Näitleja Kaisa Selde on õppinud aina rohkem oma elu ise juhtima – nii laval, saalis kui argipäevas. Vabakutselisena on tal vabadus ise valida, kuid see tähendab ka suuremat vastutust. Kaisa usub, et nii laval, trennisaalis kui elus tuleb olla kohal, aus ja liikuda edasi – iga ilmaga.
Kaisa on kolmandat hooaega vabakutseline, mis ühelt poolt annab rohkem vabadust, aga teisalt paneb õlule suurema vastutuskoorma. „Kuigi plaanisin seda sammu aastaid, on ikka veel värske ja uus tunne. Teatrist äratulek oli justkui vanemate juurest välja kolimine, kui tuli hakata enda elu – nüüd siis rollide eest – ise vastutama. Praegu saan ise valida ja otsustada, mida enda ajaga teen. Vabakutselisena tunnen ka survet, et oled täpselt nii hea, kui hea on su viimane roll, aga see on edasiviiv jõud,“ ütleb ta.
Näitlejaameti juures köidab Kaisat kõige enam see, et nii laval kui ka proovisaalis peab olema täielikult kohal ning andma just selles hetkes endast kõik. „Ei saa niimoodi, et täna teen pool ja siis teise poole teen järgmisel nädalal. See tagab pideva arengu ning kunagi ei hakka igav. Lisaks on kõik mu kolleegid ehedad inimesed: ausad, siirad ja inspireerivad.“
Põnevaid rolle jagub
Praegu teeb Kaisa kaasa Vabal Laval etenduses „ÜKE ehk ühiskondlikult kahjulik element“ ning tuuritab mööda Eestit lavastusega „Läbikäidav magamistuba“. Kellerteatris on tal kaks kandvat rolli lavastustes „Saagi lõhn“ ja „Viimane kolimine“.
Mõnes mõttes on just Kellerteater kujunenud Kaisale praeguseks teiseks koduks. Teatrijuhi Vahuri Kelleri ja kunstilise juhi Andres Roosilehega töötas Kaisa kunagi koos Noorsooteatris ning juba siis sujus nende koostöö hästi. Kui Eesti esimene põnevusteater loodi, küpsetas Kaisa alguses teatrikohvikusse kooki, aga tal on hea meel, et nüüd saab ka laval kaasa teha. „Kes teab, ehk on järgmine samm lavastamine, aga loodan olla Kellerteatriga veel pikalt seotud,“ avaldab ta.
„Kellerteatri juures köidab mind see, et publik on justkui osa etendusest, ma olen näitlejana publikule nii lähedal, tekib justkui üks hingamine ja see dikteerib ka mängulaadi – sa pead olema publikuga väga aus. Kellerteatris on fookuses lugu ja näitleja. Lisaks sellele on Kelleri publik harjunud väga hea tasemega, see paneb veel rohkem pingutama,“ toob ta välja.
Kaisa praegune lemmikroll sünnib samuti just põnevusteatri laval, huumoriga vürtsitatud psühholoogilises põnevikus „Saagi lõhn“, kus ta on laval koos Harriet Toompere ja Liis Haabiga. „Mind on alati köitnud hästi kirjutatud komöödia ning „Saagi lõhn” on täpselt see. Kas on võimalik rääkida tõsistest ja kohati kurjadest asjadest ja olukordadest läbi huumori? Kas meis kõigis on tumedam pool, mis on võimeline korda saatma hirmsaid tegusid, kui meid on viidud mingisuguse piirini? Need on põnevad küsimused,“ mõtiskleb Kaisa.
Mängivad nii keha, hääl kui ka pilk
Näitleja peamised töövahendid on tema keha ja hääl ning erinevad rollid panevad erinevat moodi proovile. Kaisa sõnul ei tea kunagi ette, milliseid füüsilisi väljakutseid uus roll endast kujutab ja nõuab. „Kui lavastaja näeb, et sinu tegelane peaks käte peal käima, siis tuleb see oskus omandada,“ leiab ta.
Rääkides praegustest rollidest, siis „Viimases kolimises“ ei ole vaja küll kätel käia ega muid trikke teha, aga Kaisa kehastatud tegelane peab istuma tükk aega tooli külge kinniseotult. „Kinnisidumine pole küll füüsiliselt nii nõudlik, kuid tundide kaupa seljataha seotud kätega istuda pole sellegipoolest mõnus. Nii palju oskan oma kogemusest öelda, et käed surevad ära teisel tunnil. Tundide kaupa kinni seotud olemist juhtus proovisaalis, kus tuleb vahel midagi tagasi võtta ja uuesti teha või kui teha mitu läbimängu päevas, siis tuleb ka kinniseotud aega päris palju. Etendustel on lihtsam, siis tuleb see üks kord õhtu jooksul läbi elada,“ räägib ta.
Kaisa toob välja, et „Viimase kolimise“ puhul on teine väljakutse see, kui teda laval relvaga ähvardatakse. „Tean ju, et see kõik on mäng, kuid laval tuleb jätta mulje, et see on päris ning kehasse jääb see hirm sisse,“ räägib näitleja, kes peab selles rollis sõnade ja kehakeele kõrval oma tundeid ja mõtteid päris pikalt edasi andma vaid pilguga. „Kuna olen enamuse ajast kinni seotud, siis mänguvahenditena ongi mul kasutada vaid hääl ja miimika. Kindlasti on abiks see, et ülikoolis õppisin maskiteatrit, tegin sellest isegi enda lõputöö ning seal ongi suur väljendusvahend silmad, poolmaski puhul ka suu,“ ütleb ta.
Treenerina saab päriselt aidata
Lavalt ja rollidest eemal olles on Kaisa leidnud teisegi viisi, kuidas inimesi puudutada ja inspireerida ning tegutseb treenerina. „Alustasin regulaarsete trennidega alles kolmekümnendates ja see hakkas nii meeldima, et otsustasin teha endale eratreeneri paberid. Alguses küll enda pärast, et teada, kuidas oleks õige treenida. Kuid kui eksamid said tehtud, siis tekkis tunne, et olen nii palju vaeva näinud ja oleks hea enda oskuseid n-ö soojas hoida. Sealt koorus välja personaal- ja ka rühmatreeneri töö,“ ütleb ta.
Treeneritöös naudib ta võimalust parandada maailma üks inimene korraga. „Näiteks üks neiu tuli mind tänama, kuna olin talle tagasi andnud eneseusu ja julguse. Nimelt oli tal juba kooliajast trauma, kui kehalise kasvatuse õpetaja oli öelnud, et sina küll midagi ei oska, täiesti lootusetu juhtum. Hakkasime vaikselt pihta ja nüüd treenib ta aastaid iseseisvalt. Olen tema üle nii uhke!“ sõnab Kaisa. „Iial ei või teada, milline on treenija taust, seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Treenerina tekitan enda ja kliendi ümber justkui mulli, sellise turvatsooni, et ühel hetkel, kui mind selles võrrandis enam ei ole, siis inimene tunneb ennast ikka hästi – hoitult ja kindlalt,“ lisab ta.
Õues iga ilmaga
Kaisa jaoks on liikumine oluline, sest see annab hea enesetunde ja kogukonnatunde, annab tunde, et oled midagi saavutanud. Samuti ei koge enesega võistlemise emotsiooni muudmoodi kui liikudes. Ja muidugi kindlustab trenni tegemine parema tervise. „Kui on eesmärk pensionipõlves aktiivne olla, siis tuleb seda olla juba nüüd,“ kinnitab Kaisa.
Talle meeldib ka iga ilmaga väljas käia ning liikuda võimalusel jalgsi. Kui on valitud õiged riided ja jalatsid, siis saabki seda teha mõnusalt hoolimata vihmast, lumest või külmast tuulest. „Õige ja soe riietus on minu jaoks väga tähtis ja eriti tore on, kui see näeb funktsionaalsuse kõrval ka hea välja. Olen pigem praktiline inimene, seega on ka mu garderoob enamasti selle praktilisuse väljendus. Riideid ostes mõtlen sellele, et hääletan enda rahakotiga ehk siis toetan Eesti disaini ja ostan võimalusel riideid taaskasutusest. Uute riiete puhul jälgin, et toode oleks kvaliteetne ja kestaks kaua. Leian ka, et enda riietes peab olema mõnus – hakkab silma, kui inimene tunneb end hästi, enesekindlalt ja rõõmsalt.“
Aeg on kõige suurem vara
Aasta lõpu lähenedes on Kaisal jätkuvalt palju tööd, kuid ta püüab rohkem leida aega iseendale. „Hetkel tunnen, et on rahunemise ja korrastamise periood. Praegu on aeg vaadata endasse kui sahvrisse: millised varud on täis ja mida tuleks täiendada. Olen endast palju andnud, lootes, et keegi kusagil saadab selle ringiga mulle tagasi, aga unustades, et kõigepealt tuleb hapnikumask endale pähe panna ja alles siis tuleb teisi aidata. Ehk siis võtan endale aega,“ räägib ta. „Olen mõistnud, et aeg on kõige suurem vara – kuidas ning millise endana sa seda veedad, on sinu enda kätes. Kas mõtled, et näed kui nõme ilm, hall ja jälle sajab, pole mõtet täna üldse voodistki välja tulla või mõtled, et oh kui äge värske õhk väljas on, peaks loodusesse jalutama minema, et sügisvärve nautida. Nii lihtne see tegelikult ongi.“
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Iti-Pätrik Järve
Spordinädala kokkuvõte: võit jalgpallis, kuldmedalid tiitlivõistlustelt ja teised head uudised spordimaastikult