Heleri Hanko on 33-aastane naine, kelle suureks kireks on matkamine. Kuigi elu on toonud teda pealinna, peab ta ise end ikkagi maatüdrukuks, kelle süda kuulub metsadele ja looduses liikumisele.
Heleri matkahuvi sai alguse lapsepõlvest, kui tema isa armastas peret metsa seiklema viia. „Siis me lihtsalt läksime õue. Metsa. Ükskõik mis ilmaga. Ja mitte kunagi kuskile ettetallatud rajale, sest mu isale on alati meeldinud just sellised paigad, kus teisi inimesi ei kohta,“ meenutab ta. „Tegelikult alles umbes kümme aastat tagasi teadvustasin endale, et see oligi MATKAMINE, mida me koos perega tegime“
Armsad mälestused lapsepõlvest
Heleri lapsepõlve seiklused kõlavad nagu peatükk põnevast raamatust, kus tavalisest metsast saab võlumets ning kus iga suvi on täidetud seiklustega. „Veetsin kõik suved emma-kumma vanaema-vanaisa juures, kus sai ka palju looduses mütatud.“ See oli aeg, kui raamatud ja loodus käisid tema jaoks käsikäes. Heleri armastas käia raamatukogus, laenates hunnikutes looduse-, metsa- ja matkateemalisi raamatuid, et neid oma lemmikpaikades metsas lugeda.
Vestlused vanavanematega olid õpetlikud, sest just nemad selgitasid tüdrukule, kuidas metsas hakkama saada ja mitte ära eksida. Heleri rõhutab, et mets ei hirmutanud teda kunagi, sest see oli tema jaoks helge ja soe paik. Juba väiksena tundis ta end üksi looduses mugavalt ja vajas seda aega iseendale. „Mul oli loodusega oma kontakt, mille ma teisemeeas ühel hetkel kaotasin. See ei ole vist täielikult taastunud ning võib-olla see polegi võimalik – see ongi ehk see lapsepõlve maagia, mis jääbki sinna aega,“ mõtiskleb Heleri.
Ta meenutab erilist sidet ühe väga vana pärnaga, mida võrdleb Pocahontase Grandmother Willow puuga: „Tema otsas käisin turnimas, eriti kui oli paha tuju või nutt tuli peale. Kurtsin talle ilmselt midagi, kuigi ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi sõnu kasutanud …“
Väga eriline sünnipäevakink
Esimene kord, kui Heleri matkakoti selga pani, oli initsiaatoriks tema ristiema Erke. Just Erke tutvustas talle esmakordselt sõna matkamine ning koos rännati Tabasalust Tilgu randa. See oli hetk, kus Heleri nakatus parandamatult matkamispisikuga. Ta kirjeldab seda kui erakordset kingitust, mis avas silmad matkamaailma suurejoonelisusele.
Pärast esimesi matkakogemusi keeras elu aga sellisesse suunda, et looduses liikumine jäi tahaplaanile. Uuesti tõstis matkapisik pead, kui lähenes Heleri 25 sünnipäev ning ta soovis endale suurt ja ägedat kingitust. „Mõned kuud enne sünnipäeva nägin uudistes, et avati esimene matkarada, mis viib Eesti ühest otsast teise – 375 km pikkune Oandu-Ikla matkatee. Mõtlesin vaikselt oma peas, et mis oleks, kui keegi teeks selle ühe korraga ära. Siis, enam mitte nii vaikselt, ütlesin välja, et ma tahan seda ise teha. Koos koeraga. Tehes omale sünnipäevaks just sellise kingituse.“
Ja nii asuski Heleri teele, ilma suurte matkakogemusteta, teadmata täpselt, mida oodata. Ta tunnistab, et õppis palju, tegi omale korduvalt liiga, kuid samas koges ja avastas nii tohutult, et see muutis tema elu. Nüüd on ta matkamisest sõltuvuses, unistades pidevalt uuest rännakust, kus saaks vähemalt kaks nädalat mütata.
Mis on kaasas, see ongi piisav
„Kõige enam paelub mind matkade juures see, kui vähe on tegelikult elus ja eluks vaja. Kuna pikkadel retkedel on oluline, kui raske on su matkakott, siis valin iga eset sinna väga hoolega ning midagi üleliigset kotti ei satu. Väga huvitav on aegajalt mõelda, et kõik mis mul parasjagu seljas on … see ongi piisav,“ räägib Heleri.
Kõige rohkem paeluvad teda sügisesed matkad. Panna end vihmases ilmas proovile on hoopis teistmoodi väljakutsuv, aga samas kui ilmataat kingib ilusa päikesepaistelise ilma, siis on see kordades hinnalisem kui suvepäike. „Lisaks muidugi lõhnad ja värvid ning see tunne, kuidas loodus valmistub uinuma,“ kirjeldab ta.
Tasakaal on oluline
Pikemate rännakute jaoks on vaja leida aega ning see nõuab balansseerimist töö ja puhkuse vahel. Oma esimese pikema matka tegi Heleri pärast ühelt töökohalt lahkumist, kui oli tekkinud n-ö väike vaheperiood. See oli tema jaoks parim viis seda aega sisustada. Nüüd töötab Heleri juba pea seitse aastat Pipedrive´is ja tunneb siirast tänulikkust tööandja vastu, kes on väga toetav ja võimaldab tal matkamiseks ja seiklusteks aega võtta.
Päevaseid ja mõne ööbimisega matku planeerib Heleri tavaliselt nädalavahetustele, võimalusel sidudes need mõne erilise sündmuse või vabade päevadega. Nendel, kes plaanivad minna päevasele matkale, soovitabki Heleri teha seda just nädalavahetusel. „Päevased matkad sobivad hästi nädalavahetusteks. Kui võimalik, planeeri need päevad ette, et saaksid täielikult keskenduda loodusele ja nautida matkamist ilma igapäevaste murede ja kohustusteta,“ soovitab ta. „Ka minu ema ja isa on väga matkalembelised, nemad kipuvad ikka iga päev kodu lähedale metsa. Püüan ka nendega tihti kolamas käia,“ sõnab Heleri, aga lisab, et pikemaid matku armastab ta siiski üksi ette võtta, et olla iseendaga.
Vaim ja füüsis peavad olema tugevad
Matkaja peab olema heas vaimses ja füüsilises vormis, et saaks ettevõtmist igakülgselt nautida. Heleri hoolitseb igapäevaselt nii oma emotsionaalse kui ka füüsilise vormi eest. „Olen elu jooksul üritanud palju uusi asju õppida, näiteks meigikoolis käinud ja paar aastat keraamikat harrastanud. Ma armastan palju lugeda ja kogun raamatuid, kodus on mul täitsa oma raamatukogu. Samas olen pikalt oma nina treeninud ja parfüümimaailma sukeldunud. Aasta alguses armusin ka talisuplusesse. Loomulikult jalutan palju ja armastan ka ujumas käia.“
Heleri jaoks on väga oluline roll jõusaali treeningutel, mida ta teeb juba pea kaheksa aastat Fred Antsoni käe all. Pikemale matkale minek algabki põhjalikust füüsilisest ettevalmistusest. „Umbes paar kuud enne matka hakkame koos treeneriga rohkem jälgima, mis vajab tähelepanu. Näiteks kui hiljuti on tunda andnud hüppeliiges, tuleb sellega tegeleda. Mõnikord on vaja selga tugevamaks saada või jalgu ette valmistada. Loomulikult tuleb samal ajal üldist võhma ja võimekust treenida.”
Heleri ise loob ka vaimse valmisoleku, mis toetab positiivset kogemust matkadel. Ta toob välja, et on enne rännakuid teadlikult piiranud negatiivsete stiimulite tarbimist. „Ma ei loe enam mingist hetkest uudiseid, ei tarbi negatiivse sisuga filme ega raamatuid. Lähedased ka teavad siis positiivset meelt hoida – ei räägi mulle hirmujutte vms,“ selgitab Heleri, et hirmuga toimetulek on osa tema matkamisfilosoofiast. „Ma ei võta hirmu metsa kaasa. Kui teda kaasa pole võetud, siis ei saa üksi metsas ööbides ka teda tunda, kui minki kraps näiteks telgi lähedal käib. Loomulikult ei lase ma kunagi ligi ka ei tea kas ikka teen ära mõtteid. Mitte kunagi.“
Elamusi ja meeldejäävaid hetki on palju
Looduses liikudes ei ole ükski päev teisega sarnane ning meeldejäävaid hetki on kuhjaga. „Palju küsitakse, kas olen näinud karu. Olen. Lausa kahel korral olen olnud selle õnnega koos. Eks ma peangi neid kohtumisi meeldejäävaimaks,“ ütleb Heleri.
Kui matkad muutuvad liiga lihtsaks, lisab ta ise väljakutseid, jättes telgi maha ja ööbides erinevates kohtades. „Meeldejäävam neist on olnud vast mängumaja ning kuival ööl tähistaeva all, kauboi stiilis ööbimine – lõke praksub, oja vuliseb, perseiidid lendavad taevas. Need on maailma ilusaimad hetked.“
Heleri lemmikpaigaks Eestis on Kõrvemaa, kus saab radadelt kõrvale astuda ja „ära eksida“. Samuti on ta lummatud Peraküla-Ähijärve rajast, eriti mere ääres jalutamise ja autoga ligipääsmatute kohtade maagiast.
Eestist kaugemal on tema lemmik matkasihtkoht Portugali rannik, aga ta unistab Jaapanis matkamisest ja Uus-Meremaal seiklemisest.
Matkamine on kui teraapia
Heleri soovitab igaühel matkakoti selga panna ja loodust avastama minna. „Matkamine ei ole ainult sport. Looduses liikumist võib võtta ka kui teraapiat – su jalad on su terapeudid. Mets on tegelikult meie kodu, kuigi oleme sellest pisut võõrandunud. Mul on palju tätoveeringuid, mis sümboliseerivad kaudselt alati loodust, matkamist, metsateraapiat, et ma ei unustaks, kui oluline on minu jaoks teadlikult aega veeta looduses ja päriselt puhata,“ räägib Heleri. „Ma olen matkaradadelt argiellu palju kaasa võtnud – eelkõige teadmise, et ma suudan rohkem kui ma arvan.“
Tekst: Karmen Kaljula
Fotod: erakogu
Avafoto: Helis Hämarsalu
Bedwettersi basskitarrist Kaspar Koppel: väikesed sammud ja püsivus viivad lõpuks eesmärgini