Igale vigastusele oma teip

Meditsiinis ja taastusravis on igale asjale parim ja õigeim kasutusvaldkond ja -viis.

Sportteipimine on kõige levinum teipimise tehnika – selleks kasutatakse tavaliselt jäika või pooljäika teipi, mis asetatakse sportimise või aktiivse liikumise ajaks probleemsele kohale ja eemaldatakse pärast tegevuse lõppu. Sporditeip on peamine, kuigi mitte ainus vahend, millega toestada liigeseid või vigastatud kehaosi.

Tänu teibile saab sportlane pöörduda kiiremini igapäevaste tegevuste juurde. Oluline on enne teibi paigaldamist hinnata, mis põhjusel seda tehakse ja millist efekti sellelt oodatakse. Kuna sporditeip pakub nii füsioloogilist, biomehaanilist, neurofüsioloogilist kui ka psühholoogilist tuge, siis peaks eelnevalt kaaluma kõiki aspekte. Valel eesmärgil või ebaõigesti paigaldatud sporditeip võib kasu asemel kahju tuua, põhjustada oma jäikuse tõttu vigastusi või võimendada olemasolevaid.

Miks ja millal teipi kasutada?

• See hoiab paigal haavaplaastrit nagu tavaline side, aga fikseerib selle paremini. Tavaliselt kasutatakse sel puhul elastset sporditeipi.
• Teibi abil on võimalik teha vigastuskohale kompressiooni, see omakorda ei lase tekkida paistetusel ning aitab kiiremini vigastuse kohast eritisi eemaldada.
• Sporditeip aitab toestada vigastatud kohta kuni lisauuringuni või toetada vigastatud kohta raviprotseduuride vahel, et ei tekiks uut vigastust.
• Teip toetab vigastatud kudesid ajal, kui sportlane naaseb tagasi treeningutele.
• Pärast vigastusest paranemist aitab sporditeip kaitsta nõrgenenud kudesid ja vähendada uue vigastuse tekkimise riski.

Enne teipimist on oluline teada vigastuse tekkimise mehaanikat. Sellest sõltub, kuidas teha teipimine ja milliseid teipe kasutada. Vigastused klassifitseeritakse esimese astme (kerge – ilma oluliste kahjustusteta), teise astme (keskmise tugevusega – kerged kudede kahjustused ja mõningane sidemete lõtvus või vigastus) ja kolmanda astme (tugev või väga tugev vigastus, millega kaasneb osaline või täielik sidemete või lihaste rebend) vigastusteks.

Vigastuse astet teadmata pole võimalik aimata, kui tugevalt ja kui palju me peaks kahjustatud kohta fikseerima. Liiga tugevalt teipides ei saa vigastus paranema hakata, liiga nõrgalt teipi fikseerides ei parane viga saanud sidemed või lihased piisavalt, tekib sidemete või lihaste lõdvenemine ja see omakorda tekitab hiljem probleeme kas samas või mõnes teises kehaosas.

Sportteipimine peaks alati käima koos füsioteraapiaga. Vigastada saanud sidemed või teised struktuurid vajavad peaaegu alati spetsialisti sekkumist, et taastuks häirunud biomehaanika ja proprioretseptiivne kontroll. Eelpool mainitule tähelepanu pööramata paraneb küll vigastada saanud koht, aga uus vigastus võib hoopis mujal välja lüüa, samuti võivad liiga kiiresti sportimise juurde naastes vigastused korduma hakata. Korduvate vigastuste ravi on aga juba pikaajalisem ja keerukam.

Igale vigastuse faasile on oma teipimine. Ägedas järgus peaks kasutama teipimist eemärgiga tekitada vigastatud kohale kompressioon, et vähendada turset. Taastumise teises faasis tuleks teipida nii, et piirata liigutusulatust, et vigastus ei suureneks, ja kolmandas faasis peaks teip fikseerima ja toestama, aga ei tohiks piirata liikuvust.

Sportteipimise puhul on vajalikud teadmised anatoomiast ja biomehaanikast. Peab teadma liigeste liikumise suundi ja liikuvusulatust. Põhiline on see, et fikseeritud saaks suund, mis võib vigastuse uuesti esile kutsuda. Milliseid tehnikaid selleks kasutada, jääb juba teipija otsustada. Põhilised teipimismustrid, mida eri spetsialistid kasutavad, on siiski samad: figure of eight, heel lock, külgmised toed ja ankrud.

Hea teip on kvaliteetne teip. Eestis pakub neid suures valikus firma Medpoint (www. medpoint.ee). Teibi kvaliteet sõltub teibi liimumisest nahale, tugevusest ning sellest, kui hästi on võimalik teipi nii piki- kui ka ristisuunas katkestada. Kui võtta 30–40 cm pikkune teibiriba, hoida seda mõlemast otsast vertikaalselt ja viia teibi otsad teineteisest eemale umbes 20 kraadi, siis ei tohiks teip kortsuda ega iseenda peale kleepuda. Elastsed sporditeibid peaksid venima umbes 25 %.

Sporditeibi liigid

Elastseid sporditeipe on hea paigaldada vigastuse esimeses faasis, et tekitada vigastatud kohale kompressioon. Neid on hea kasutada nii-öelda „ankrutena”, mille abil paigaldada spetsiifiline teip. Samuti sobivad elastsed teibid kohtadesse, mis on rohkem liikumises, nt põlv, õlg ja küünarnukk, samuti lihasvigastuste korral. Kui kinesioteip aitab vigastusest taastuda, siis trauma korral see palju kaitset ei anna.

Suured lihased nagu Hamstring-lihasgrupp, säärelihas või reie nelipealihas nõuavad fikseerimiseks tugevat teipimist. Selleks võib kasutada elastset sporditeipi, kuid et fikseerimine oleks täielik, tuleb kombineerida seda tavalise jäiga teibiga. Sporditeibid on omadustelt erinevad. Kõige jäigemad ja parema liimumisega teibid, mida Medpoint pakub, on RayGold Pro ja CellCarbon Pro. Need peavad vastu kõige ekstreemsematele tingimustele.

Tuleb siiski meeles pidada, et teip natukene venib, seetõttu peab maksimaalse tulemuse jaoks iga nelja tunni tagant uue teibi panema. Jäigad teibid on laiaotstarbelised ja kasutatavad pea kõigis vigastuse faasides. Natuke pehmemad teibid on AirGo-Tape ja Go-Tape, neid võib kasutada iga päev, kui on soov liigeseid stabiilsemaks teipida ning enam ei kardeta vigastuse kordumist.

Kõige tavalisemad vigastused, mille puhul sporditeipi kasutatakse, on hüppeliigese väänamised, plantaarfasciit, luuümbrise põletik. Elastset ja jäika teipi kombineerides saab teipida põlvi, küünar- või õlaliigest, sõrmi jne.

Teibi paigaldamine hüppeliigesele

Enne teipimist tuleks teibi paremaks haakumiseks nahapind puhastada karvadest. Igapäevase kasutuse korral võiks nahaärrituste vältimiseks eelistada alusteipi. Teipimise esimeseks protseduuriks on ankrute paigaldamine (anchors), seejärel asetatakse külgmised pikitoed (stirrups) ja lisatakse neile külgmised ristitoed (basketweave).

Kui vigastus on raske, pannakse fikseerimiseks 1–2 külgmist lukku (locks) ning hüppeliigese üldiseks stabiliseerimiseks teip kaheksakujuliselt (figure of 8 või heel lock figure 8).! Peab jälgima, et teipi ei paigaldataks liiga tugevalt närvidele või veresoontele. Plantaarfasciidi korral kasutatakse allpool näidatud teipimist. Seda tehakse tihtipeale pikuti pooleks rebitud ja jäiga teibiga. Kõik teipimised peavad alati olema ajutised, kuid aitama kiiremini paraneda ja ära hoidma uut vigastust.

[alert color=”violet” icon=””]Enne teipimist on hea teada järgmist:

• diagnoosi;
• kuidas vigastus tekkis ja milline on selle paranemisprotsess;
• teipimine ei asenda ravi, vaid on osa sellest;
• spordiala spetsiifikat ja sellega kaasnevaid ohtusid;
• sportlase seisundit ja psüühikat – kui palju tuge ta teibist ootab või seda vajab;
• peab kasutama õigeid teipe;
• MITTE KUNAGI EI TOHI TEIPIDA ILMA PÕHJUSETA.[/alert]