Olen alati end natukene liigutanud, kuid see on jäänud harrastaja liikumise piiridesse ja olgu-ma-siis-korra-lähenkäin- ära-stiilis trenniks. Tegelesin kooliajal seitse aastat tantsimise ja neli aastat võrkpalliga, nii et sportlikkus ei ole mulle võõras, kuid… Pärast gümnaasiumi lõppu proovisin igasugu imedieete, millega sai kiiresti kaalust alla. Loomulikult polnud tulemused püsivad ja järgnes kahekordne kaalutõus, millega siis üritasin tegelda. Alustasin palju kordi, ent trenn jäi igasuguste vabanduste tõttu poolikuks. Vedasin end kohale, tegin trenni ära, kuid ei seadnud endale eesmärke. Kui sa ei tee aga asja korralikult, siis ei saa ka korralikke tulemusi!
Ma olen ikka imetlenud häid treenereid, kes teisi inspireerivad ja kelle trenni minekut kannatamatult oodatakse. Nad suudavad anda endast nii palju väljapoole. See omakorda mõjutab treenijaid, kes tahavad olla paremad, edukamad, tublimad ja anda endast maksimumi. Kuskil minu sees on alati istunud mõte: mis oleks, kui… Südames olen alati unistanud, et mina võiksin olla see, kes inspireerib teisi tegema paremini, andma endast selles trenniskõik! Kuid minu sees on alati olnud ka pisike hääl, mis ütleb, et ma ei saa. See nõuaks nii palju tööd ja vaeva ning ma pole selleks valmis. Lihtsam on ju minna kellegi teise trenni ja salaja unistada.
Eelmisel sügisel plaanisin minna kooli. Konkurents oli aga tihe, ma ei saanud sisse. Soovitati järgmisel aastal uuesti proovida. Miks peaksin ootama aasta, kui soovin end arendada ja omandada uusi teadmisi? Mõtlesin, mida ma veel võiksin teha, sest isu midagi uut käsile võtta oli suur. Nii suur, et tuli mõte: õpin treeneriks! Ma töötan Sportlandis – ettevõttes, mis on üdini läbi imbunud ja ümbritsetud spordist ja sportlikkusest ning kus kõik uksed selliseks eluviisiks on avatud. Miks olen endale alati sisendanud, et ma ei saa? Kes mind keelab?
Teadsin, et seekord ei saa ma seda teekonda alustada üksi. Pean leidma endale toetaja ja abilise, kelle käest nõu küsida. Tuge ei tulnudki kaugelt otsida. Kaubamajaka Sportlandi juhataja Kuido, kellega kindlasti tutvusite eelmises Sportland Magazine’i numbris, on edukas meeste rannafitnessis ega pidanud vaevaks hakata minu tugiisikuks. Koos panime paika plaani ja eesmärgid: “tasa ja targu” on mõistlik sõnapaar, mida järgida, kui soovid püsivat tulemust.
Tulemuste saavutamiseks on esmatähtis õige toitumine, kava järgi hakkasin toituma alates novembrist. Naljakal kombel ei olnud minu köögis enne olemas niisugust asja nagu köögikaal, mis aga toitumiskava puhul on asendamatu. Algul tundus täiesti ulmeline hakata oma toitu grammipealt kaaluma ja karpidesse valmis panema. Ent sellega harjub ning nüüd oskan üha paremini kalkuleerida nii, et ei pea näpuga mööda kava järge ajama.
Trenn on teine tähtis osa, kui tahad kaalust alla võttes end ka ilusamaks vormida. Jõusaali ABC näitas mulle ette Kuido elukaaslane. Jõusaalist ja rühmatreeningutest leiab mind alates septembrist üsna tihti, 6–7 korda nädalas. Kusjuures ma ei sunni end sinna minema, vaid lähen alati hea meelega. Trennis unustan kõik muud toimetused ja keskendun vaid iseendale – ning emotsioon on võimas. See tekitab tõepoolest sõltuvust ja ma naudin seda! Varem leidsin ikka vabandusi trenni mitte minna, nüüd aga sean oma plaanid alati nii, et enne trenn ja siis muud toimetused.
Kui mõtlen oma seni läbitud teekonnale tagasi, siis raskeks on läinud alles viimasel ajal. Esialgu olin igati motiveeritud ja isegi ei mõelnud, et tahaks seda, teist ja kolmandat. Kaal ju kukkus, riided jäid suureks, enesekindlus kasvas, jõusaalis raskused suurenesid jne. Tulnud on aga isu selliste asjade järele, mida ma oodatagi ei osanud. Näiteks assortiikommid ja muu magus. Ma pole kunagi olnud koogisõber, kuid praegu tekib isegi internetis pilte nähes tohutu koogiisu. Üritused, sünnipäevad ja muud koosviibimised on tavaliselt samuti lookas laudadega, kust võib leida igasugu ahvatlusi.
Isudega toimetulekuks meenutan endale, miks ma seda teen ja kui palju kordi olen varem käega löönud. Mitte kuidagi ei tahaks uuesti kosuma hakata! Muidugi ei too üks amps või tükike magusat kaotatud kilosid kohe tagasi ja aeg-ajalt tuleb end ikka premeerida ka, kuid mõistlikkuse piires.
Seitsme kuuga olen kaotanud 15 kilo ja plaanis on lahti saada veel umbes üheksast. Tempo, millega liigun allapoole, on normaalne – mida aeglasemalt läheb, seda püsivam tulemus. Suvekuudel, kui ülekilod on loodetavasti kadunud, on plaan hakata lihast kasvatama ja vähendada keha rasvaprotsenti. Sügisel on ehk võimalus teha järgmine samm ning hakata omandama treeneri kvalifikatsiooni.
Tekst: Helina Traks, Pärnu keskuse Sportlandi juhataja, Fotod: Teele Mustallikas
Fatbike – uus trend Balti riikides