Katsetame jooksujalatseid

Harrastusjooksja Valdo Jahilo katsetas nelja paari jooksujalatseid: Nike Lunarglide 8, Nike Air Zoom Vomero, Adidas Supernova m ja Mizuno Wave Rider 20.

Katsetasin kõiki jalanõusid kolmes keskkonnas. Esiteks asfaltkattega kergliiklusrajal Rocca Al Mares, kuhu jäi mereäärne tõus Rocca kooli juurde. Igal ringil tegin umbes paarisajameetrise kiirenduse. Teiseks MyFitnessi spordiklubis jooksulindil, kus iga tossupaariga jooksin umbes 20 minutit (koos kiirendusega mäkke 10% tõusul). Kolmandaks pinnaseks valisin Tallinna spordihalli siseraja, et vaadata, mismoodi käituvad jalatsid nii aeglasel kui ka kiirel jooksul viraažis ja kuidas saavad nad hakkama külgsuunalise kaldega.

Kuhu tallad viivad?

Alustuseks kõndisin veidi iga tossupaariga, et saada kätte õige tunnetus. Kõndimiskatse läbisid kõik mudelid edukalt. Kõige mugavamad olid jalutades Nike Lunarglide 8. Põhjus peitus nende erilise pehmendusega kannaosas, mis jalatsist õige pisut tahapoole eemale hoidis – üle pehmenduse astudes rullus jalg iseäranis mõnusalt ja sujuvalt.

Lunarglide 8 tald oli ka kõige põnevam: harjumuspärane tallamuster oli asendatud ovaalse mustriga. Tihedalt üksteise kõrvale pikitud elemendid andsid põneva siiruviirulise pildi. Kahjuks on iga uuendus riskantne. Kui olin lõpetanud asfaldist kergliiklusteel välja mõõdetud jooksuringi, oli see ainus mudel, mille mustrivahed olid täitunud suuremate ja väiksemate kruusakivikestega. Selle mudeli puhul soovitan ma rada seega veidi hoolikamalt valida.

Hooldus

Kuna jalatsite kangad mustaks ei läinud ja määrdusid vaid tallad, siis vaatlesingi ennekõike neid. Nike mudelitele, mis olid mõlemad edeva valge tallaosaga, jäid õuejooksust poritriibud kergelt külge. Mizuno ja Adidase puhul, mille kokkupuutepind maaga oli musta värvi, ei olnud peaaegu üldse aru saada, et oleks nendega väljas jooksmas käidud – ei mingit külge hakanud mustust! Kõikide jalatsite puhul lasin poriveel ja mustusel nädala jagu kuivada ja kinnistuda, enne kui taldu puhastama asusin. Kõik said sooja vee ja harjaga puhtaks.

Nike Lunarglide 8

Nike Lunarglide 8 tossud tundusid kõige kiiremad. Neid võrdleksin spoilerringiga varustatud sportautoga. Tõsi – need olid valikust ka kõige kergemad, istusid hästi ümber jala ja lausa sundisid jalgu kiiremini liigutama. Eriti lihtne oli nendes võtta just tõuse. Tundus, et nad reageerivad tempomuutusele hästi. Need valiksin, kui peaksin jooksma asfaldil kuni 10-kilomeetriseid kiiremaid otsi. Sobivad nii treeninguks kui ka võistlusteks.

Nike Air Zoom Vomero

Nike Air Zoom Vomerol on hea ja teistest veidi laiem päkaosa, mis sobis mu jalatüübile suurepäraselt. Jalg oli kindlalt paigal ega liikunud või loksunud külgedele. Joosta oli kindel ja pehme. Samuti kiired jalavarjud, mis võitsid mu südame juba esimesel jalgapanekul. Autode analoogiat kasutades nagu sedaan. Korralik ja usaldusväärne linnaauto, millega võib ka pikemaid teid sõita.

Mizuno Wave Rider 20

Mizuno Wave Rider 20 oli jalas teistega võrreldes nagu limusiin. Mugavad, sujuvad, rahulikud ja avarad. Nendega läbiksin kindlasti muretult mõne maratoni. Loodud pikka aega teenima ja jooksma pikemaid distantse. Disainilt vast kõige traditsioonilisemad ja harjumuspärasemad. Ei üllatanud, pigem turvaline ja kindel valik.

Adidas Supernova m

Adidas Supernova m oli teistest poole numbri jagu väiksem, kuid pärast mõnekilomeetrist jooksu kohanesid nad jala kuju ja minu jooksustiiliga ning muutusid ainsatena jalas „nähtamatuteks” – neid polnud peaaegu tundagi. Rullusid hästi ega jätnud võrreldes Mizunodega ka kobakat tunnet, kuigi olid Mizunodest veidi raskemad. Nende eriline pehme boost-tehnoloogiaga tald andis mõnusa pilvedel heljumise efekti ning Continentali tallamuster ja materjal hoidsid kindlalt teel.

Tulemused

Iga jalanõu puhul hindasin üldist mugavust, jala toetatust, põrutuskindlust, kiirust, talla rullumist, astumismugavust ja paelte sidumise mugavust. Parima tulemuse saavutasid Nike Air Zoom Vomero ja Adidas Supernova m.

 

Tekst: Valdo Jahilo

Fotod: tootjad / erakogu