Gröönimaa ei ole suurema osa looduses seljakotiga matkavate inimeste nimekirjas. Karm arktiline loodus oma fjordide, liustike ja jäämägedega võib kõlada küll romantilisena, kuid päriselt seda paika kahel jalal avastama minna otsustavad üsna vähesed. Paljude jaoks on Taani Kuningriigi koosseisu kuuluv 2 166 086 km² pindalaga maailma suurim saar vaid suur jääga kaetud elupaik jääkarudele.
Paberite järgi on vaid 15 protsenti saare lõuna- ja läänepoolsest pindalast jäävaba, kus on roheline loodus. Põhjamaades palju ringi rännanud Nipernaadi matkaklubi juhi Kunnar Karu arvates on Gröönimaa midagi Lapimaa ja Rootsi vahepealset. „Järvi ja jõgesid on seal muidugi meeletult palju rohkem. Vett seljakotiga kaasa ei pea vedama, mis teeb matkamise eriti mugavaks!“ ütleb ta.
Tavapäratult suur grupp
Gröönimaa matkale soovis Nipernaadi matkaklubi eestvedamisel tulla 20 inimest. „Kuna pandeemia lükkas reisi pidevalt edasi ja soovijaid üha kogunes, siis lõpuks sai kokku päris arvukas tore seltskond. Kõik suhteliselt sarnase maailmavaatega ja aktiivsed matkajad. Ruumi on saarel palju, seega iseenesest ei olnud vahet, kas minna kümne või kahekümne inimesega,“ tõdeb alpinist Kunnar Karu.
Ees ootas Arctic Circle Trail
Grupi eesmärgiks sai läbida Gröönimaa ainuke matkarada, mis on üsna pikk. „Arctic Circle Trail on ametlikult 165 km pikk, kuigi meie pikendasime seda umbes 15 km jagu ja kõige selle nautimiseks kulus kokku 65 matkatundi, mis jaotus üheksale päevale. Rada sai alguse Kangeerlussuaqi lennujaamast, kuhu lendab Kopenhaagenist neli ja pool tundi,“ selgitab Kunnar.
„Raja profiil on üsna põnevalt ja mitmekesiselt üles ehitatud ja ma ütleks küll, et kõigile jõukohane. Kohalikud väikesed n-ö suunaviidad või maamärgid on ehitatud kividest ja kaunistatud põdrasarvedega. Loomadest kohtusimegi nende samade sarvede omanikega ning julgete polaarjänestega. Võib-olla just see tühjus, puutumata loodus ja vaikus olid kõige suuremateks üllatajateks. Kui sa just jõe kaldal pole ja silmad suled, siis viibiksid nagu ühes helikindlas ruumis. See on omaette äge kogemus,” meenutab matkajuht.
Sihtpunkt oli Põhja-Jäämere kaldal
Järgmine võimalus tsivilisatsiooni võlusid nautida avanes Põhja-Jäämere ääres pea 5600 püsielanikuga Sisiumutis, mis asub 75 km üle põhjapoolaarjoone ning on suuruselt teine Gröönimaa linn.
Kohalikud elanikud tulid eestlasi juba kaugelt tervitama ning tundsid huvi matkasellide päritolu kohta. „Nad on üldjuhul turistidega harjunud, kuigi nii suur grupp üllatas pea kõiki meiega kokku puutunud inimesi. Tuldi uurima, mitu päeva meil raja läbimiseks kulus. Kui vastasime, et üheksa, siis teatati lustakalt, et seda on meie ümber hõljuvast odöörist tunda. Üks inimene võrdles meid ka kruiisilaeva turistidega, sest tavaliselt astuvad nii suured seltskonnad maha just mõnelt äsja randunud laevalt. Vaid suured seljakotid reetsid meie tegeliku saare külastamise eesmärgi.“
Kunnari sõnul olid kõik olid väga sõbralikud ja soovisid aidata, kuigi Otepää suuruses Sisimuti linnas saab nutikas turist tegelikult omal käel väga kenasti hakkama. „Seal on kolm kauplust ja kaks restorani, mis suletakse juba kell kaheksa õhtul ning mõned meelelahutusasutused, kuhu meie oma jalga tõsta ei söandanud.”
Tutvuti põgusalt ka kohaliku eluga
Sisimut on rajatud sisuliselt kaljudele ja kohalikud on põhimõtteliselt sünnist saati mägironijad. Peamiselt liigutakse jalgsi ja jalgratastega, lume korral mootorsaanidega ning autodega. Linnade vahel toimib liiklus laevade ja lennukitega. „Meie külastasime kohaliku ajaloo ja kommetega tutvumiseks muuseumi ning ühte kahest restoranist. Viimase osas olid ootused ilmselt kõrgemad, kuid kõhu sai täis. Kui mõtled, et saad põhjapõdra liha maitsta viiel erineval moel, siis pead pettuma,“ tõdeb Kunnar Karu.
„Suurem osa kohalikust toodangust läheb ekspordiks. Poes on valik pigem kitsas ja ostukorvi eest tuleb välja käia üsna palju krabisevat. Suurem osa kaubanduspinnast on pühendatud sügavkülmutatud toidule ja poolfabrikaatidele. Piimatooted on olemas, kuid need mahuvad kenasti ära ühele kitsale riiulile. Värskeid köögi- ja puuvilju on, aga sortiment on ahtake,“ ta.
Kontrastiks karmile kliimale ja suhteliselt monotoonsele maastikule pakuvad silmale rõõmu erksavärvilisteks võõbatud majad. „Elu, mis seal seinte vahel toimub, on ilmselt üsna lihtne ja üksluine. Juuakse palju vägijooke ning elatutakse kalapüügist ning turismist – eelkõige koerarakenditega sõiduteenuse pakkumisest talvel!“
Turistid valivad meelalahutuse büroode menüüst
„Matkaturiste on seal kogu hooaja peale Euroopa radadega võrreldes pigem vähe, meiega samas suunas matkas üheksa päeva jooksul viis inimest ning vastu tuli teist samapalju. Tavaline Gröönimaa külastaja teeb sõidu koerarakendiga, käib vaalu, jääkarusid ja virmalisi vaatlemas, mõnes muuseumis traditsioonidega tutvumas ning matkab heal juhul lumeräätsadega. Kuna seal on pool aastat väga pime ja äärmiselt külm, siis talvel ei kannata õues väga pikalt ollagi.“
Pikk teekond nõuab head ettevalmistust
Üheksa päeva rajal matkakotiga mõnusalt kulgemiseks tuleb põhjalikult läbi kaaluda iga kaasa pakitav ese. „Kott peab olema võimalikult kerge,“ ütleb Kunnar. „Mina väljusin juba kodust matkariietuses, millega ma 12 päeva hiljem taas üle lennujaama läve astusin,“ avaldab ta ühe nipi, kuidas saab seljas tassitavate grammide pealt edukalt kokku hoida.
„Kuna temperatuuri vahemik varieerus viiest kahekümne soojakraadini ja oodata oli nii külma tuult, vihma kui lauspäikest, siis valisin jalga The North Face softshell kangast matkapüksid ja selga sama brändi Ventrix jope, mis andis mulle fliisi soojuse, pidas kinni tuule ning kaitses väikese vihmasabina eest. See on nagu fliis ja kilejope ühes tootes koos, pehme ja kerge veel pealekauba. Valik õigustas end igati!” rõõmustas matkajuht ja täpsustas, et The North Face sulejope tuli kotist välja otsida vaid ühel veidi jahedavõitu õhtul.
Jalad jäid raja erinevatel lõikudel ette tulnud märjavõitu pinnasel kuivaks kogu grupist vaid kolmel inimesel, Kunnar Karu nende hulgas. „Mina ja hea sõber Lauri kandsime Salomon Quest 4D saapaid ning Veikol olid jalas Saksa tootja Hanwag matkajalanõud. Üldiselt on kaasaegsed saapad tehtud nii, et märjaks läheb see vaid siis, kui vesi üle serva sisse tuleb,“ kinnitab ta ja soovitab kõigil, kelle saapad vett ei pea, need esimesel võimalusel mõne kaasaegsema mudeli vastu välja vahetada.
Samas ülemäära palju niisked saapad ja mõned villid jalgadel kedagi ei heidutanud. „Kogetu ületas selle ebamugavuse mitmekordselt,“ rõhutab ta. „Muus osas läks kõik kenasti, isegi matkaköök oli meil tavapärasest kuninglikum, sest nii hommikul kui õhtul oli aega kokata ning meil olid piiramatud võimalused puhta vee näol. Toimkondade menüüs oli nii pannkooke, mustikatega kinoa, verikäkk kirsimoosiga ja palju muud põnevat.”
„Mina lähen sinna veel jalutama ja võtan kõik soovijad endaga kaasa,“ lubab Kunnar Karu. „Tahan teha matka suuskadel, räätsadel, mõne päeva sõidan rakendiga ning ronin kuskil mäe otsa. Ilmselt küll natukene turistile sobivamal aastaajal ehk aprillis või mais, kui on soojem ja päikeselisem, aga näeb ka virmalisi. Kas see unistus täitub, eks näis!“
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Kunnar Karu
Noor triatleet Gregor Rasva: mind kannustab mu enda soov ja tahe