Möödunud hooaeg oli Keiti Tätte (27) jaoks edukas – Eesti meister ning Euroopa neljas järjest enam populaarsust koguvas discgolfis. Jõudes vaid aastakese pärast kooli lõppu veterinaarina töötada, sai temast teine eestlannast profisportlane, kellel leping Latitude 64 tiimiga.
Kuidas sujuvad ettevalmistused uueks hooajaks?
Hetkel ongi käsil viimased ettevalmistused. 19. veebruaril lendame juba USA-sse. Esimesed võistlused on Las Vegases 24-27. veebruaril ehk kohaneda tuleb väga kiiresti. Esimest korda ei osale ma Eesti talvistel meistrivõistlustel. Meie praegustes ilmastikutingimustes ongi päris keeruline treenida. Palju lund, libe ja külm. Siseruumides saab putitrenni (ketta korvi viskamine-toim) harjutada, aga võrreldes suviste treeningutega ei ole talvel võimalik n-ö lähenemisi treenida, et viskad koti ketastest tühjaks. Praegustes lumeoludes ei leia kõiki kettaid üles ka (naerab).
Mis ootused sul on seoses USA-sse minekuga?
Sealne hooaeg algab Las Vegase võistlusega. Sealsetele mängijatel on viimased paar kuud olnud samuti off-season ja ettevalmistus uueks hooajaks. Aga discgolf lombi taga on hoopis midagi muud kui Euroopas. USA-s toimuvad selle ala kõige tähtsamad ja suuremad võistlused maailmas, kõik on kordades võimsam. Muidugi olen veidi ärevil, soovin võimalikult valutult sisse elada. Harjuda keskkonna ja uute inimestega. Eestis teavad kõik kõiki, seal on kõik võõrad. USA-s käime hooaja jooksul kokku neli korda, see annab vahepeal võimaluse ka kodumaal võistelda.
Milline on sinu sportlik taust?
Sportinud olen lapsest saadik, erinevas vanuses erinevaid spordialasid harrastanud. Midagi sellist, mis otseselt discgolfile juurde annaks, pole teinud. Kõige pikemalt tegelesin ratsutamisega, mis on täiesti teisest ooperist. Ratsutamises tuleb takistusraja läbimiseks ennast pooleteiseks minutiks kokku võtta, mille ajal pulss on punases. Discgolfis kestab ring kaks tundi ning alati on võimalus ennast korrigeerida.
Discgolfis peab pigem mõtlema nii, et üks rada korraga. Kui mõni rada ebaõnnestub, tuleb see koheselt unustada ja keskenduda järgmisele, et paremini visata.
Miks sulle meeldib discgolf?
See on olnud algusest peale nii kaasahaarav ja sõltuvust tekitanud. Esimestel kordadel, kui ei tulnud midagi välja, tahtsin aina uuesti ja paremini. Siis tekkis hasart, et tahaks veel paremini. Sellel alal pole kunagi võimalik ideaalsust saavutada, kogu aeg on võimalik täpsemalt visata.
Kuidas sa ennast füüsiliselt vormis hoiad ja kuidas vaimu turgutad?
Talvekuudel käin kolm korda nädalas jõusaalis, kus tegelen kõikide lihasgruppidega. Lisaks on Eestis discgolfi mängivad füsioterapeudid välja mõelnud rea harjutusi, millega end vormis hoida. Vaimselt ei tee eraldi midagi, sest ettetulevaid võistlusmomente ei ole võimalik kodus treenida või nendeks kuidagi valmistuda. Mida rohkem võistelda, seda rohkem tuleb kogemusi, et erinevate olukordadega hakkama saada.
Mis on sinu jaoks selle spordiala juures kõige keerulisem?
USA-s saab selleks kindlasti uute radadega kohanemine, sest Eestis on kõik rajad tuttavad, tean kuidas läheneda ja millise trajektooriga visata. Ameerikas jääb iga uue rajaga harjumiseks aega umbes kolm päeva. Võistlused hakkavad toimuma igal nädalavahetusel ning pidev reisimine tähendabki seda, et kohaneda tuleb kiiresti. Vahel olen tundnud keskendumisraskusi, aga sellel alal peab fookus paigas olema. Mõtted ei tohi uitama minna.
Kui populaarne on discgolf Eestis?
Väga populaarne, sest discgolf on lõbus ja sobib igas vanuses inimesele looduses liikumiseks. Koroona ajal tuli juurde eriti palju harrastajaid. Minu tutvusringkonnas pole mitte ühtegi inimest, kes poleks kordagi discgolfi mänginud. See mäng sobib igas vanuses inimestele, kettaid saab laenutada, seega on see väga odav spordiala.
Kaua kettad kestavad ja kes sind varustab?
Varustus tuleb minu Rootsi tiimilt, Latitude 64. Saan neilt nii palju kettaid, kui vajan. Üldjoontes on need väga vastupidavad. Minu kotis on ka paar ketast, mis on soetatud esimesel mängimise aastal. Sissemängitud ketastega saabki mängida n-ö kindlat joont. Kriimud ja täkked võivad ikka tulla, aga üldjoontes kestavad kettad väga kaua.
Ringile minnes soovitan alati rätiku kaasa võtta, et märja ilma korral kettaid puhastada ja kuivatada, sest libedat ketast on väga raske visata. Samuti tasub rebastel silma peal hoida, kes armastavad neid rajalt hambusse võtta ja minema joosta.
Kuidas sa hindad Eestis mängukultuuri, kas peetakse etiketist kinni?
Discgolfis on omad reeglid. Algajatele soovitaksin tutvuda discgolf.ee lehel olevate reeglitega. Suurim murekoht on minu meelest see, et tullakse hästi suurte kampadega rajale, optimaalne võiks olla viis inimest, muidu hakkab kõikide mängutempo kannatama.
Teine teema, mille peale peaks mõtlema, on ohutus. Discgolfis on reegel, et esimesena peab viske sooritama korvist kõige kaugemal asuv mängija ning teised on samal ajal tema selja taga.
Tähtsal treeningringil ja ka võistlustel on viske hetkel oluline vaikus, sarnast paralleeli võib tuua tennisest ja golfist.
Mida sinu jaoks tähendab Nike saadikuks olemine?
Koostöö soov jõudis minuni läbi Eesti discgolfarite tiimi eelmise aasta lõpus. Alustuseks tegime ühe mõnusa photoshoot’i. See oli väga meeldiv kogemus. Eks väiksena on ikka mõeldud modelliks saamise peale ning nüüd sain lõpuks poseerida.
Kuna tegemist on ühe maailma tuntuima brändiga, siis Nike esindamine sportlasena on minu jaoks suur au. Olen väga tänulik antud koostöö eest. Esinduslik riietus on sportlase brändingu seisukohast alati väga tähtis. Kvaliteetne, kuid samas mugav Nike võistlusvorm aitab mul keskenduda ainult mängimisele ja see ongi peamine.
Millised rajad on su lemmikud Eestis ja välismaal??
Minu suur lemmik on Jõulumäe, sest mulle meeldivad väga metsarajad. Seal on puud, sammal, mustikavöönd ning saab harjutada koridoride tabamist, mis arendab enesekindlust ja täpsust. Väga meeldib ka Sportland Prodigy Elva discgolfi park, mis jääb mu kodu lähedale ja on suurel alal alati väga hästi hooldatud.
Välismaal olen vähe mänginud, aga eelmise aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Tšehhis ja sealne Franz Ferdinandi rada oli väga mõnus, asus pargis ja seal sai pikki viskeid sooritada.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Iti-Pätrik Järve
Vana hea Tartu Maraton uuenduste lainel