Margus Pirksaar on mitmekordne Eesti meister kesk- ja pikamaajooksudes. Ta on ka hinnatud jooksutreener ning sel sügisel liitus Sportland Akadeemiaga, et anda edasi oma teadmisi jooksuvaldkonnas ja aidata huvilistel teadlikumalt treenida.
Kuidas sa just jooksmise juurde sattusid?
4. klassis hakkasime koos ühe vanema sõbraga osalema kohaliku tasandi jooksuvõistlustel. Otsisime infot, kus midagi toimub, organiseerisime transpordi ja logistika. Seda ei olnud, et emad-isad oleksid meid vedanud. Elasin 14 km Türilt eemal Oisus ning tihti juhtus, et kui jäin õhtusesse kossutrenni, siis tuli see 14 km jala ette võtta. Sellest kõigest vastupidavus tuli. 90-ndate alguses sai kehalise kasvatuse õpetajast mu treener ning sellest hetkest sai minu esialgne entusiasm jätku tõsisema sporditeega, küll algselt orienteerumisega tegeledes.
Mis eesmärgid sul spordis olid ja millised olid su karjääri tipphetked?
Mul olid ikka ambitsioonid joosta üle Enn Selliku 5000 m ja 10 000 m Eesti rekord. Teine mees, kelle poole üles vaatasin oli Lasse Viren. Arvasin, et kui nii lähedalt pärit (Soomest, toim) mees on tulnud olümpiavõitjaks, siis miks mina ei võiks. Maratonile siis veel ei mõelnud.
Karjääri tipphetk oli aga 2002. aasta EM maratonis, kus sain 28. koha. Ise küll tulemusega sisimas rahule ei jäänud, tahtsin enamat. Maratoni isiklik rekord on 2:18.29.
Kui palju sa praegu jooksutreeningutega tegeled?
Jooksmas käin 3-4 korda nädalas. See on suhteliselt spontaanne, lähen siis, kui aega on. Plaani teen ise ja see tekib samuti käigu pealt, aga kui ma juba trenni lähen, siis trennil peab alati olema mingi mõte, sidusus tuleviku ja oleviku vahel.
Kas sul on jooksmisega seoses veel mõned sportlikud eesmärgid?
Maailmas on kuut maratoni koondav sari Abbott World Marathon Majors, mis hõlmab Londoni, Berliini, Tokyo, New Yorgi, Chicago ja Bostoni maratone. Need, kes on kuus maratoni ära jooksnud, saavad võimsa medali. Mul on tegemata veel London ja Tokyo. See on to-do listis.
Kodus on ka välja kujunenud sündmused, millest tahan igal aastal osa võtta. Hooaeg algab tavaliselt kevadel Otepää-Elva jooksuga ja kulmineerub Saaremaa Kolme Päeva jooksuga ning sinna vahele jääb veel mitmeid huvitavaid jookse, Kihnus, Holstre-Paistus, Türilt Paidesse. See motiveerib ikka järjepidevalt trennis käima.
Milline on sinu kõige eredam jooksmisega seotud elamus?
Olen jooksnud üle 40 maratoni ning igaüks neist on omaette elamuspakett. Iga maraton on oma looga ja emotsiooniga. Aga esmalt meenub Honolulu, kus saime rajal ühe jooksja, Zackiga, kokku ning hakkasime koostööd tegema. Mina lõpuks väsisin, aga tal oli jõudu minna ning ta lõpetas minust varem. Honolulus on aga selline komme, et järgmise päeva hommikul antakse osalejatele raamat, kus on finišiprotokoll, statistika ja pildid. Tuli välja, et neid jagas Zacki isa. Jäime kohtumisel vestlema.
Hiljem otsis Zack mind Facebookis üles ning nüüd oleme kõikidel major maratonidel rajal juhuslikult kokku sattunud. Me küll teame eelnevalt, et oleme samal jooksul osalemas, aga enne ega pärast starti kohtunud ei ole, ainult jooksu ajal oleme iga kord kokku sattunud ja mingi distantsi osa koos läbinud. Selline suhtlus on tore ja annab häid emotsioone.
Karmim maraton mu elus oli aga Milano, kus pidin 40 km-l jooksu pooleli jätma, kuna olin täiesti läbi külmunud. Tol ajal olin veel tippsportlane, seega ei olnud tervise seisukohalt mõistlik edasi joosta. See otsus oli raske, eriti mentaalselt, sest ma ei ole katkestaja tüüp. Olen ainult 3-4 jooksu katkestanud ning alati väga tõsistel põhjustel.
Jooksjate hulgas räägitakse tundest nimega runner high – kas oled seda kogenud? Kuidas seda kirjeldaksid?
Jah. See on selline tunne, et sa küll pingutad, aga see ei ole absoluutselt koormav, jalad käivad all nagu iseenesest. See on tunne, mille poole jooksjad ja tippsportlased üldse püüdlevad – sa täiega pingutad, aga sooritus tuleb nii loomulikult ja kergelt. Sul ei ole mingit raskust või tunnet, et hapnik saab otsa. Seda juhtub ainult siis, kui oled täielikus tippvormis, kõik on tasakaalus, siis sul ei ole piiranguid, piirid on ainult peas.
Oled juba 20 aastat tegutsenud jooksutreenerina. Miks selle otsuse tegid?
Alguse sai see sõprade aitamisest, kes tulid nõu küsima ning kellele sain oma kogemusega toeks olla. Sealt hakkas asi edasi hargnema ja hakkasin erialast kirjandust tudeerima. See viis sügavamate nüanssideni, mis aitas omakorda detailsemaid kavasid koostama hakata. Täna teengi igapäevaselt treeneritööd ja juhendan inimesi.
Oled üks Jooksupartneri asutajatest. Millega klubis tegelete?
Igapäevane töö toimub ühistrennides. Iga jooksuhuviline võib meie trennidesse tulla, treenida teistega koos ja küsida nõu, mismoodi midagi teha. Oleme pigem võtnud suuna, et niisama joosta saab igaüks ning ühistrennis teeme rohkem harjutusi, mida treener juhendab nii tehnilises kui ka koormuste osas. Teeme üldkehalisi harjutusi, kus kasutame aeg-ajalt väikeseid lisaraskusi. Samuti teeme harjutusi, mis on suunatud jooksutehnika kinnistamisele.
Kellel soovitaksid jooksutreeningu valida ning millest alustada, kui pole varem jooksmisega kokku puutunud?
Jooksmine on kõikide alade alus. Ükskõik, mis spordialaga tegeled, siis aeroobset põhja on kõige lihtsam arendada joostes. Jooksmise eeliseks on ka see, et see on harrastamiseks kõige odavam ala.
Kes päris nullist alustab, siis soovitaksin ühistrennist läbi tulla ja julgelt küsida, mida algajana silmas pidada. Ei ole rumalaid küsimusi, on vaid rumalad vastused. Pole vaja ka karta, et teised on ju nii profid, kuidas mina nüüd nullist saan ühistreeningule tulla. Trenni tuleme ju kõik ikka trenni tegema. Eelnev kogemus ei oma absoluutselt tähtsust. Siinkohal tunnustan naisi, sest nemad on meestest palju julgemad trenni tulema ning nõu küsima.
Kuidas olla jooksutreeningutes edukas ning mida teha, et saavutada kõrgemaid tulemusi?
Palju sõltub sellest, mis distantsi sa jooksed, sellest tuleneb erinev treeningmetoodika. Põhiline on aga see, et kui sa protsessis oled edukas, põhjalik ja süstemaatiline, siis tagajärjeks on hea tulemus ja enesetunne. Ehk järjepidevus. Mina ei keskenduks harrastaja puhul üldse treeningkava koostamisel tulemuslikkusele. Trennide puhul on oluline, teha hästi ära see, mis kavas on, samuti venitada ja teha lisaks kõhulihaseid, kätekõverdusi jms. Kui keskenduda ainult tulemusele, siis see võib demotiveeriv olla, kui seda tulemust ei saabu. Pigem keskenduda protsessile. Sest harrastajana harjutame eelkõige hea enesetunde pärast. Jooksmises edu saavutamise valem on tegelikult lihtne – sa pead aastaringselt harjutama.
Jooksmine ja sport on suur osa sinu elust. Kas sul on spordi kõrval ka mõni muu hobi?
Ei ole. Kuna mu elukaaslane on sportlik ja lapsi suuname ka aktiivsele elule, siis meie hobid on samuti sportlikud – matkame, kanuutame, sõidame ratastega. Kõik käib läbi spordi. Olen õnnelik inimene, sest hobi ja töö käivad käsikäes.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Kairi Killing / erakogu
Olümpiavõitja Erki Nool: võidutunne ja eneseületamise tunne on fantastiline