Väikesest, kuid sportlikust Elvast tuleb tippsportlasi nagu seeni pärast vihma. Johannese vend Kuldar Sikk on tuttav kõikidele rallisõpradele. Johannese ja Kuldari isa, samuti Johannes, on aastakümneid korraldanud Võrtsjärvel jäärallisid, kus osalenud paljud praegused rallitipud, aga ka sajad harrastajad.
Meie loo kangelane Johannes Sikk juunior on tegelenud jalgpalli, korvpalli, kergejõustiku ja laskesuusatamisega ning isa õhutusel rallispordiga, kuid pidama on jäänud hoopis triatloni juurde. Triatlon täidab hetkel noormehe päevi ja tema unistused on sama kõrged kui tahtmine tööd teha ja vaeva näha.
Siht vaid spordil
Johannes lõpetas sel aastal Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse eriala ning hetkel jagub tal aega vaid trenni jaoks. „Esimesel kahel aastal püüdsin ülikoolis ära teha nii palju aineid kui võimalik. Hästi palju oli praktilist poolt ja omavaheline suhtlemine oli tihe. Kolmandal aastal ei saanudki tänu koroonale eriti koolis käia ja kursusekaaslastega ei kohtunud peaaegu üldse,“ räägib ta. Noormees on enda üle siiski uhke, et lõpetas valitud eriala õigeaegselt.
Kuigi ta pühendub hetkel vaid spordile, saab ta praktikas oma oskusi rakendada koduklubi 21CC juures, korraldades näiteks sportlikus võtmes firmaüritusi ja sünnipäevi. Lisaks ürituste korraldamisele treenib noormees oma klubis harrastajaid ja üritab igatepidi kasulik olla, et finantsilises plaanis ka ise paremini toime tulla. „Edasiõppimine jääb mul kuhugi tulevikku, praegu on põhirõhk treeningutel ja toimetulekul,“ ütleb Johannes.
Armastus esimesest silmapilgust
Olles lapsest saadik spordiga seotud, jõudis Johannes erinevaid alasid proovides triatlonini. „Elva kooli õpetaja Geil Siim hakkas oma pojaga võistlustel käima ja võttis teisi sportlikumaid poisse võistlustele kaasa. Esimesel korral, 2010. aastal, võitsin ühe duatloni, mis koosneb jooksmisest ja rattasõidust ning hakkas väga meeldima,” kirjeldab ta. Kuna Elvas basseini pole, siis eraldi ujumistrennis polnud Johannes käinud, kuid suvekodus Võrtsjärve ääres, püsis ta ikka ilusasti pinnal. „Alguses tegin triatlonit teiste alade kõrvalt, siis hakkasin Tartus ujumas käima, kuni lõpuks läksin trenni pärast Tartusse kooli ja elasin sugulaste juures. Sealt edasi kandideerisin Audentese spordikooli ja tänaseks olen Tallinnas elanud juba 5-6 aastat,“ ei löönud edasipüüdlik noormees ühegi sammu ees kõhklema.
Ainus, mida ta natuke kahetseb või igatseb on see, et vanemate juurde Elvasse jõuab harvem kui sooviks.
Terve päev on üks trenn
Kogu intervjuu ajal on tunda, et tahtmist Johannesel on, sest kuidas muidu ajaks ta end igal hommikul, ka külma ja pimedaga, kell 6.30 ujuma. „Meil on nädalaplaan paigas. Hommikuti käime reeglina koos grupiga ujumas, mõnikord on kohe pärast seda jõusaal. Õhtupoolikuti on tavaliselt ratas ja /või jooks ehk päevas on kaks kuni neli trenni. Harva saame puhkepäeva,“ iseloomustab noormees kohati ebainimlikku koormust. Kõik treeningud kokku tähendavad nädalas keskmiselt 20 tundi. Raskematel 25-30, kergematel nädalatel 15 tundi.
Koos tiimiga TR1HARDS, kuhu kuulub 10-15 neidu-noormeest, käiakse ujumistrennis ja joostakse staadionil lõike. „Tiimivärk võib vahel muidugi ära hellitada, et alati on keegi kuskil võtta, kuna oleme ka tavaelus parimad sõbrad ja käime palju läbi. Samas panevad kamraadid sind vahel rohkem pingutama. Kuid eks treenime omaette ka,“ kirjeldab ta treeningprotsessi. Kõige raskem on end käima saada talvel, aga trenn ei peagi olema lust ja lillepidu, on ta veendunud.
„Mind motiveerib see, et hetkel pole minu piir ega lagi veel käes. Muidugi mul on unistused ja tean, et mul on potentsiaali kuhugi jõudmiseks.“ Ta soovib kunagi olümpial võistelda. Just olümpial, sest näiteks Hawaii Ironmani distantsi peab ta enda jaoks liiga pikaks. Johannesele sobivad lühemad võistlused. Olümpiadistants koosneb 1,5 km ujumisest, 40 km rattasõidust ning 10 km jooksust. Pariisi olümpiamängud tulevad tema sõnul liiga ruttu, sest kvalifikatsioonipunktide korjamine algab kaks aastat enne mänge ja maailma tipp on tihe, kuid 2028. aasta OM Los Angeleses on realistlikum eesmärk ja selle poole ta pürgib.
Marko Albert on parim treener
Marko Albert on Johannese treener viimased 3-4 aastat. Sportlasel jätkub tema kohta vaid kiidusõnu. „Marko on väga põhjalik, südamega asja juures, usub meisse rohkem kui me ise. Hoolib meist tõesti, helistame tihti. Kui Markol endal peaks küsimusi tekkima, saab ta alati nõu küsida oma kunagiselt treenerilt Jüri Käenilt,” on noormees väga rahul.
Johannes on tulnud duatlonis Eesti absoluutseks meistriks ning mõne aasta tagusel juunioride EM-il koduses Tartus 20. koha piirimaile, mis on Marko Alberti järel läbi aegade teine saavutus Eesti juunioride hulgas. Samuti on tal taskus Soome meistritiitel. „Treeneri sõnul ei pea olema noorelt hea, kõige küpsem vanus triatleedi jaoks pidi saabuma siis, kui 10 aastat järjest on kogunenud treeningtunde 1000 tundi aasta kohta. Mul on aega veel küpseda,” lõpetab ta lootusrikkalt.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Keir Rämson / erakogu
Novella Uiga: kes ei proovi, see ei saagi teada