Helen Adamsoni tähtsad asjad

Räägime sellest trennivärgist. Iseenesest see polegi teab mis vapustavalt üllatav asi, kui mõni inimene regulaarselt trennis rassimas ei käi. Inimesi on ju erinevaid, igal omad huvid ja tegemised. Aga miks Helen just nüüd trennis käima hakkas? Kust tuli see trenniisu?

Kuulsin, et oled peaaegu esimest korda elus regulaarselt trenni hakanud tegema. Mida teed ja kui sageli?

Käin tantsutrennis kaks korda nädalas. Kuna ma ei ole kehakaalu pärast pidanud kunagi muretsema, siis on trenn jäänud alati ajapuuduse ja/või laiskuse tõttu tagaplaanile. Nüüd ma saan muidugi aru, et treenimata keha on täiesti erinev treenitud kehast. Trenn tagab hea toonuse ja ilusa vormi.

Kus sa tantsid? Mis stiili viljeled?

Käin privaatsetes tantsutrennides klubis DanceAct treener Alissa juures. Teeme tõesti täiesti erinevaid asju vastavalt vajadusele.

Mis ajal sulle meeldib trenni teha – hommikul, keset päeva või õhtul?

Kuna ma mingi eriline hommikuinimene ei ole, siis kõik, mis toimub enne kella üheksat, on suur pingutus. Seega, mulle meeldiks kõige enam teha trenni keset päeva. Teisalt, kuna mul on ka põhitöö, siis alati ei ole võimalik lõunatunni ajal trenni minna.

Mis on trennis mõnusat? Kirjelda palun pisut emotsiooni. Kas pigem naudid trenni kui protsessi või enesetunnet pärast seda?

Tantsutrennid on mind alati kõige enam paelunud, mulle ei sobi rühmatreeningud ega jõusaal. Üks asi, mis mind tugevalt distsiplineerib, ongi teadmine, et trennile järgneb mõnus tunne. See on kui tõeline vabanemine. Ma unustan siis kõik igapäevamured ning järele jääb vaid puhas nauding, kergus ja vabadus.

Kas on trenni juures ka miskit sellist, mis sind segab, häirib?

Minu jaoks on hetkel keeruline see, et kuna ma ei ole varasemalt tantsutrenniga kokku puutunud, siis mul on väga palju veel õppida. Kuna olen loomult maksimalist, on raske leppida, kui midagi välja ei tule. Õnneks olen tänu laulmisele ja hääleseadele õppinud kannatlikkust – püüan seda tantsutrenni üle kanda.

Varem, nagu ma aru saan, ei olnud sa eriline trennilõvi. Miks? Miks sulle sport ei meeldinud?

Tegelikult ei saa ma öelda, et mulle sport ei meeldinud. Ma olin lihtsalt laisk. Puudus stiimul ning tänu sellele oli lihtne trenne pooleli jätta. Tegelikult mõnda aega tagasi käisin iga päev kodust 11 km kaugusele linna jalgrattaga tööle ja tagasi, aastakese käisin vahelduva eduga ka aeroobikas. Ja aeg-ajalt juhtus, et alustasin kodus mingite harjutuste tegemisega. Aga siis tuli näiteks haigus vahele või lihtsalt kiiremad ajad, mil harjutusi enam teha ei jõudnud ning laiskus puges taas naha vahele.

Miks sa nüüd alustasid?

Olen viimase paari aastaga hakanud aru saama, et ma ei saa geenidele elu lõpuni loota ning pean ise oma füüsilise vormi eest rohkem hoolt kandma. Lisaks vormi säilitamisele on oluline, et oleks võhma ja et ka lavaline liikumine näeks hea välja.

Minu treener, kes on ühtlasi ka mu produtsendi abikaasa, on suurepärane tantsija, kellega koos vaatame kõik mu esitatavad lood koreograafi pilguga üle. Kuna ma ei ole kunagi tantsutrennidega kokku puutunud, siis annab see mu kehahoiakus laval tunda. Tantsijate kehahoiak iseenesest on igas olukorras kena – selg sirge ja liigutused graatsilised. See on oluline eesmärk, mida soovin saavutada, et ma ei peaks laval olles oma liikumisele mõtlema, vaid et see tuleks justkui iseenesest.

Kui jäigalt sa oma toitumist jälgid, kui palju n-ö kaloreid loed?

Minu n-ö trennikaugus ja laiskus ongi tulenenud peamiselt sellest, et olenemata, mida ja kui palju ma söön, minu kaal suuresti ei muutu. Olen seni alati väga ebaregulaarselt toitunud ning see on üks asi elus, mida ma soovin tegelikult vaikselt muuta. Seni oli nii, et hommikusöök jäi tihti üldse ära, aeg-ajalt juhtus, et esimest korda päevas sõin alles õhtul… Ühesõnaga, just seetõttu tellisin endale toitumiskava ning see on mind pisut distsiplineerinud. Tänu toitumiskavale olen ühest väga halvast harjumusest lahti saanud – iganädalasest kiirtoidurestoranide külastamisest.

Kuulsin, et osalesid sellisel üritusel nagu „Kõrghoone kuningas“. Minu teada joosti tänavusel võistlusel päästja täisvarustuses mööda treppe Viru hotelli 22. korrusele. Karm katsumus. Kuidas läks?

Võtsin tõesti sellest võistlusest osa ning pean tunnistama, et kerge see ei olnud. Võistlesin naiskonnas, kus oli kokku viis liiget, ning saime naiskondade arvestuses 3. koha. Meie parima naise aeg oli 3:40, võrdluseks minu aeg oli 5:05. Kuid olen enda tulemusega siiski väga rahul.

Räägi pisut oma muusikast. Massid, kui nii võib öelda, teavad sind laulu „Kas tead“ esitajana, ent sul on ju rohkem laule. Kui Youtube`ist järjest su muusikat kuulata, ei jää märkamata selge areng – varem esitasid lihtsavõitu tantsumusa, viimasel ajal pigem mõtlikumaid ja lüürilisemaid lugusid. Miks nii?

Ausalt öeldes ei kujuta ma seda ette, et laulja aja jooksul ei arene. Kirjutan oma laulud koos produtsendiga ning muusika areng on ilmselt sarnane minu enese arenguga.

Kirjutasin loo „Kas tead“ sõnad, kui olin 21-aastane, tänaseks on sellest möödas juba peaaegu 7 aastat. „Kas tead“ oli tegelikult sügavalt isiklik lugu, mis ei olnud mõeldud laiemale üldsusele, kuid juhtus nõnda, et paljude inimeste jaoks defineeribki just see lugu mind artistina. Aga lisaks ballaadidele olen ma alati armastanud sellist muusikat, millest koosneb minu äsja ilmunud debüütalbum.

Nimelt 1,5 aastat tagasi kohtusin produtsent Robert Stanley Montesega, kellega asusin koostööd tegema, et välja anda oma plaat. Debüütalbumi materjal on väga mitmekesine. Kui varem kirjutasin peamiselt armastusest, sest minu jaoks oli just armastusega seotud tunnete väljendamine kuidagi lihtsam, siis värskel albumil olen end kuulajale avanud hoopis sügavamalt.

Sa osaled ka koolikiusamise vastases kampaanias, mida omalt poolt ka Sportland toetab. Miks see teema sulle oluline on?

Põhikooli ajal on ka mind kiusatud, õnneks kunagi ei läinud kiusamine füüsiliseks, mind narriti minu nöbinina tõttu seaninaks. Vanemate klasside lapsed narrisid ka seetõttu, et ma olin pärit vaesemast perest. On oluline, et sellest teemast laiemalt räägitakse – et osataks märgata ja aidata neid lapsi, keda kiusatakse.

Soovime koolikiusamise vastase kampaaniaga teadvustada probleemi ning et lapsed mõistaksid, et nad ei ole oma murega üksi. Mäletan, et sel ajal, kui mind narriti, olin väga ebakindel ja tundsin end tihti üksi ja tühjana. Väga oluline on ka see laps, kes näeb kiusamist pealt, aga ei julge vahele astuda. Peab mõistma, et sellest täiskasvanule rääkimine ei ole kaebamine, vaid enese ja teiste kaitsmine. Kindlasti tuleks kiusamisest teavitada lapsevanemaid, õpetajaid, kooli sotsiaalpedagoogi. Kui lapsel neid võimalusi pole, on abiks lasteabi telefon 116 111 või näiteks veebikonstaablid.

Ei ole olemas pahasid lapsi, vaid vale käitumine. Kogu see kampaania sai alguse tegelikult minu viimasest laulust „Sing it“, mille kirjutasin oma emotsioonidele tuginedes ning loost kasvas välja mõte teha koolikiusamise vastane muusikavideo, mis sai teoks tänu Sportlandile, Politsei- ja Piirivalveametile ja headele inimestele, kes Hooandjas muusikavideo projekti toetasid.

Kui kirjutasime video stsenaariumi, sain aru, et ainult muusikavideo ei aita koolikiusamise probleemi lahendada, ja alustasin tööd koolikiusamise vastase kampaania ja loengusarja ettevalmistamisega. 2014. aastal jõuame koos laulja Margus Vaheri, trummar Oliver Rõõmuse ja Eesti talendisaate võitja Erki-Andres Nuudi ja teiste vabatahtlikega kokku 6 kooli ning 1500 lapseni.