Aastaid seostusid Eestis jalgrattasõiduga ehani lõputuid tiire tegevad jõnglased, maakodus piima järele sõitev tädi Maali või telekast külg külje vastas finišijooneni rühkivad puupakujämeduste reielihastega spordimehed. Aga vähemalt tallinlase jaoks on need ajad möödas.
Tegelikult veerevad juba üsna jupp aega palju kirutud linnatänavatel ringi eri marki ja mõõtu jalgrattad ning nende uhked omanikud. Mitte lapsed, vaid täiskasvanud, suisa eri eas mehed ja naised. Jalgrattasõit pole nende pühapäevahobi, mille abil end jalutuskäigust natukene valutumalt tuulutada, vaid tõsine transpordivahend, millega igapäevatoimetusi ajada. Põhjuseid, miks nad on oma liiklusvahendiks just jalgratta valinud, on mitmeid, kuid kõik need on üsna veenvad.
„Ma ei saa öelda, et üks liiklusvahend oleks parem kui teine, sest see on iga inimese enda otsustada, kuidas ta liikleb. Ma ei ütle, et kõik peaks jalgrattaga sõitma, kuid kui keegi tunneb ühel hetkel, et autosõit hakkab tervise või rahakoti peale, siis tuleks jalgrattale mõelda,” märkis Tallinnas ja Tartus umbes kaheksa aastat peamise liiklusvahendina jalgratast kasutanud, enamjaolt NO 99 teatrist tuntud näitleja Rasmus Kaljujärv. „Ja loomulikult ka keskkonnaküsimus – meil kõigil on parem, kui saastatust on vähem.”
Kella viie ajal õhtul pärast päevatööd on bussi või autoga liiklejal läbi aknaklaasi jube nüri tõdeda, et ta sõidab oma meeletute hobujõudude toel võidu kübaraga mammi või ranitsaga koolijütsiga. Pole harvad needki korrad, kui tänava lõppu jõuab enne jalakäija, mitte mootorimüristaja. Jalgratas sedapuhku oleks samal ajal juba valgusaastate kaugusel. „Jalgratas on lihtsalt über-mugav sõiduvahend, millega linnas liigelda. Ja tipptunni ajal on jalgratas kordades kiirem liiklusvahend, kui seda on auto. Rääkimata kõikidest pisi- ja põiktänavatest ning kangialustest, mille kaudu jalgrattaga saab shortcut’e teha,” märkis rattahooajal sadu ja sadu kilomeetreid maha väntav Von Krahli näitlejanna, samas ka Kanal2 eetris vaatajaid hullutanud „Naabriplika” peaosatäitja Loore Martma.
Eeltoodud põhjused on need, mida iga loogiliselt mõtlev inimene võib rattasõidu eelistena välja tuua. Isegi autojuhid. Kuid on nii palju sellist, mida tegelikult kohe ei oskagi tajuda. Midagi sellist, mida ei saa ei raha, tervise ega keskkonna saastatusega mõõta. „Jalgratas on loomulik liikumisvahend ja jalgrattaga liikudes muutub inimese mõtteviis tervemaks. Kõik, mida me teeme, muudab meid – see tähendab, et põhivalikud otsustavad selle, kui väärtuslikult oma elu elame,” rääkis samuti Tallinnas liigeldes täielikult rattausku Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. „Minu jaoks kuulub sarnaste valikute hulka ka lennukiga reisimisest loobumine – võin kinnitada, et rongiga liikudes paistab maailm teistsugusena, mõtted, mida mõtled, on teised – näiteks tooksin vahe lennu- ja rongijaamade vahel, viimases näed ausat läbilõiget maailmast pappkastides magavate kodututeni välja.”
„Autojuhid jäävad ilma kogu sellest linnulaulust ja kevadistest lõhnadest, mis meid ka siin urbaanses keskkonnas ümbritsevad. Ning ma ei tea, aga mulle tõesti tundub nii, et jalgratturid on palju õnnelikumad inimesed – olete ju näinud nende naerul nägusid, päike pead paitamas ja tuul juustes sasimas, kui nad S-kujulisel trajektooril üle Vabaduse väljaku veerevad,” lisas sarnase mõtte Martma.
Kindlasti pole selle artikli mõte tekitada kelleski väärarusaama, et jalgratturi elu on graatsiline ja muretu nagu pilvebaleriinil. Probleeme jagub küllaga ning jääb vaid loota, et need aastate jooksul laabuvad.
„Põhiline murekoht kergliiklusteede võrgustikus on see, et äärelinna ja kesklinna ühendus on puudulik, praktiliselt olematu. Ja kindlasti ka teed – pärast talve on need ühtviisi halvad nii ratturitele kui ka autojuhtidele,” märkis Kaljujärv.
Aastaid on räägitud sellest, kuidas autojuhid ei suuda jalgratturitega arvestada, kuid Kaljujärve sõnul on asi paranemas. Küll aga on tänavatele ilmunud uus liik vandaale. Jalgratturid, kes end kotkaks vändanud.
„Mida rohkem jalgrattaid tänavatele on ilmunud, seda paremaks on läinud ka autojuhtide käitumine. Samas ei saa seda alati öelda jalgratturi kohta, kes manöövrit tehes sageli ei arvesta, et autojuhti kaitseb plekk-kast ja rattur on see, kes haiget saab,” nentis Kaljujärv.
„Jalgratturite hulgas on neid, kelle jaoks juba mõiste „liikluskultuur” on… liiga pikk sõna, mida kokku lugeda. Rääkimata sellest, et ta teaks, mida see tähendada võiks,” lisas läbi naeru Martma, kes aga kinnitas, et aeg-ajalt on ta ka endal autojuhtide või jalakäijate hukkamõistvaid pilke tundnud.
Aga kas jalgrattasõit võib olla ainult ajutine moeröögatus? Võib-olla on see teatud, pigem hingelt kunstiinimese poole kalduvate inimeste ajutine vaimustus? Seda ei maksa siiski karta, kuna Eestil on ees Skandinaavia ja Madalmaade näide, kus nii mitmeski linnas on jalgrattakasutajate protsent röögatult suur. Jalgrattaga liikumine on lihtsalt elustiili osa.
„Ma olen looduseinimene ja käinud alati palju jala ja sõitnud jalgrattaga. Sellisel moel näen maailma teise nurga alt ja ka mõtted, mida mõtlen, on toredamad. Usun, et inimene peab elama loomulikult ja jalgratas kuulub loomuliku elamisviisi hulka. Samas ei ole ma selline, kes sõidaks jalgrattaga lihtsalt sellepärast, et sõita – saan rattasõidust elamuse siis, kui mul on vaja liikuda ühest punktist teise ja ma saan seda teha jalgrattaga. Tõuge rattaga sõitmiseks lähtub järelikult minu mõtteviisist,” märkis Pohlak.
Martma nõustus: ta ei taha oma sõnadega sundida inimesi kaherattalist nelja- või enamarattalise vastu vahetama, kuid soovib lihtsalt, et inimesed annaksid keskkonnasõbralikumale sõiduvahendile võimaluse.
„Eks igaüks lähtub ikka omaenda mugavusest ja võimalusest, küll aga soovitan igal juhul anda endale võimaluse jalgrattasõitu armuda. Kui võib-olla linnas võib tunduda autode ja teeaukude vahel manööverdamine ohtlik või tüütu, siis, tead, laena sõbralt ratas – või veel parem võta sõber ka kaasa – ja mine juba sel nädalavahetusel rongiga Aegviitu ja siis sõida sealt näiteks 4 km Linajärve äärde, tee väike piknik ja vaata kuhu tee edasi viib. Tagasi linna jõudes on kõik teisiti. Kõige paremas mõttes!” soovitas Martma.
Kõik Sportland Magazine’iga vestelnud kinnitasid aga justkui ühest suust, et jalgrattureid võiks linnapildis rohkem olla.
„Mulle meeldiks, kui jalgrattaga sõitjaid oleks Tallinnas oluliselt rohkem, näiteks Kuressaare on selles mõttes skandinaavialikum. Jalgrattaga liikujad teevad linnapildi inimlikuks,” võttis Pohlak kokku.
Tekst: Oliver Lomp, Fotod: Shutterstock, erakogu
Kellad kolmikutele