Li Lirisman (22) on karateka, kes näeb sellel alal väga suurt potentsiaali nii füüsiliseks kui vaimseks arenguks. Tippsportlaseks olemise kõrval töötab neiu treenerina ning tema käe all sirguvad noored karatehuvilised. Li, kellel on omal alal ette näidata suurepäraseid saavutusi, räägib lähemalt nii karatest kui ka motivatsioonist ja meeskondlikust vaimust.
Millist rolli on sport sinu elus mänginud ning kuidas jõudsid karate juurde?
Sport on minu elus alati suurt rolli mänginud ja teeb seda siiani – täna tean kindlalt, mida tahan teha ja mida saavutada ning see kõik on tänu spordile.
Karate juurde jõudsin väga lihtsal põhjusel, nimelt olin väga aktiivne laps. Noorena tahtsin olla nagu kangelane ja kaitsta nõrgemaid, seetõttu olen isegi ühte poissi löönud, kes oli minu vanema õega ebaviisakas – selline hulljulgus on mul justkui alati veres olnud. Peale poolt aastat iluvõimlemist, läksin 5-aastasena karate trenni. Seda tänu oma isale, kes oli minu tulevase treeneriga juba ülikooliajast sõber.
Mis sind selle ala puhul kõnetab?
Oleme teinud nalja, et olen karateka, sest minu nimi on Li, just nagu Bruce Lee. Aga tõsiselt rääkides tunnen, et see võib olla minu elutee või saatus, et sellega tegelema hakkasin. Mulle väga meeldib, et karate pole ainult füüsiline ala, vaid nõuab ka mõtlemist. Taktika tuleb valida vastavalt vastase käitumisele ning terve matši aja peab kaasa mõtlema. Samuti meeldib mulle kiirus, mida rünnak nõuab ning loomulikult kõik emotsioonid, mis karatega kaasnevad. Kindlasti on oluline, et selle ala filosoofia õpetab kõiki inimesi austama.
Trenni on alati lihtsam teha, kui sind ümbritsevad samasuguste eesmärkidega inimesed. Miks on meeskondlik vaim spordis oluline?
See aitab väga palju kaasa, kui saalis valitseb meeskondlik vaim. Olen igati nõus, et end tuleb ümbritseda inimestega, kes on sama motiveeritud ja sihikindlad. See aitab hoida enda motivatsiooni kõrgel ja selget sihti silme ees.
Kõige toredam on see, et läbi selle protsessi õpivad kõik üksteisest tundma ja rasketel hetkedel toeks olema. Veel nooremas eas, kadeti ja juuniorina, olid minu tiimikaaslased nii motiveeritud EM-il ja MM-il medalit võitma, et kõik andsid endast iga kord 150%. See muutis trennid eriti põnevaks, sest me justkui tõukasime üksteist aina rohkem pingutama – see oli tõeline meistrite vaim meie dojos. Aga loomulikult on karate ikkagi individuaalne ala ning rohkem pingutama sunnib ka konkurents. Nii mõtledki oma peas, et kas eesmärk on olla trennikaaslasega võrdne või hoopis olla kõige parem.
Koos treenides tekib ka vastutus oma kaaslaste ees – näiteks kui leppisite kokku, et hommikune trenn algab 8.00, siis ei saa loobuda ega edasi magada. Ajadki ennast püsti ja lähed kohale.
Mul on väga hea meel, et liitusin eelmisel aastal tiimiga Noored Olümpiale, kuhu kuulub veel seitse tippsportlast erinevatelt olümpiaaladelt ning kelle eesmärk on samuti jõuda Tokyo olümpiamängudele. Me kõik oleme erinevad, samal ajal toetame üksteist ning oleme üksteisele eeskujud. Näiteks, sealne tiimikaaslane, epeevehkleja ja Euroopa meister Katrina Lehis, on mulle eeskujuks, kuna ta on tippsportlane ja samal ajal ema.
Karate pole puhtalt füüsiline – mida oled vaimsel tasandil sellelt alalt õppinud?
Minu jaoks üks kõige suuremaid oskusi on aja planeerimine – kuna elan Viimsis, aga kool ja trennisaal asusid kesklinnas, siis pidingi võtma kaks kotti hommikul kaasa, sest vahepeal ei oleks koju jõudnud. Gümnaasiumis hakkasin ka ise andma lastele karatetrenne ja minu päevad olid väga tihedalt tegevusi täis.
Tänu sellele õppisin aega paremini planeerima ning kogemus näitab, et kui sa seda oskad ja tahe on olemas, siis jõuadki kõiki asju teha. Mina lõpetasin kõikide trennide kõrvalt Tallinna Juudi kooli kuldmedaliga.
Samuti olen karatest õppinud sihikindlust, kannatlikkust ja austust. Kokkuvõttes võib öelda, et see inimene, kes ma olen praegu, olen tänu oma perele, treenerile ja karatega tegelemisele.
Millised eesmärgid oled endale spordis seadnud ja mida teed nende saavutamiseks?
Kui olin noorem, oli minu eesmärk jõuda koondisesse ja võistelda EM-il. Edasised eesmärgid olen seadnud step-by-step ehk teisisõnu proovin neid jooksvalt täita ja siis uued ning suuremad taas sihiks võtta – medal EM-ilt, siis medal MM-ilt ja nii edasi. Kui sain 18, valiti karate esimest kohta olümpiaalade hulka ning sealt idanes minu kõige tähtsam eesmärk – jõuda Tokyosse. Tegelikult tänaseks võin öelda, et igal päeval, iga nädalal, igal võistlushooajal on omad sihid, mis lõpuks aitavad saavutada ühte suurt eesmärki. Peamine on seada endale konkreetne suund ja anda endast alati maksimum.
Kui tähtis peaks olema sportlase jaoks olümpiamängudele jõudmine?
On loomulik, kui sportlasel on eesmärk jõuda olümpiamängudele ja ka minu jaoks on see väga tähtis. Omal ajal tegeles mu isa ujumisega ning ka tema tunnistab, et unistas sinna jõudmisest. Kuigi isa sinna ei pääsenud, on minul see eesmärgiks seatud – tahan saada Eesti spordiajalukku.
Millised on seni sinu parimad saavutused?
Minu esimene suur saavutus oli pronksmedal juunioride vanuseklassis kuni 53 kg EM-il. Nüüd olen juunioride kategoorias maailmameister ja U21 vanuseklassis Euroopa meister. Täiskasvanute seas on ette näidata MK Karate-1 Premier League etapil naised kuni 55 kg saavutatud hõbemedal.
Kui suurt rolli mängib karates varustus?
Võistlusvarustus mängib kindlasti väga suurt rolli – kaitsmed, kindad, kimono, vööd peavad olema korrektsed, sest vastasel korral ei lasta lihtsalt võistlustele. Trennides oleme kas kimonos või trenniriietes. Viimaste puhul hindan kindlasti mugavust ja kvaliteeti – näiteks olen harjunud kimono alla panema pikad püksid ja särgi ning sealjuures ei tohi need mind segada. Samuti on treenides tähtsad massaažirullid ja -pallid, millega ennast lõdvestada.
Esindad Under Armouri brändi. Mida nende puhul hindad?
Eelkõige mugavust ja praktilisust, aga vähem tähtis ei ole ka riiete välimus ning Under Armouri tooted pakuvad kõike seda. Tahaksin kiita nende uut kollektsiooni, mis on tõesti mõnus – välimus on väga lihtne ning kõik riided äärmiselt mugavad nii trennis kui vabal ajal kandmiseks.
Kuna minu elu ongi väga aktiivne ja kiire, kannan kõige rohkem sportlikke riideid. Mulle väga meeldivad nende lühikesed püksid kuna pikkus on täpselt paras ning need istuvad jalas kõige paremini. Samuti on hea, et mitmed särgid ja kampsunid sobivadki väga hästi ka vabal ajal kandmiseks, olenemata nende sportlikust funktsioonist.
Kõige rohkem armastan Under Armouri jalanõusid – minu jalatsiriiul koosneb põhiliselt just nende tossudest. Tänapäeval on valik nii suur ja praktiline, sportlikke tosse võib kanda trenni ja igapäeva toimetusi tehes, samal ajal on toode korraga nii mugav kui ka ilus.
Tekst: Kaisa Kiriland
Fotod: Iti-Pätrik Järve / erakogu
Henri Anier: sport pakub igapäevaselt uusi väljakutseid