kõrvalt tuleb iganädalaselt aega näpistada ka treeneri püstitatud ülesannete lahendamiseks. Kuigi jooksmisega Franz momendil ei tegele, siis läbi elu on tema leivanumbriks olnud pigem sprindialad. „Pikamaajooksu olen enda jaoks siiani välistanud. Kooliajal tundus umbes kilomeetrine Snelli tiigi ring juba suhteliselt suur katsumus,“ naerab ta.
Sportlik minevik
Vähesed teavad, et näitleja on olnud ka pühendunud sportlane. „Noorena sai oma meelisala otsinguil proovitud nii tsirkust kui korv- ja jalgpalli, lõpuks leidsin kergejõustiku,“ avaldab Franz.
„Kehalise kasvatuse õpetaja ja treener Harry Seinberg kutsus mind Kalevisse trenni. Tema käe all panin end proovile nii koolidevahelistel, maakondlikel kui ka Eesti meistrivõistlustel. Sain mitmeid poodiumikohti ja medaleid, kuigi täpseid tulemusi ei suuda hetkel meenutada. Hästi läks sprindialadel, mingil määral ka tõkkejooksus ja teivashüppes. Viimases oli areng päris kiire ja hea, kuni päevani, mil suundusin hoojooksule liiga pehme teibaga, mis hüppe hetkel murdus. Maandusin kasti ning sain kerge peatrauma, rohkem pole ma seda kätte võtnud,“ ütleb Franz.
Raskeim füüsiline väljakutse on seotud tööga
Tema seni keerulisim ja suurimat eneseületust nõudnud katsumus leidis aset mullu oktoobris „Soo“ filmivõtetel. „Pikki tunde kestnud ja pea hommikusse veninud katsumus sai alguse kell üheksa õhtul. Filmisime rabas kaklusstseeni, mis pidi kulmineeruma laukasse kukkumisega. Stsenaariumi järgi sadas vihma, mida tegid meile pritsumehed. Vett võeti otse laukast ning selle temperatuur võis olla kuskil neli või viis kraadi. Võitlus kestis kokku umbes nelikümmend sekundit, külma tõttu polnud me enamaks lihtsalt võimelised. Sooja saamiseks tuli pidevalt kaugel eemal olnud sauna vahet joosta,“ kirjeldab Franz.
„Lõpuks saime kaklusega ühele poole ja ees ootas laukasse kukkumine. Minu kakluspartner ütles otse välja, et tema pole selleks võimeline – külm ja väsimus olid oma töö teinud. Pealegi oli tal seljas väga raske kostüüm ja jalas suured saapad. Tema asemel võttis koha sisse üks produktsiooniga seotud kolleeg, kelle jaoks lõppes vägitükk oksendamisega. Kogu ettevõtmine oli füüsiliselt tõesti väga koormav. Arvan, et see kirjeldus annab olukorra raskust päris hästi edasi. Hiljem selgus, et ei saanud esimesel korral sobivaid kaadreid kätte ja laukasse kukkumine tuli novembris kordamisele,“ räägib näitleja elust võtteplatsil.
Püüeldes maksimumi poole
Franz on julge ja südikas noor mees, kes on elus ette tulevate väljakutsete osas alati positiivselt meelestatud. Sama südikalt liigub ta ka augustikuise triatlonivõistluse suunas. „Naudin protsessi ja õpin selle käigus. Ebaõnnestumised annavad mulle uut indu – iga kaotus on tohutu motivaator uueks võiduks. Püüdlen maksimumi poole ja teen alati võimalikult palju selleks, et saaksin saavutatuga rahul olla,“ ütleb ta.
Tekst: Marta Vasarik
Jalmar Vabarna: igal hommikul, kui ärkan, on mul mott laes