Heiti Heli on 19-aastane sneakerhead’ist abiturient, kellel jagub kooli kõrvalt aega nii Sportland Virus töötamiseks kui ka jalka mängimiseks ning jalgpalliklubi FC Pelgu City juhtimiseks.
Kuidas sattusid Sportlandi tööle? Miks just sellise valiku tegid?
Sportlandi sattusin vana tuttava kaudu, kellele 2019. aasta suvel oma töösoovist kirjutasin. Sealt sain omale vajalikud kontaktid ning siin ma nüüd olen!
Valik oli äärmiselt lihtne, sest juba lapsest saadik olen Sportlandi püsiklient ning mind on alati selle poe tooted huvitanud. Kindlasti aitas valikule kaasa see, et mul on kirg ketside ning spordi vastu.
Sportland on tööandjana super – siinkohal sooviksin tänada oma toredat Sportland Viru kollektiivi ning juhataja Daivit! Sealne kollektiiv on alati olnud inspireeriv, sõbralik ning abivalmis. Minu jaoks möödus sulandumine kergelt, sest vajadusel sain iga kord abi ning töökaaslased võtsid mind kiiresti omaks.
Millised näevad välja su tööpäevad?
Peale koolipäeva on mul tavaliselt viietunnine tööpäev, mis möödub alati kiirelt. Kui aga kooli pole, siis on tööpäev paar tundi pikem ning jõuab ka rohkem asju teha. Näiteks on vaja hinnastada, kaupa välja panna ning teenindada kliente. Kuna Sportland Viru klientide seas on palju turiste, siis tuleb inglise ja vene keele oskus väga kasuks. Kliendid on tavaliselt sõbralikud ning mõnega võib lausa mitukümmend minutit vestelda toodetest, spordist või hoopis millestki kolmandast.
Kuidas hakkasid jalgpalliga tegelema ning kui kaua seda mänginud oled?
Jalgpalliga hakkasin tegelema juba väiksena. Kodus oli mul mänguasjade hulgas jalgpall ning hakkasin sellega mängima telekast nähtu põhjal. Jalgpall pakkus mulle hulgaliselt rõõmu ning võin tõdeda, et see emotsioon pole kuskile kadunud.
Kui ma olin 6-aastane, otsustasid vanemad panna mind FC Florasse. Mäletan siiani oma esimest trenni, kuhu läksin käsikäes oma õe, vanaema ja õe sõbrannaga ning kus suutsin palliga isegi posti tabada.
Jalgpalli olen mänginud 13 aastat – selle aja jooksul olnud neljakordne Eesti noortemeister ning saanud Eesti Jalgpalli Liidu D kategooria treeneripabereid. Olin aastatel 2016-2018 FC Floras treener ning hetkel on mul oma jalgpalliklubi FC Pelgu City.
Kas mängid praegu professionaalsel tasemel või oma lõbuks?
Hetkel mängin oma lõbuks, sest otsustasin loobuda kõrgemal tasemel mängimisest, peamiselt kooliga seonduvatel põhjustel.
Miks sulle jalgpall meeldib?
Jalgpall meeldib mulle väga lihtsal põhjusel – iga mäng ja olukord on erinev, mistõttu ei muutu see kunagi üksluiseks. Ühel hetkel triblab Messi seitsmest mängijast mööda ning lööb värava, teisel hetkel lööb Vassiljev 30 meetri pealt ristnurka, mis viib Eesti play-off’i. Jalgpall on imeline – ma elan ja hingan jalgpalliga ühes rütmis ning üritan igal vabal hetkel jälgida seise või vaadata mänge. Eriti elan kaasa enda lemmiktiimi, Londoni Arsenali, tegemistele.
Mul on arvutis tabel professionaalse tasemega mängudest, mida mul on õnnestunud kohapeal vaatamas käia. Hetkel on seal kirjas 108 matši, mille sekka kuuluvad näiteks 2015 Meistrite liiga finaal Barcelona vs. Juventus, 2018 UEFA Superkarikas Atletico vs. Real Madrid, 2018 FIFA MM Argentiina vs. Nigeeria. Sellel aastal lähen vaatama UEFA EM-i veerandfinaali.
Juhid ka jalgpalliklubi, räägi oma tegemistest seal.
Klubiks on FC Pelgu City, millega osalesime eelmisel aastal Rahvaliigas, nagu ka tänavu. Ma olen klubis nagu Hunt Kriimsilm – mul on peaaegu üheksa ametit. Pidevalt otsin juurde toetajaid ja koostööpartnereid, korraldan trenne, lepin vastastega mänguaegu kokku, korraldan mängupäevi, palkan kohtunikke ning olen ise samuti väljakul. Samuti pean tegelema jooksvate ülesannetega – hetkel otsin uueks hooajaks uusi särke ning dressikaid.
Sul on veel üks omapärane armastus – ketsid. Räägi lähemalt, mida sneakerhead’iks olemine tähendab?
Sneakerhead’iks olemine tähendab seda, et suures osas läheb mu teenitud palk ketside peale. Enne uute soetamist teen alati palju taustauuringut ning loen teiste arvustusi.
Enamik sneakerhead’e eelistavad osta endale jaehinnaga ketse, neid mitte kanda ning hiljem kõrgema hinnaga maha müüa. Mina eelistan ikka ketse kanda, sest mulle meeldib valikuvõimalus ning olen alati julgenud teistest erineda. Samuti kuulub mu arsenali lai valik puhastusvahendeid, et hoida oma jalatsid võimalikult puhtad ja uueväärsed.
Mis sulle sneakerhead kultuuriga seostub? Kui levinud see Eestis on?
Sneakerhead kultuuriga seostub mulle kindlasti Yeezyide populaarsuse kasv. Kõik ketse armastavad inimesed soovisid neid omada – minu esimene paar läks maksma umbes 1500 eurot. Eestis kindlasti on väga paljudel Air Forced või Air Maxid, mida oskan ka ise soovitada. On näha, et ketside populaarsus on suurenenud ning tänavatel on näha rohkem noori, kellel on just haruldased eksemplarid – Pharrellid, Yeezyd, Balenciagad, Jordan High’d jpt. Kindlasti tuleb ka veenduda, et ketse ostes oleks tegemist originaalidega, sest võltsitud ketsid ei oma selles kogukonnas head mainet.
Kust tekkis huvi ketside vastu?
Huvi ketside vastu hakkas tekkima umbes 12-aastasena, kui ma oma esimesed Air Force High’d ostsin. Mind hakkas huvitama, millised ketse veel maailmas on ning sealt edasi olen ostnud neid väga palju erinevaid – Janoskid, Pharrellid, NMDd, Ultra Boostid, Air Maxid, Air Forced, Jordanid jpt.
Millised ketsid sulle meeldivad ja mitu paari sul neid kokku on?
Peamiselt eelistan ketse, mis paistavad välja ning aitavad massist eristuda. Kindlasti on minu jaoks kõige tähtsam aspekt mugavus, peale seda tulevad mängu juba teised tegurid. Minu lemmikud on praegu Yeezy 350 V2 Zebrad ning Air Jordan 1 High Bred Toed.
Sageli külastan oma Londonis elavat õde ning peamiselt ostan oma ketsid sealt, sest Eestiga võrreldes on seal oluliselt suurem valik.
Kui ma nüüd õigesti nüüd loendan, siis on mul hetkel umbes 20 paari ketse, aga neist aktiivselt kannan kuni kaheksat paari. Peamiselt valin neid tuju ning tunnetuse järgi.
Millised on su eesmärgid lähitulevikus?
Peamine eesmärk on edukalt gümnaasium lõpetada ning minna edasi õppima ülikooli. Olen kaalunud ajakirjandust, turundust või rahvusvahelisi suhteid. Aga millisesse ülikooli, seda näitab ainult aeg!
Tekst: Kaisa Kiriland
Fotod: erakogu