Eesti maratonimehed treenivad hetkel Keenias. Kui Roman Fosti ja Tiidrek Nurme on juba vanad kalad, siis endine takistusjooksja Kaur Kivistik on alles uustulnuk.
Töö käib selle nimel, et augustis Münchenis toimuval EM-il võidelda meeskondliku medali eest. Meestel käisid külas Jooksja väljaandja Donatas Narmont ja tegevtoimetaja Eva-Maria Vaher. Boonusena kohtuti kahekordse olümpiavõitja Eliud Kipchoge’ga. Eva-Maria jagas vahetuid muljeid.
Mis oli teie mineku põhieesmärk?
Taustaks niipalju, et Tiidrek Nurme on Keenias juba mitmeid aastaid vedanud Eesti maja projekti. Ööbisime Itenis, mis on mitte ainult Keenia, vaid kogu maailma jooksupealinn. Eesti maja projekt toimus seekord Itenis, kuna ka Roman Fosti elab praegu perega seal. Tiidrekul ja Romanil on ühised eesmärgid ning seega on neil hea koos treenida.
Keeniasse kutsus meid Tiidrek. Detsembri alguses hakkas Donatas asju ajama ja jaanuari keskpaigas juba sõitsime. Kõlab klišeelikult, aga soovisime teada saada, miks Keenia jooksjad nii kiired on. Ilmselgelt ajakirjanikud lähevad sinna saladusi jahtima ja see tuleb ka erinevatest ajakirjadest ja raamatutest välja, nagu „Jooksuga Keeniasse“, mida reisi ajal lugesin ja soovitan kõigile. Raamatu on kirjutatud Runners World’i ajakirjanik ning tegevus toimub samuti Itenis.
Peaeesmärk oli meie maratonimeeste tegemisi jäädvustada, püüda intervjuudeks kinni mõned tipud ja jooksmisega seotud isikud ning Jooksja ajakirja sisendit koguda. Loomulikult ka enda jooksuvormi parandada, eksootilisi loomi näha ning D-vitamiini varusid täiendada. Eesmärgid said täidetud.
Milliste muljetega Keeniast tagasi tulite?
Kõige eredamaks mälestuseks on ilmselt imemehe Eliud Kipchoge (olümpiavõitja 2016 ja 2021) treeningute nägemine, pärast mida võtsime temalt ka väikese intervjuu ning loomulikult autogrammid. Ma ei ole ise olnud kunagi kellegi suur fänn, kuid temaga kohtudes tekkis selline tunne vist esimest korda elus. Ei suuda siiani uskuda, et seisime temaga kõrvuti. Samal õhtul ise trenni tehes olin energiat ja väge täis, nii et piisas vaid suure meistri nägemisest.
Kas olümpiavõitjaga kohtumine oli juhuslik või kokkulepitud ning mida kasulikku kõrva taha panite?
Nägime seal teisigi võitjaid, aga me teadsime, et olümpiavõitja treenib teisipäeva hommikul staadionil. Läksime kohale, jälgisime treeningut ja küsisime treenerilt, kas võib talle pärast treeningut ligi astuda. Luba anti ja kui trenn läbi sai, siis me seda ka tegime. Õnneks olime kiired, sest oli teisigi soovijaid, kuid just meile andis ta lühikese intervjuu. Turvamehi tal ümber ei olnud ja nagu üks taksojuht paar päeva varem ütles, et Kipchoge võib tänaval üksi lihtsalt trenni teha ja me ilmselt ei tunneks teda äragi. Keenias ei ole maailmameistriks või olümpiavõitjaks olemine midagi nii erilist, et see nõuaks erikohtlemist. Võib-olla tema olek oligi see, mida „kõrva taha“ panime. Ta on lihtne inimene, kes teeb trenni koos tavaliste jooksjatega. Pühendumine on viinud teda nii kaugele, et maratoni kahe tunni piir on murtud.
Mis kõige rohkem üllatas või šokeeris?
Kohapealne vaesus ja räpasus otseselt ei häirinud, sest mõttes olime selleks juba valmistunud. Kõige üllatavam oli võib-olla see, et kilekotid on seadusega keelatud. Samas on teeääred paksult plastikprügi täis ja prügikaste pole. Või kui on, siis on nende ümber maas rohkem prahti kui prügikasti sees. Selles loogikas on midagi väga valesti.
Kuigi me teadsime, kui kergesti ekvaatori lähedal päike põletab, kippusime seda ikka unustama. Esimestel päevadel oli ilma päikesekreemita tulemuseks korralik vähinahk. Mida päev edasi, seda rohkem keha harjus.
Kui lähme meie meeste treeningute juurde, siis kuidas kõige vähemkogenum Kaur silma paistis ning palju treeniti ühiselt ja palju individuaalselt?
Kauri treeningplaan erines Tiidreku ja Romani omast päris palju. Enamasti tegi ta trenni eraldi ja teisiti. Tiidrek ja Roman tegid põhitrennid koos ning taastavaid jookse pigem eraldi. Treenerid on neil erinevad ja sellest tulenevalt ka treeningud.
Kuidas teil endal Keenias treenimine sujus?
Nii ja naa. 2400 meetri kõrgusel oli tolmuses ja kuumas õhus raske. Lisaks väga künklik maastik. Mina tegin trenni koos Donatasega või üksi. Pea iga päev sai 5-10 km joostud. Donatas tegi mõned tugevamad jooksud ka koos Tiidreku, Romani ja Mukungaga. Nende jaoks oli taastav, tema jaoks korralik trenn. Kahe nädalaga mäestikuga ära ei harjunudki. Selleks peaks seal ikkagi vähemalt kuu aega veetma.
Kus te elasite, sõite ja kuidas oli kohapeal olukord koroona reeglitega?
Eesti maja on üheksa magamistoaga kahekordne maja. Tiidrek tegi meile ka ekskursiooni, mida on võimalik näha videost Ajakiri Jooksja Youtube kanalil. Koos lastega oli meid seal kokku 15 eestlast. Hommikuti sõime Tiidreku isa Marguse tehtud keedumune ja putru, millele igaüks lisas kas puuvilju vms.
Lõunat sõime tavaliselt üle tee asuvas kohalikus söögikohas, kus pakuti riisi, ube ja juurvilju. Õhtusöök oli samuti Tiidreku isa valmistatud ja kokkuleppe kohaselt alati kell 19 ühise laua taga. Kuna paljud majaelanikud olid kristlased, siis lausuti söögipalvet ja lauldi paar vahvat söögilaulu. Traditsioon, mida olen igatsema jäänud.
Koroonat ei tajunud. Maski hoidsime igaks juhuks taskus, et poodi minnes ette panna, kuid koroonapassidest ei tea nad alates lennujaamast enam midagi. Põhimõtteliselt oli võimalik ära unustada, et see viirus kuskil on. 12-kohalisse väikebussi pandi 18 inimest nagu naksti üksteise otsa. Valgele inimesele võib vaid politsei ligi tulla, kui maski pole ja pistist küsida. Korruptsioon lokkab selles riigis korralikult.
Kas kohapeal oli nahavärvi ja loomade poolest turvaline olla?
Tundsime end täiesti turvaliselt. Polnud probleemi üksinda jooksmas käia, kohalikud on kõik väga sõbralikud ja Itenis ollakse ka valgetega harjunud, kuna paljud eurooplased käivad seal laagris. Linnas võib näha vaid lambaid, kitsi ja lehmasid. Rahvuspargis oleksime eksootilisi loomi rohkem tahtnud näha.
Kas midagi eriti lõbusat ka juhtus?
Läksime Mukunga kodukohta Karatinasse ja oli näha, kuidas ta vabanes ja end kodus tundis. Imeilus koht teeistanduste vahel. Sõitsime autoga kohta, kus ta noorena intervalltreeningut tegi ja arvasime, et ta lihtsalt näitab meile natuke jalutades ümbrust. Aga Mukunga hakkas hoopis jooksma. Minul olid õnneks vastavad riided seljas, vaid kaamera oli päris kobakas, mida jooksu ajal tassida. Donatasel aga olid kingad ja lühikesed teksapüksid. Jooksime selliselt 3 km läbi teeistanduste ja vihmametsade. Kohati päris korraliku tempoga. Naersime pärast, et Keenia slogan peaks olema: „Ole alati valmis jooksma!“.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
Salomon jooks-matkad sobivad hästi talviseks treeninguks