Oktoobri algul kolmeks nädalaks Nepaali matkama kihutanud Kunnar Karu plaan kõrguselt maailma kaheksanda mäe Manaslu jalamil matkata ja 6219 m Larkya mäe tippu tõusta päädis drastilise suunamuutusega. Nipernaadi matkagruppi vedanud alpinist pistis esimest korda rinda loodusjõududega, mis keerasid kogu seltskonna plaanid pea peale.
Kui oktoobri algus on Nepaalis matkamiseks üldiselt ideaalne, siis tänavused olud olid viimase kolmekümne aasta raskeimad. „Sõitsime bussiga matkaraja algusesse mussoonvihmadega võitlema. Alustasime 1300 m kõrguselt, kõndisime põlvini mudas ja vees, tuul tahtis pikali puhuda ning vihma loopis näkku igast suunast. Liikusime teemajast teemajani, kus end soojendada, süüa ja öö üle elada. Kiirus oli plaanitust kordi väiksem, esimese nädalaga ei jõudnud isegi mitte 2000 m kõrgusele,“ meenutab Kunnar reisi konarlikku algust.
Varustusega toetas The North Face
„Läksin sinna testima The North Face Vectivi sarja matkajalanõusid, mis said esimese kolme minutiga läbimärjaks ning esimese seitsme päevaga ära ei kuivanudki. Küsimus ei olnud nende veekindluses, lihtsalt vett tuli pidevalt üle ääre sisse ning kõik hommikud algasid nende samade märgade jalatsite ja sokkide jalga panemisega,“ meenutab Kunnar.
„Kui The North Face Futurelight koorikjope ja -püksid said kaasa eelkõige tippu ronimise jaoks, siis need läksid selga juba 1300 m kõrgusel. Kohati oli veidi selline maailmalõpu tunne, sest väga oodatud mõnusate trekkimiseks loodud radadel Nepaalis valitses totaalne kaos – jõed oli üle kallaste ja kosed tuiskasid mäest alla otse keset teed. Vett saime krae vahele liitrite kaupa, pehmelt öeldes oli see kõik väga ebamugav, samas võib-olla pikas perspektiivis tagantjärele jällegi hindamatu kogemus,“ tõdeb matkajuht.
Matk valitud marsruudil sai ootamatu lõpu
„Ühel hetkel jõudsime punkti, kus tee sai lihtsalt otsa. Tugev vihm ja maalihked olid selle sadade meetrite osas minema viinud. Kuigi põhimõtteliselt oleks põlvini mudas saanud ka edasi rühkida ja mõned rajal kohatud matkasellid seda ka proovisid, siis meie otsustasime tuldud teed tagasi kõndida. Järgmine plaan nägi ette marsruudi tagurpidi läbimist ehk arvestada tuli väga järsu tõusumeetrite kasvuga, sest tavaliselt tulevad matkajad seda teed kaudu pigem kiiresti laskudes kurult alla,“ meenutab Kunnar.
Ees ootasid uued vintsutused
Kui mäe jalamil möllas vihm ja muda, siis kõrgemal tuiskas lund. „Aklimatiseerumise mõistes polnud edasine teps mitte meelakkumine. Tõusime üsna kiirelt 2000 m kõrguselt 3000 m peale. Sealt edasi läks kõik üsna kiirelt ning ühel hetkel olimegi ületanud 5135 m kõrguse Larkya kuru ning seadsime end telkidesse 5100 m kõrgusel. Eesmärk tipu baaslaagrini välja jõuda õnnestus siiski üle ootuste kenasti. Järgmine plaan nägi ette kõrglaagrini jõudmist ja tippu ronimist, kuid otsustasime sellest loobuda. Kõrglaagris nägime samal päeval laviini alla tulemas ning matkarajal õnnestus meilgi vähemalt viiel korral intensiivse lumeveere tunnistajateks olla. Idee poolest oleks võinud ju paksus lumes rada edasi teha, aeglaselt liikuda, energiat kulutada, kuid olusid arvestades polnud see turvaline. Laagris nädal kaks ilmaolude paranemist oodata polnud ka suurt mõtet,“ võtab matkajuht kokku.
Emotsioonide skaala oli lai
Rännakul koges muidu üsna sitke ja rõõmsameelne Kunnar Karu üksjagu trotsi ja kurbust. „See retk oli minu esimene etapp Mount Everesti ekspeditsiooniks valmistumisel. Eesmärk oli keha ja vaimu uuesti Nepaali oludega harjutada ja kõrgel ronides erinevaid tehnilisi elemente läbi teha. Samas laviini alla jäämine ei aita ka kuidagi kevadeks püstitatud unistusele kaasa. Kahju ja kurb, aga mis teha. Saadud kogemus on ilmselt pikas perspektiivis vajalik,” tõdeb ta mõtlikult.
Kaunid matkarajad võtavad hingetuks
Nepaali ilu ja võlu soovitab matkaja aga kõikidele. „Tavalised trekkimiseks mõeldud rajad on lihtsad, matkapäevad pigem lühikesed ja ilm soe. Sisuliselt saad matkakotti pakkida kõik kaalult kõige kergemad asjad, kaitsta end päikese eest, võtta rajale kaasa väikese seljakoti veepudeliga ning lihtsalt mõnusalt jalutada,“ kirjeldab ta ja lisab, et kõige muuga aitavad kohalikud grupijuhid ja kandjad, kes hoolitsevad, et saaksid teemajas ööbida, kõhu täis ning turvaliselt sihtpunkti.
„Keskkond on vahelduv, rahulik ja Himaalaja mäestiku vaated sisuliselt XXL. Sellist looduse ilu ja vahetut kultuuri ei kohta kuskil mujal, kõik see tuleb kuidagi märkamatult ümber sinu. Usundi- ja kultuurilugu õppinud inimeste jaoks on see elamus veel eriti põnev ja kättesaadav. Nepaali puhul on meeldiv ka see, et välisturisti ei kohelda kui ringi liikuvat rahakotti, kust kõikvõimalike valede ja n-ö soodsate diilidega midagi välja pigistada,“ räägib Kunnar.
Kohalikud võtavad kogu korralduse enda õlule
Matkamisega seotud koostööd ja hinnakirjad on kindlalt paigas. „Riik võtab oma lõivu looduspargi ja mäkke ronimise lubade eest. Ülejäänud raha kulub giididele ja kandjatele palga maksmiseks, muuhulgas nii grupi kui ka nende kindlustamiseks, majutuseks ning toitlustuseks teemajades. Tõsisemad matkajad lähevad sinna vähemalt kaheks kuni neljaks nädalaks ja selle jaoks tuleks arvestada umbes 2000 kuni 4000 euroga. Sõltub programmist, mida üks või teine matkakorraldaja kokku paneb,“ sõnab Kunnar.
Üksinda kuskile mägede vahele uitama minna pole tavaks. „Kõik mägedes elavad kohalikud töötavad selle nimel, et meie saaksime oma aktiivset puhkust võimalikult murevabalt nautida. Kui plaanid matkata, võid küll kandjast loobuda, aga giidita rajale minna ei saa. Nemad planeerivad ära ka kogu teemajade ehk ööbimisvõimaluste logistika, mida sul endal polegi võimalik samal tasemel hästi teha. Koos saatjaga on sul esiteks turvalisem ja teiseks on grupiga liikudes märksa vahvam. Õhtul saad elamusi vahetada, koos süüa, juua, puhata ning elamisest rõõmu tunda.“
Lõpp hea, kõik hea!
Kuigi Nipernaadi matkaseltskonna teekonna algus oli vihmane, siis viimasel ehk kolmandal nädalal ilmataat leebus ning näitas jälle oma päikeselisemat palet. „Nepaali ja mõnusa trekkimise vahel on siiski endiselt võrdusmärk!“ kinnitab Kunnar Karu.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: erakogu
Õilme Võro: füüsiline aktiivsus on nagu võimendi, mis elu ilusaid hetki ja emotsioone üleval hoiab